Suluseis. Helen Eelrand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jah, ta käitus sel ajal küll kutsikana ja meri oli kahtlemata põlvini, aga sellisele käitumisele pole siiski mingit vabandust. See kõik ei tee talle kahjuks au. Tema ise eksis, mitte Simone. Ta tegi korduvalt vigu. Paraku pole Erikul mingit võimalustki seda heastada või vabandust paluda.

      „Meeldib,” vajutab ta osaliselt just seetõttu Lily postitatud haleda albumi alla ning tunneb lisaks minevikueksimustele ennast ka natuke kommionuna.

      Ei möödu kümmet sekunditki, kui arvutist kostab vestluse algust kuulutav siutsatus.

      „Noh? Meeldisidki need pildid või? Minu meelest on need ikka eriti nõmedad.”

      Samas, mingit sellist vestluse algust oligi ju aimata.

      Kui välja arvata igasuvine kolmenädalane jalgpallilaager kehvematest oludest pärit lastele, mida Erik omanimelise fondi kaudu veab, siis pole tal eriti palju kokkupuuteid praegusaja teismelistega. Ent praegu tundub Erikule Lily maneer teda kõnetades ühtaegu viisakas, vähemalt grammatiliselt korrektne, ning samas häbitu – ikkagi Simone tütar.

      „Mida ma siis ütlema oleksin pidanud? Et ei meeldi? :)” kirjutab Erik kibekiiresti vastu.

      „SEE KÕIK ON LUÍS MIGUELI SÜÜ!” ilmub kohe ta ekraanile. „Ma poleks hakanud Teile pinda käima, aga noh, talle oli see elu üritus!!!”

      Natuke pausi ja siis:

      „Ah jah, Raul ja Ann-Thea paluvad ka muidugi tervitada!” Millegipärast tekitab kirjapildis nende kahe nime nägemine Erikus kimbatust. Ta köhatab seepeale, nagu ikka hetkedel, mil end ebamugavalt tunneb.

      Raul ja Ann-Thea peaksid nüüd ju vanemas eas olema? Juba pensionil? Ei, siiski ilmselt veel mitte.

      Ta ei suuda neid 20 aastat vanematena ette kujutada. Tema mälestustes ehivad Ann-Thead pikad leegitsevpunased juuksed ja Rauli lühike ning hoolitsetud George Michaeli stiilis rõngashabe. Simone vanemad patsutasid koos olles teineteist lakkamatult ja viskasid omavahel kahemõttelisi nalju. Juba üksnes sellest võis oletada, et kohe, kui võõrad majast lahkuvad, sööstetakse pea ees voodisse teineteist nautima.

      Tegelikult ei tea Erik nüüd ega teadnud siis, kui vanad Simone vanemad toona üldse olid. Kuigi kuueteistkümnesena näisid kõik vähegi üle kahekümneaastased Erikule surmaeelikutena, ei tunnetanud ta Rauli ja Ann-Thea puhul kunagi vanusevahet. Mis siis, kui nad polnudki tollal palju vanemad kui Erik praegu? Korraga tunneb ta peapööritust ja külma jutti südame all. Vanusega seotud mõteteni jõudes pole see esimene kord.

      „Ahah, siis on tore,” vastab ta Lilyle, „loodan, et andsid ka minu tervitused edasi. Ja loodan, et teil kõigil läheb kenasti.”

      Sellega võiks vestluse diplomaatiliselt lõppenuks lugeda ja ehkki mõningase kahjutundega hinges on see Erikul isegi kavas.

      „Sittagi!” tabab teda vastus kui kõrvakiil. „Ann-Theal leiti rinnavähk, Luís Migueli vaevab räme koduigatsus ja ta ulub õhtuti oma toas. Minul on homme keemias kontrolltöö. VIHKAN KEEMIAT!!!”

      Kui Erik nendes paaris lauses sisalduvat teavet tagantpoolt ettepoole analüüsima hakkab, saab ta uuesti peaaegu füüsiliselt haiget. Umbes samasugune tunne, nagu tõukaks keegi teda nurgalöögi rüselemise ajal küünarnukiga kõrri või sõidaks, jalad ees, talle väravajoonel otse vastu ninaluud. Kannatad ära, aga samas ei tea keegi, kuivõrd valus see tegelikult on.

      Sõna „vähk” on ta aastaid teadlikult vältinud. Kõike sellega seonduvat: peasallides ja kulmudeta inimesi tänaval, temaatilisi telesaateid, MTÜde reklaame ja abipalveid talle kui sportlasele, kogemata näkku kargavaid artikleid online-meedias. Vähk on see, mida Erik tõeliselt, täiesti paaniliselt ja samas põhjendatult kardab. Ka eelnevalt pead tõstnud süütunne vajutab oma pedaali nüüd uuesti.

