Mahajätjad. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märkimisväärne samm edasi endisest Piltniku kontoripugerikust Luha tänava keldris. Tähelend algas siis, kui tagasihoidlik fotoleht Piltnik võitis oma fotodega – Martin nimetab neid „prügifotodeks” – maineka rahvusvahelise auhinna. Pärjatud fotod ei olnud küll Pankmanni enda omad – see mees ei oskagi pildistada –, vaid nende taga olid Rainer ja üks läti arvutipoiss. Kuulsus sai aga osaks ajakirjale Piltnik, mis vahetas kohe nime World Photoks. Pankmann sai direktori tiitli ja hankis suurte lubadustega endale kellegi kergeuskliku sponsori ja kompanjoni, Sibula. Sibula rahadega üüritigi uus ja esinduslikum kontoripind, vääriline kogu maailma hõlmavale pildiajakirjale World Photo. Loomulikult pidid firma algustähed olema võõrapärased W ja Ph, kodumaine Maailma Foto ei oleks kõne allagi tulnud.

      Martin Peitel on vilunud ja staažikas fotograaf ning tegutses juba vene ajal mitme ajakirja juures. Siiski polnud tal veel õiget läbimurret fotokunstnikuna ja seda ei paistnud ka tulevat. Ta oli ja jäi keskpäraseks. Õigemini ei leidnud ta oma nišši. Nüüdsel ajal oli arvutitehnika nii välja arenenud, et fotograafi jaoks ei jäänud enam ruumi. Pilt oli action ja sekundijaht, aga kus oli vana klassikalise fotokooli mõistes foto kui KUNST? Kus olid peidetud valgused ja varjud, mis oleks ületanud tegelikkuse ja loonud päevapildist KUNSTITEOSE? Pealegi ei olnud keegi enam kunstiteostest huvitatudki. Lehed ja ajakirjad tahtsid ikka kas magusat nänn-nänni või siis vastupidi, šokeerivat jälkust, isegi pornograafiat. Martin Peitel unistas küll endamisi millestki muust, aga eks see pidi unistuseks jäämagi.

      Ometi oleks ta pidanud olema rahul ja tänulik ja teda peeti isegi õnneseeneks, et tal oli nüüd töökoht uue suure fotoajakirja juures. Tänapäeval oli valdav osa fotograafe vabakutselised ja suutsid end pildistamisega ainult suure hädaga ära elatada. Peale selle tulid konkureerima arvutinolgid, sellised, kes ei teadnud, mis fotoaparaat ongi, vaid klõpsutasid oma arvutitega ja lõid pilte virtuaalselt. Panid midagi kokku ühtedest ja nullidest ja arvasid, et see on kunst! Rääkimata lastest, väikestest tattninadest, kel igaühel taskus mobiiltelefon ja kes muudkui klõpsutavad pilte, pilte, sadu ja tuhandeid… Tehnika areng oli fotokunsti peesse pannud!

      Martin Peitel on oma kutses pettunud, aga Peeter Pankmann ei ole ka mees, kellega ta oleks saanud oma visioonidest rääkida. Ülemus on ärimees ja temale on tähtis ainult üks: et ajakiri müüks! Olles varem teinud Piltnikule tellimistöid, istub Martin nüüd World Photo Narva maantee klaasseinaga kontoris ja teeb tellimistöid, vahet pole. Oma sisimas kahtleb ta õieti, et nende ühine karjäär klaasseina taga eriti kaua vastu peab, sest seni ilmunud numbreid on müüdud loodetust ainult kolmandiku ja aastatellimisi on üpris vähe. Ajakiri ei paku nähtavasti midagi uut ja Pankmanni siht neid National Geographicuga kõrvutada näib tähtede taga.

      Sel vihmasel sügishommikul, kui mitme kuu sademed ühekorraga Tallinna tänavatele paisatakse, peatub must Tulika Takso Narva maanteel World Photo ukse ees. Tükk aega ei juhtu midagi, nähtavasti käib sõidu eest tasumine. Siis aga lüüakse auto uks lahti ja Peeter Pankmann sööstab vihmavarju pea kohal hoides autost välja ning paiskub hülgena puristades toimetuse klaasustest sisse. Ta raputab kuuehõlmasid, nii et peenikesed veepiisad langevad dušina üle kaastöötajate laudade.

      „Kuradi ilm!”

      Martin ja Rainer püüavad käsil olevaid töid veepritsmete eest kaitsta. Ilma suhtes on nad oma ülemusega ühel nõul.

