Suluseis. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahedega küll. Olgu, poisstüdruk siis täpsemalt.

      „Ah soo, jah, kuule, minu nimi on Simone. Tead, ma ei suuda ikka uskuda, et sa minu kõrvale istusid. Erik Jansen! Päriselt! Ära mine kuhugi ära, mitte kunagi, eks ju?!”

      Viis, kuidas Simone oma pea justkui varblane kõhklematult ja sundimatult Eriku suunas, peaaegu tema õlale toetades pööras, võiski tagantjärele mõeldes olla esimene põhjus, miks muud tüdrukud, üks ilusam kui teine, Erikust edaspidi täpselt nii kaugele jäid, kui nad tasapisi staadioni ümber ennast huvitavaks tehes hiilisid.

      Veider oli mõelda, millega nood oma päevi õhtusse saatsid. See mõte ei tulnud esmakordselt Eriku pähe seoses pöörase pinginaabriga. Tüütu tundus see igakordne piiramisrõngast läbi murdmine. Staar sa ei ole, aga sportlaste külge kleepuvad siiski. Eriku purjetajast sõber Taavi oli sama asja maininud. Mitte kurtnud, aga igapäevasportlasena ta selle üle ka enam ei rõõmustanud.

      Tolleks ajaks oli Erik juba klubiga Amsterdamis mänginud ja kibeles uudishimust loomulikult ka ühena esimestest asjadest Punaste Laternate tänavale. Umbes midagi sarnast seal nähtuga, ehkki ilmselt vähem ausa kaubana, koges ta teinekord ka staadioni ümbruses. Muidugi tüdrukud võisid olla ilusad, enamasti olidki, aga paratamatult kaasnes nendega teatud odavus.

      Dima, Eriku kaaslane juba noortekoondises ei varjanudki, et mõni neist tüdrukutest küsis, ja sai temalt ka raha.

      Uues klassis õppis kolm Helenit, kaks Triinu ja kaks Kristelit, kelle vahel vahet tegema õppimine võttis Erikul edaspidi veel jupp aega. Ent ainult üks Simone.

      „Sa matat jagad muidu? Või mis ainetes sa parem oled?”

      Jalgu veidi harki ajades, nagu viksid tüdrukud kunagi ei tee, pööras ta end Eriku poole ja katsus jumal teab miks oma olematut hobusesaba. Jumal üksi teab sedagi, miks jäi Erikule mulje, et see veider segu poisist ja tüdrukust püüab kellelegi esimest korda elus meeldida – huuled pooleldi avatud, pärani silmad valehäbita Eriku huulte liikumist jälgimas. See tundus naljakas, tõstis enesetunnet ja oli mingil määral isegi erutav.

      „Ma ei tea… Mul on siiani enamvähem kõik okei olnud. Vene keelt räägin võib-olla kõige paremini, meil on meeskonnas palju venelasi…”

      „Ma tean ju,” katkestas Simone teda rahulolematult, „ilmselt oled inkas sama hea. Päris kindel, et varem või hiljem tahab sind endale mõni välismaa klubi. Sa tegeled sellega, eks?”

      Tema ind jalgpalli ja Eriku tuleviku kirjeldamisel oli juba sel hetkel ning paraku ka edaspidi pidurdamatu ja rohmakalt õrnaks tegev.

      Tegelikult üsna veider lugu. Mitte päris nii ei kujutanud Erik ette ennast, oma uude kooli minekut ja ka pinginaabrit.

      Õigupoolest polnudki ta seda kuidagi ette kujutanud. Kesklinna kool, kuhu ta katsed tegi, tundus lihtsalt natuke teist seltskonda pakkuvat.

      „Päris hea,” hindas Eriku ja Simone pingi kõrval järgmine tüdruk, käed puusas, niipea, kui esimene kell vahetundi helises. Kaugelt oli näha, et uues klassiões on tubli annus eneseteadlikkust.

      Erik pidi tunnistama, et poolde selga ulatuvad tumedad juuksed ja pruunid silmad olid tema maitse märksa rohkem kui see, kellega ta just kogemata ühte pinki istus. Hoiatava pika musta lakaga, grungeteksaste ja menubändi 4 Non Blondes jäljendava kaabuga tüdruk viskas talle nõudliku pilgu, öeldes:

      „Ah jaa, sa oled Erik. Ma olen Kristel! Eks?”

      Korraga tekkis Erikul seda enesekindlat amatsooni vaadates tobe tunne, nagu ei tohiks ta sellele küsimusele isegi mitte eitavalt vastata. Erik. Selge pilt. Tema on Kristel, eks? Teema lõpetatud.

