Mahajätjad. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et leiab esmalt iseenese ja seejärel võib-olla kunagi hiljem ka kellegi teise. Ehkki ta kahtleb. Kes ise pole armastust saanud, ei suuda seda ka teistele anda.

      Must maagia

      Enesele märkamata on ta hakanud tähele panema mitte ainult Raineri sõnu, vaid ka tema riietust, rühti ja liigutusi ning tema kommet juukseid käega soenguks lükata. Natuke vastu tahtmist ja kadestades on ta pidanud jagama kolleegile plusspunkte nii ühes kui teises asjas. Teda järele ahvida ei oleks talle mõttessegi tulnud, aga mõne hea idee võis loomulikult enese tarbeks ära kasutada. Ta paneb tähele, et Raineril on tihti portfellis raamatuid. Mis raamatuid? Küsimuse peale vastab teine põiklevalt, et ah, igasuguseid; et laenab raamatukogust. Ilmselt otsib ta mingisugust materjali ja siis on siililegi selge, et on tegemist Aafrikaga…

      Nii juhtubki, et Martin ei lähe ühel pärastlõunal pärast tööd otseteed Viru keskuse bussiterminali, et koju sõita, vaid teeb väikese tiiru mööda Estonia puiesteed ja astub sisse keskraamatukogu uksest. Mida ta sealt otsib, ei tea, aga talle meenub, et Pankmann oli neil palunud projekti ja reisi jaoks konkreetseid ideid koguda. Teda haarab kuri kahtlus: ei imestaks, kui Pankmann ja Rainer juba olidki asja omavahel täpsustanud, jättes tema, Martini, välja.

      Ta astub sisse ja vaatab eksinult ringi. See oli aastaid tagasi, kui ta viimati raamatukogusse sattus, ka siis ainult seoses mõne fotonäitusega. Raamatutega pole ta kunagi sõber olnud. Nende spetsiifiline kopitanud lõhn, võiks öelda kogutud tarkuse hõng, teeb sisse hingates rinna raskeks ja raamatukogu ebaloomulik vaikus mõjub vatitopina kõrvas, lüües need kõmisema. See ei ole loomulik vaikus nagu väljas looduses, vaid pinisev, painav, kõrvulukustav vaikus. Ta pistab sõrme kõrva ja raputab, nagu oleks vesi kõrvas.

      Kohe on selge, et ta ei kuulu siia, tal ei meeldi siin olla, ta ei tunne raamatuid ja eksib riiulite labürindis ära. Kõik teised, keda ta silmab, näivad olevat millessegi süvenenud ja kättesaamatud nähtamatute klaasseinte taga. Ta tunneb end siin võõrkehana ja hakkabki juba väljuma, kui laua taga istuva raamatukogutöötaja silmad ta kinni püüavad ja paigale naelutavad:

      „Kas soovite abi?”

      Martin ei soovigi õieti midagi, tahab siit ainult minema. Oleks raamatukoguhoidja olnud teistsuguse välimusega, tähendab, kui ta ei oleks sarnanenud… See on muidugi ogarus, aga ta meenutab tõesti Taimit! Jah, kui see ootamatu sarnasus ei oleks Martinit halvanud, oleks ta juba ammu läinudki. Nüüd jääb ta aga kohmerdama.

      „Mõtlesin…” on ta lõpuks sunnitud suu avama.

      „Jah?”

      „Et midagi… Aafrikast,” kuuleb ta end ütlevat.

      „Kas teatmeteoseid või reisikirjeldusi?”

      Selle peale ta ei oska vastata, aga läheb lõpuks vastumeelselt kaasa abivalmis naisega, kes näitab talle kätte nii loodusloo kui etnograafia osakonna. Ei, tegelikult ja õnneks ta ikka ei olegi nii väga Taimi moodi. Ainult et ta ise ei saa Taimist lahti. Taimi jälitab teda. Kättemaksuks.

      „Aitäh, ma vaatan ise,” ütleb ta, et nõuandja rutemini ära läheks ja ta rahule jätaks. Ta tunneb end ebamugavalt. Et protsessi kiirendada, haarab ta kätte esimese suvalise köite ja hakkab seda lappama.

      Seejärel teist ja kolmandat… Raamatutes on savannid loomakarjadega, elevantide, sebrade, kaelkirjakute ja antiloopidega. On suur pilt isasest lõvist. On linnuparved, vist flamingod, lisaks maastikuvaated päikeseloojangu ja kaugete mägedega. Inimesed on mustanahalised, neegrid, naised paljaste rippuvate rindadega. Ta näeb neid, on neid varem näinud, aga ei taha neid vaadata. On vahe nägemisel ja vaatamisel.