      Pärast seda, kui ta on ennast tagatoas ära kuivatanud ja silunud, ilmub Pankmann jälle välja ja ta priskel ning lotti vajunud näol on ärevus või isegi salapära, nagu oleks tal midagi väga suurt ja tähtsat avaldada. Ta võtabki hoogu ja punnitab silmi: „Kas teate, mehed…”

      Mehed – seega juhib ta selle teate juba ette ainult pooltele oma teenistujatest, Martinile ja Rainerile. Kuurna pöörab demonstratiivselt pilgu ära paberitesse, kuna sekretär Eileen, keda vastupidi, ainult eesnimega hüütakse, ajab uudishimulikult kõrvad kikki.

      Pankmann tõmbab hinge, tehes retoorilise pausi või mõeldes järele, enne kui jätkab:

      „Kui tahame ellu jääda, peame teisi ennetama!”

      Martin ja Rainer jäävad ootama. Mis neile siis nüüd kaela määritakse?

      „Sel aastal on Aafrika buum,” jätkab Peeter Pankmann. „Aafrika on moesõna! Disainerid igalt alalt sõidavad tänavu Keeniasse, Botswanasse, Namiibiasse… Kodusisustus, aiandus, keraamika, rõivafirmad…”

      „On see siis uudis?” küsib Rainer skeptiliselt. „Neid sebratriipe, leopardimustreid ja muud Aafrika kribu-krabu on juba pikemat aega näha olnud.”

      „Triibud ja mustrid jah, aga nüüd on küsimus, mis kõige selle taga ja all…” Pankmann otsib õigeid sõnu, aga ei leia.

      „All? Niudevööd ja nabarõngad,” arvab Rainer, kes on tuntud naljahambana.

      Sekretär Eileen elavneb kohe seda kuuldes: „Minu sõbranna tellis postimüügifirma kaudu ühe Aafrika mustriga…”

      Mida Eileeni sõbranna tellis, jääbki teadmata, sest Pankmann saadab talle kurja pilgu ja lõikab Aafrika mustriga lause katki:

      “Ei, me otsime Aafrika hinge! Saage aru: mitte Aafrika kleidimustrit ja mitte ka kaelkirjakuid ja elevante, vaid seda, mis on ürgne… Kultuur, traditsioonid, usk – kõik ei olegi silmaga nähtav…”

      „Aga peab pildi peale tulema!” lisab Rainer teeseldud tõsidusega.

      Pankmann ei lase end märkusest segada.

      „Ma tahan, et me tungiks sügavamale, põhjani, leiaks üles süvakultuuri, süva…” Ta vakatab ja otsib sõnu. On ilmne, et mehel, kes on loomult üdini konkreetne ja asjalik, on raske väljendada abstraktsemaid mõisteid. Juba senigi öeldu on tema suust midagi uut. „Et leiaks Aafrika musta südame,” lisab ta lõpuks.

      Teised jäävad äraootavalt kuulama. Mida tähendavad süva-Aafrika ja Aafrika must süda? Nähtavasti mitte lõvisid, elevante ega kaelkirjakuid. Ehk siis midagi salapärast ja seletamatut, mida saab edasi anda ainult džunglitrummidega?

      Martin tunneb endas kasvavat ärevust. Pankmanni sõnad puudutavad teda kuidagi eriliselt. Kõikidest võõrastest ilmajagudest on just Aafrika teda lapsest saati tõmmanud. Väiksena mängis ta safarit ja lõvijahti ja teismelisena luges ta maadeavastaja David Livingstone’i seiklustest. Peale selle: kas ei visandanud Pankmann siin midagi sellist, nagu ta ise on otsinud, aga siiani mitte leidnud… asja tuuma, iva? The point! Milles see täpselt seisab, ei oska ta öelda, aga küsimus läheneb juba eksistentsiaalsetele väärtustele, nagu elu ja surm. Ka Livingstone asus oma pikale reisile Aafrikasse selleks, et leida Niiluse allikaid. See, et ta neid ei leidnudki, vaid haigestus malaariasse, on teine asi.

      „Ma olen ka mõelnud…” alustab ta ärevalt. Teiste tähelepanu suundub temale, aga nüüd ei suuda ka tema oma tunnet või nägemust sõnadesse panna.

      Rainer tõstab demonstratiivselt kulme.

      „Noh ja mis siis edasi?” pöördub ta uuesti ülemuse poole.

      „Rääkisin Sibulaga,” jätkab Pankmann. „Võiksime jõuluks välja anda suure Aafrika erinumbri!”

      Nad vaatavad üksteisele üllatunult otsa.

      „Hea mõte!” kiidab Rainer. „Sõidame kõik kogu toimetusega Aafrikasse reportaaži tegema!”

      Martinit häirib teise pidev lõõpimine ja naljategemine. Ta ise on pigem raskemeelse iseloomuga ja eelistab lobisemise asemel vait olla. Seekord Pankmann aga üllatab neid.

      „Kas СКАЧАТЬ