      Mis siis, kui see haigus on Simone perekonnas?

      „Räägi mulle Ann-Theast. On see kindel?” võtab ta end kokku.

      Ahastuse äärel tunduvat seitsmeteistaastast ei luba ta süda ignoreerida, vaatamata hirmule – või siis just seetõttu.

      „Kust mina tean??? Nad ei räägi ju mulle midagi eriti,” vastab Lily kohe. „Persse, ma vihkan seda. Mu ema suri vähki ja nüüd Ann-Thea ka veel. Ilgelt on vaja sellist asja!”

      Sellest piltidel keelt suust välja ajavast ja Erikut esmakohtumisel ahvikõnnakuga naerutada püüdnud teismelisest kiirgab sedavõrd suurt ahastust, et enam ei tohi Erik verest välja lüüa. Aeglaselt maad võtva õõnsuse, ent teatud vabanemistundega tajub Erik, et nüüd avaneski talle võimalus end rehabiliteerida. Nüüd või mitte kunagi. Ta peab aitama Lilyt ja kui kuidagi võimalik, siis ka Ann-Thead.

      „No tšau,” astub Nele ootamatult tuppa liigagi valju uksepaugatusega, endal puldanist poekott puuvilju täis. „Sa oled ikka veel kodus, jah? Inga läks juba ära?”

      Tema kõnemaneer on iga kord nii leebe ja rahustav, et korraks tahaks Erik veepudeliga visata… Kas just Nelet ennast, aga vähemalt põrandat. Ta pole ju mingi psühhoneuroloogiahaigla patsient?

      Ja miks Nele juba mitmendat korda nii ootamatult koju jõuab? Poole aasta eest naisele soetatud menukas, taaskasutatavat mööblit põnevalt eksponeeriv taimetoidurestoran Porgandikook võttis senini kõik Nele päevad ja õhina hommikusest jooksutuurist kuni südaööni.

      Erik ei vasta. Ta hoiab end vaos. Ta elab sügavalt ja häbiga üle oma igatsust üksinduse või vähemalt eraldatuse järele. Erikule näib viimasel ajal eriti, et maja, mille ta ostis arvestusega, et vaja võiks minna vähemalt üht lastetuba ning tema ja Nele kõrval veidi ruumi oma emale, ei paku üldse enam omaette olemise võimalust. Täiesti talumatu tundub talle ta enda tõrksus selle vastu, et peab alati arvestama kellegagi, kes nii hirmsasti püüab tema endaga arvestada.

      Selliseid mõtteid ei tohi Erik endale kuidagi lubada, kuid seda sagedasemad need on.

      Lily on vahepeal end välja loginud. Või vähemalt näitab Facebook, et viimati oli ta aktiivne viis minutit tagasi. Ootas natuke ja läks.

      Viis minutit ei muuda veel midagi. Meeleheitel teismelisele võib see muidugi terve igavikuna tunduda, aga Erik on äkki kindel otsuses, mis juba mõnda aega ta enda teadmata peas võrseid ajab.

      „Püüa mitte muretseda,” kirjutab ta Lilyle vastu, samal ajal tasakesi ja altkulmu Nelet põrnitsedes. Naine ei peaks küll mingil juhul teada saama, millega ta hetkel tegeleb. Kuidas ta seda Nelele selgitaks? „Ma saan aru, et see kõlab nõmedalt. Keemia osas ma Sind praegu aidata ei saa ja sellega saad kindlasti ise ka hakkama. Aga anna mulle teada, kuidas Ann-Theal läheb – proovin midagi tema jaoks välja mõelda.”

      1994

      Kell oli 7.20 nagu ikka, kui Erik ärkas. Tänane hommik ei erinenud eelmistest ja rutiin pakkus talle kindlustunnet. Umbes 10aastasest alates ei oodanud ta mingi kokkuleppeta enam sedagi, et ema ta ärataks. Ema läks nagunii kella kaheksaks juuksurisalongi tööle ja püüdis nende kahetoalises korteris end pestes ja kohvi valmistades võimalikult vähe müra teha. Mõnikord kuulis Erik teda püüdlikkusele vaatamata siiski, seinad lihtsalt kostsid läbi, ent enamasti magas ta magusalt sinnani, kui elektrooniline raadioga äratuskell ta unenägudest tagasi maa peale tõi.

      Tollel ööl oli ta unes Kristelit näinud. Mitte küll täiesti alasti, aga nad vähemalt suudlesid, mõlemad sealjuures palja ülakehaga.

      Ärgates oli raske ühelt poolt sellega hakkama saada, teisalt aga päriselus astuda kas või mõnigi samm selles СКАЧАТЬ