      Raamatukogu õhk on umbne ja läppunud ning Martin hakkab higistama. Higipiisad langevad juustest raamatulehtedele nagu vihm. Ta võtab kuue seljast. Ta saab aru, et see, mida ta on tulnud otsima ja mida ta vajab, kui ta üldse midagi vajab, on hoopis teisest dimensioonist ja seda siin ei ole.

      Raamatukoguhoidja on lõpuks alla andnud ja eemaldunud, aga selle asemel ilmub riiuli tagant välja üks teine külastaja, meesisik, ja kõnetab Martinit, just nagu oleksid nad tuttavad. Keegi raamatukoi, mõtleb Martin pahuralt. Ta väldib mehele otsa vaatamast, sest teda häirivad pealetükkivad inimesed, kes lihtsalt tikuvad ligi ja hakkavad lobisema. See näitab kasvatuse puudust ja ta ei taha sellistega tegemist teha.

      „Kas te otsite midagi erilist?” teeb ta juttu.

      No mis see tema asi on! Martin kehitab õlgu, aga ei vasta.

      „Kas te olete näinud seda raamatut?” jätkab külastaja ja hoiab käes mingit kulunud kaantega köidet.

      Martin pomiseb midagi, andes mõista, et asi ei huvita teda ja ta tahab olla rahus.

      „Väga huvitav teos,” jätkab teine. „Soovitan lugeda!”

      No mis õigusega ta tuleb võõrast inimest segama ja tema aega röövima? Martin raputab pead ja pöörab selja.

      „Ammune väljaanne, mäletan, kui olin veel noor, aga nüüd ei ole ma seda enam kuskil raamatukogudes näinud,” lausub mees nagu omaette.

      Nähtavasti selline poolpõrunud veidrik, kes tuleb kõigiga rääkima, mõtleb Martin. Või räägib iseendaga… Rääkigu, aga jätku teised rahule!

      Aga ei, nüüd trügib ta päris külje alla ja püüab raamatut Martinile nina ette pista:

      „Vaadake näiteks ainult seda…”

      Nüüd aitab! „Mul ei ole aega, mul on oma töö,” pöörab Martin pea ära, vältides nii raamatule kui mehele vaatamast. Viimasest jääb ainult mulje, et ta on lühikest kasvu, tõmmu ja tumedais riideis.

      „Ei oleks uskunudki,” jätkab soovimata jutukaaslane. „Ajad muutuvad, aga vanad tõed jäävad püsima…”

      Martin otsustab seda mitte kommenteerida, sest muidu ei saa ta jutukast tegelasest niipea lahti. Selle asemel tõmbub ta riiuli taha ja teeskleb juhusliku raamatu lugemist.

      Kui ta siis tüki aja järele uuesti pea tõstab, on võõras vahepeal märkamatult kadunud. Martin on pisut üllatunud. Noh, hea, et temast lahti sai. Teos, mida ta nii kangesti soovitas, on pandud riiulile, risti üle teiste raamatute.

      Kontrollides, et soovitaja on tõesti ära läinud ja ei varitse nurga taga, sirutab Martin käe ja võtab raamatu pihku – kõigest hoolimata on see temas uudishimu äratanud. Mis see õieti on? Köide on suureformaadiline ja nähtavasti palju loetud, kuna kaaned on kulunud ja pealkiri vaevaga loetav: „Maailma šamaanid”.

      Mida? Šamaanid? Kas need ei ole mingisugused nõiad? Martin on üllatunud, ainestik on pisut ootamatu. Mis sel Aafrikaga tegemist on? Aga võib-olla just on! Lehekülgi pöörates tuleb nähtavale fotosid igasugustest kummalistest esemetest ja koledatest lõustadest, uduselt meenub midagi trummipõrinast ja nõidarstidest. Jahmatama panevad pildid talismanideks kuivatatud inimese kehaosadest… Teda haarab tahtmatult ärevus, isegi erutus. Just nagu oleks ta sattunud millelegi keelatule! Ta on sunnitud lehekülgi pöörama ja vaatama veel ja veel. Lõpuks istub ta riiuli kõrvale asetatud toolile…

      Aafrika nõidarstid ongi need, kel on veel tänapäeval võimu rahva üle, väidab raamat. Kas see siis äkki ongi Aafrika hing, mida nad otsima läheksid? Aafrika must hing… Nõidarstid piltidel on riietatud loomanahkadesse või kirjutesse hilpudesse, ehitud pärlite, sulgede, sarvede, luude või hammastega. Teised on peaaegu paljad, aga uhkeldavad värviliste kehamaalingutega. Kõigil on hirmutav väljanägemine. Eks niimoodi hirmu kaudu nad inimesi СКАЧАТЬ