      Tasakesi tajus ta Simonet enda kõrval kaugemale istumas või siis nihelemas.

      „Sa ei pea temaga ühes pingis istuma,” teatas Kristel Simonest lihtsalt mööda vaadates, „tal võib vabalt olla see probleem, et keegi teine teda oma kõrvale ei taha. Ta on lihtsalt NII kohutavalt tüütu!”

      Viimaste sõnade saatel kummardas isehakanud Pocahontas teeseldud auavaldusega Simone suunas ja välgutas põlastusega silmi. Seni söakalt lõuga püsti ajanud Simone lõi silmad maha ja muutus Eriku üllatuseks näost lapiliseks. Innukus näis korrapealt teda maha jätvat.

      Erikule tundus, et nüüd on tema kord midagi öelda, ehkki tal polnud mingitki aimu, mida. Oma vähestestki kogemustest tüdrukutega mõistis Erik, et tegu on vanemat sorti vaenuga, mille põhjuseid ei pruugigi ta kunagi teada saada. Millegi sellisega, mida mõistavadki ainult tüdrukud ja millesse peab tema nüüd ometi sekkuma.

      „Ta ei ole tüütu,” tõi Erik vabandavalt naeratades kuuldavale esimese pähetuleva lause. „Ole nüüd. Las ta olla. Me alles vaatame pinginaabriga, kuidas me läbi saama hakkame. Alguse värk.”

      „Ise tead!” sähvas mustajuukseline kaunitar vihaselt ümber pöördudes nii, et juuksepahmakas kaabu alt uhke kaare õhku viskas.

      Veidi ehmunult jäi Erik talle järele vaatama, kuni kuulis kõrvalt uuesti, ehkki senisest vaiksemalt kostvat kähedat häält:

      „Need on kunstjuuksed, loll. Šinjoon, saad aru? Pole vaja sedasi jõllitada.”

      Nüüd tundis Erik, kuidas õhetus omakorda talle näkku tõusis.

      „Ahah, selge pilt,” pöördus ta vabandavalt uuesti Simone suunas. „Enam ei vahi siis.”

      Pisikese blondiini ikka veel lõkendavasse näkku iseenesest valgunud õrn ja lapsik naeratus pani Eriku peaaegu turtsatama, aga tasakesi vist ka sulama.

      „Kuule, tõesti,” nentis Simone särasilmi. „Kuule, sa oled kõige lahedam tüüp, keda ma elus näinud olen. Erik Jansen! Ausõna!”

      2014

      Hommikute mõttes pole nädalapäevadel mingit vahet. Isegi, kui klubitreeningutest on vaba päev, läheb Erik niikuinii jooksma – ilma liigutamata tekib lihtsalt äärmiselt ebameeldiv tunne lihastes, niisugune sisemine, näriv, väljakannatamatu motoorne rahutus. Erik ei kujuta ausalt öeldes ette, kuidas hakkab kõik siis välja nägema, kui ta tippspordist loobub. Millalgi see ju juhtub. Loomulikult võib ta ka siis igal hommikul jooksmas käia – kes seda talle keelata saaks. Aga kunagi saabub ka see hetk, kui keha enam isegi seda ei võimalda. Ja siis edasi?

      Erik ei suuda ise ka mõista, miks sedasorti mõtted talle viimasel ajal üha sagedamini pähe tulevad.

      Nele on juba varem jooksma läinud. Naine teeb veel pikema tiiru, käib lisaks veel ujulast läbi ning ei jäta ühelgi hommikul koorimata ja kannmikserisse valmis panemata Eriku smuutiks vajalikke puuvilju – kiivit, arbuusi, banaani, apelsini –, mida ta eelmisel õhtul lähedal asuvast ökopoest toonud on. Ta ei taha Erikut mikseri suristamisega äratada ja pealegi ei näe tunnikese seisnud smuuti tema arvates enam samasugune välja, ehkki Erik selle üle ei viriseks. Jogurtit ei tõsta Nele külmkapist välja täpselt samal põhjusel.

      Ka ei unusta naine ühelgi hommikul köögilauale lusikat, klaasi ja salvrätti sättida. Ka nuga ja kahvlit, juhuks, kui Erik soovib endale võileiba teha või muna keeta. Seda pole nende koos elatud kuue aasta jooksul kordagi juhtunud, ent mis siis. Asendamatu Nele. Kõik on seda märganud.

      Smuuti kõrvale avab Erik sülearvuti, et lugeda kähku uudiseid, e-kirju ja vaadata üle Facebooki meeldimised eilsele klubimängu tulemusele 3:0.

      Loomulikult pole tal kohustust kogu võrgustikku kõigist СКАЧАТЬ