Suluseis. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ta maailmavalitseja. Kohe-kohe koondise liige ja klassi ilusaim tüdruk ei kavatsenud isegi varjata, et tahab temaga laupäeval välja minna.

      Välja kukkus tegelikkuses nii, et laupäeval tagus ta Simonega tolle maja taga asuval platsil jalgpalli. Kuidas see niimoodi juhtus, Erik ei teadnud. Päris kindlasti polnud see tal kavas olnud.

      „Kas sa mind ka mängima õpetad?”

      Simone oli tol hetkel nende ühise pingi kõrvale maha kummardunud pastakat üles võtma ja tema lühikestes valgetes pükstes tagumik ilutses kogemata õpikut kotti toppiva Eriku nina all. Kohe vahetus see peaaegu taldrikusuuruste silmade vastu, kui Simone end ümber pööras ja õhinal pinginaabrile otsa vahtima jäi.

      „Kuule, kelle teise käest ma siis seda küsin, ah? Ma olen omaette proovinud, tead küll, jala peal niimoodi põrgatada, nagu te trennis teete. Mingi kolmkümmend saan järjest kätte. On see okei?”

      „Väga,” kostis Erik, sest keegi teine tema tuttavatest polnud talle sedavõrd nalja valmistanud. Ta peitis oma muige särgikäisesse, et seda Simone eest varjata. „See on ülihea tulemus.”

      Juba esimese koolinädalaga oli ta seda omavahelist huumorimeelel rajanevat klappi tunnetanud. Leidus lausa hetki, mil Erik tabas end valju häälega naermas ja klassikaaslasi end seepeale umbusklikult silmitsemas. Tema võis neile meeldida, ju vist meeldiski, kuigi ei semutsenud eriti kellegagi. Ent Simonele armu ei antud. Kogu selles eputavas ja ennast meeleheitlikult kehtestavas seltskonnas mõjus Simone oma lapsikuses nagu võõrkeha.

      Ta ise sai sellest muidugi aru ka.

      „Hehee, vaata kui vinge Ruud Gulliti Kristelist saaks,” sosistas Simone ühel päeval Erikule kõrva, kui Kristel oma väidetavalt võltskiharatest punutud uute afropatsidega kaasnevat tähelepanu nautis. Erikul ei jäänud taas muud üle kui turtsatada. Sarnasus tema tähelepanu püüdva kaunitari ja kuulsa Hollandi jalgpalluri vahel oli ilmne. Erinevalt Kristelist polnud Simone seda märkust tehes sugugi õel. Tema jaoks oli tegu lihtsalt situatsioonikoomikaga.

      Niisiis, leidmata endas algatusvõimet Kristelit kohtingule kutsuda, avastas Erik end septembrikuise laupäeva pärastlõunal hoopis Simone korteriukse tagant kella laskmas, pall kaenlas. See oli nende esimene kohtumine väljaspool koolimaja, kuid erinevalt mõttest Kristelit kuhugi välja viia (ja kuhu üldse – sportlasena ei käinud Erik peaaegu kunagi pubides ja klubides, tema teadmised sellistest kohtadest olid üsna pealiskaudsed) ei tekitanud plaan Simonega tema korrusmaja taga palli toksida mingit ebamugavust. Kas see nüüd just esimene valik oli, aga Simone oskus teda alailma naerma ajada viis selleni, et Erik nautis mõtet tema seltskonnast ka vabal ajal.

      „Ossa püha müristus! Ja ongi tema ise!”

      Leekivpunaste juuste, hiiglaslike metallkõrvarõngaste ja sinkjasmustaks maalitud silmalaugudega naine ei mallanud ukseavas isegi teretada. „Simone, su sõber jõudis kohale, kas kutsun sisse?”

      Erik jõudis kohe üle ukse silmata ning hämmastuda vähemalt kümne abstraktse graafilise joonistuse üle, mis kitsukese esiku seinal rippusid.

      „Mina olen Ann-Thea, Simone ema, nagu sa ilmselt juba aru said!”

      Hoogsa liigutusega torkas naine metalsetest käevõrudest raske käe talle pihku. „Astu siis tõesti sisse, ma ei tea, mida see plika seal muneb.”

      „Minu nimi on Erik,” lausus poiss naise kätt sportlase kombel lühidalt ja kindlameelselt raputades, „oleme Simonega pinginaabrid.”

      „Kuule, kuulsin jah!” hüüatas naine kirglikult. Erikul ei jäänud mingit kahtlust, kust on pärit Simone kähe hääl ning peaaegu iga lause algust tähistav sõna „kuule”. „See on ikka jackpot küll – selline pinginaaber. Poiss. Ja veel jalgpallur. Kujutad sa pilti! Noh, Simone pole meil ju kunagi nukkudega mänginud või tüdrukutega sõbrustanud. Rometi sabas tolgendas ta titest saati ja nüüd ongi poiss valmis.”

      Nendesse paari lausesse paigutatud infot oli Eriku jaoks ilmselgelt liiga palju. Peamiselt seetõttu, et Erik ei teadnud, kuidas oleks õige reageerida, tundis ta mõningast kergendust, kui Simone toauksele ilmus, nokkmüts peas, hiigelsuur T-särk seljas ja musta-valgeruudulised retuusid jalas.

      „Ise sa tolgendad,” poetas tüdruk emale soojalt ja kompleksivabalt, „ära kitu kogu aeg. Pealegi on mul mõned täiesti normaalsed sõbrannad. Lähme ära, Erik!” Ta pilgutas ema suunas uljalt silma ja tõmbas välisukse otse tolle nina eest kinni.

      Põgus kohtumine Simone emaga valmistas taas ühe asjana Erikule nalja. Poisi oma ema erines äsja nähtud olendist nagu öö päevast. Suurema osa elust üksikvanemana Erikut kasvatades ei saanud ta sellist armsate lolluste vahetamist pojaga endale vist lihtsalt lubada.

      „Lahe ema sul,” viskas ta Simonele trepist alla marssides.

      „Täielik sooda,” kirtsutas tüdruk tema suunas nina. „Nad on mõlemad isaga täielikud soodad. Kunstnik ja saksofonimängija, saad sa aru! Pole mingit pidi võimalik, et oleksin kuidagi normaalne välja kukkunud.”

      Liiga suur nokkmüts silmile vajunud ja õlgkollane tukk selle alt välja tolknemas, vaatas ta Erikule süüdimatult ning otsekoheselt silma.

      „Sa oled väravavaht, sa püüad, on ju? Ma löön peale.”

      „Kuidas preili heaks arvab,” kostis Erik lõbustatult kahe pihlaka vahel asendit sisse võttes, olles eelnevalt Simone suunas jalaga palli teele saatnud.

      „Osta omale preili,” käratas Simone teeseldud nördimusega. „Kuulsid ju, mis mu ema rääkis.”

      „Kuulsin,” naeratas Erik viisil, nagu naeratletakse loomadele või väikestele lastele. „Aga kust see jalgpallivaimustus sulle sisse läks? See on siis sul juba ammu?”

      „Kuule, ikka jah. Vaatasime Rometiga juba 86. aasta Mehhiko MMi. Sellest ajast ongi. Aga Rometiga pead sa muidugi kohtuma.”

      „Tore, kindlasti pean,” nentis Erik muigelsui kannatlikult, „ainult et ma ei tea, kes see Romet on.”

      „Kuidas sa ei tea siis,” heitis Simone kärsitult. „Romet on mu vend, issand jumal. Seitse aastat vanem. Aga Romet pole praegu kodus, ta töötab laevas – sõidab Rootsi vahet. Järgmisel nädalal on tagasi, siis tule külla või midagi. Ma löön nüüd peale!”

      „Aega on selle asjaga, ega su vend kusagile ei kao, kui ta juba su vend on! No löö siis,” julgustas Erik ja sööstis väiksemagi vaevata palli suunas, mille Simone talle teele saatis.

      Ta lõi ikkagi nagu plika, mitte jala sisekülje, vaid pigem varbaga.

      Erik poleks ausalt öeldes arvanud, et ta lööb nagu plika. Simone tohutud teoreetilised teadmised jalgpallist andsid ta enda omadelegi silmad ette.

      Ta ei eksinud mitte ainult selles. Eeldades, et tal on piisavalt aega Simone vennaga kohtuda, pani ta samuti rängalt mööda. Kaks nädalat hiljem viis parvlaev Estonia baarmenina töötanud Rometi koos 851 kaaslasega merepõhja. Tema surnukeha ei leitud kunagi.

      2014

      Uduse kvaliteediga selfid, millel Erik esitab aastatega kätteõpitud valvenaeratust ning Lily ja Luís Migueli nägudest on kapuutside-mütside alt näha vaevalt ninaotsasid, jõuavad mehe Facebooki seinale järgmisel õhtul. Sellistel piltidel ei märgita teda sugugi esimest korda, aga esimest korda elus tunneb ta selle üle küll natuke heameelt.

      Paratamatult СКАЧАТЬ