Mahajätjad. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastukaja, aga Martin saadab talle hoopis hukkamõistva pilgu. Talle ei meeldi Raineri naljad ja ausalt öeldes ei meeldi talle ka mees ise. Nüüd segas ta jälle jutu ära.

      „Päris tõsiselt,” lausub Pankmann lõpuks. „Loomulikult tuleb sinna sõita… ja mitte jalgrattaga.” Ta vakatab jälle. „Ma uurin reisibüroode lennuhindu, siis vaatame. Aga mõelge selle asja peale, tähendab, kui tuleb mõni konkreetne idee…”

      Martin elustub. Tal on ideid, ehkki veel mitte konkreetseid. Ta tunneb, et suudaks neist midagi teha. Tegelikult oleks Pankmani esitatud visioon igale tõsiselt võetavale fotograafile põnev ülesanne! Fotokunst on midagi enamat kui paljas aparaadi klõpsutamine! See peab olema mõtete ja tunnete kujutlus ja visualiseerimine, meeleolu, maagia, mis tõmbaks vaataja enesega kaasa. Pealegi oleks see suur samm edasi tema enda soiku jäänud karjääris.

      Sel vaimustava nägemusega päeva pärastlõunal kõnnib Martin Peitel kesklinna poole kerge sammuga. Vihmasadu on lakanud ja ta laveerib osavalt, peaaegu tantsides lompide vahel. Tema peas on hakanud kasvama Aafrika idu.

      Aafrika võrsed

      Järgmiste päevade jooksul tuhmub rõõm mõnevõrra, kuna Pankmann näib korraga hoopis morn ja sõnaaher ning ei tee enam Aafrika reisist juttugi. Kui Martin ise teema üles võtab, saab ta vastuseks, et „eks näeb”. Ometi pidi ju kiire olema, et konkurentidest ette jõuda. Aga võib-olla on tabanud firmat järjekordne majanduslik lops ja sõidust ei tulegi midagi välja? Tõsi on, et nad on saanud kaela kahjutasunõude ja kohtuähvarduse kelleltki fotograafilt, kelle nimi eelmises numbris avaldatud piltide alt ekslikult ära oli jäänud. Kas nüüd seepärast lähebki ka nende Aafrika projekt nihu?

      Martinile on aga Aafrika juba naha alla tunginud ning tema mõtteid ja unistusi mustast kontinendist ei saa enam peatada. Kasvama hakanud idu ta mõtetes ajab järjest uusi lehti ja võrseid: uus eksootiline keskkond pakuks talle inspiratsiooni ja ennenägematuid võimalusi ja annaks ta umbejooksnud elule uue alguse. Visioonis „Aafrika hingest” viirastub ta silme ette midagi salapärast või isegi maagilist.

      Ka unetutel öödel ei anna Aafrika musta südame salajased seosed talle rahu. Kui ta voodis vähkreb ja magada ei saa, läheb hingeline rahutus üle kehaliseks ja teda hakkavad kimbutama kujutlus läikivast mustast nahast ja selle voltide vahele peidetud punasest südamest… Teda kummastavad musta inimese limanahad, mis on ülejäänud keha tumedast nahavärvist hoolimata roosad või mustjasroosad, isegi peopesad ja jalatallad, rääkimata veel kehaõõnsustest.

      Pärast kolmandat piinavat ööd üürib ta videoärist pornograafilise filmi mustanahalise naispeaosalisega. Koju tulles jälestab ta siiski oma kavatsust ja lükkab filmivaatamise edasi järgmise õhtuni, kuni ta enam välja ei kannata. Ta ei naudi filmi, ejakulatsioon tuleb peaaegu otsekohe ja vastumeelselt ja ta keerab videomaki kinni juba enne filmi lõppu. Ta otsustab, et talle ei meeldi mustanahalised naised. Ka mitte mehed. Vist mitte keegi ega miski. Ta tahaks pead vastu seina taguda.

      Päevad mööduvad, varsti on sellest nädal ja siis kümme päeva, kui Pankmann oma Aafrika projekti idee välja pakkus. „Sõidavad mõned meist,” oli ta tookord öelnud. Pärast seda pole ta aga tahtnud võimalikust reisist rohkem juttu teha. Ülemus võiks siiski oma otsuse selge sõnaga välja öelda ja mitte jätta küsimuse poolikult õhku rippuma. Olukord teeb Martini närviliseks.

      Reis Aafrika riikidesse maksab kõva raha, selle on ta juba järele uurinud. Kui nad just otse kuskile massiturismi Mekasse ei sõida. Pankmanni visioonid andsid aga mõista midagi muud. Igal juhul on reisile vaja üht fotograafi, kaks tundub ülearusena… Ja siis valib Pankmann kindlasti Raineri, kes on noorem, kiirem, ja Martin peab tahtmatult tunnistama, et ka edukam kui tema ise. Edukam ei tähenda seejuures andekamat, püüab ta end troostida, aga Raineril on vedanud, sest ta on sattunud tegema õnnestunud reportaaže, just selliseid, nagu tänapäeval tahetakse. Seega pühkigu tema, Martin, oma suu puhtaks!

      Ometi ei ole Rainer Martini arvates selleks ülesandeks õige mees. Ja kas ei oleks aeg, et saatus ükskord ka temale, Martinile, kaardid kätte mängiks? Tuleb isegi mõte, et kui ta muidu sõita ei saa, võiks ta oma reisi ise kinni maksta. Aga ei, isegi siis, kui ta kuidagi reisiraha kokku kraabiks, oleks see alandav. Seejuures jääks ta ikka teisejärgumeheks ja oma kulul sõitmisega tunnistaks ta ise oma allajäämist.

      Neetud, neetud, neetud!

      Martini suhtumine Aafrika reisi muutub järjest negatiivsemaks ja kahepaiksemaks. Ühest küljest soovib ta seda reisi rohkem kui midagi muud just praegu, teisest küljest otsib aga vigu ja miinuseid, selleks et mitte pettuda. Ta märkab ise, et on tööl hajameelne ja tõre ning ärritub kergesti ja näiliselt ilma põhjuseta oma kolleegi Raineri peale. Ta ise muidugi aimab põhjust, ehkki ei taha seda otseselt tunnistada: see on ikka see tema igavene alaväärsuskompleks ja ilmajäämise kartus. Juhul kui üldse keegi ei saaks Aafrikasse sõita, oleks see paratamatus ja ta lepiks sellega. Aga kui valitaks ainult Rainer… Veel sajandat korda püüab ta olukorda analüüsida: World Photol on vähe raha ja Sibul ei maksa kindlasti sõitu kinni kogu seltskonnale. Võiks arvata, et kui üldse, siis sõidab Pankmann ise, kes korraldab endale niimoodi tasuta puhkusereisi, koos ühe fotograafiga ja see fotograaf on muidugi…

      Martinis tõuseb jälle jõuetu viha saatuse vastu, ülekohtu vastu ja lõpuks ka iseenda vastu, kes ta alati on määratud kaotajaks. Ta on lihtsalt igavene kaotaja, luuser.

      Aga miks siis ometi? Mis põhjusel? Ah, ta teab ka seda, pealegi väga hästi.

      Needus

      Tema ebaõnnestumine algab juba geenidest. Geene uuritakse ja nende eest jagatakse Nobeli preemiaid, aga ei öelda välja, et pärilikkus on üks kuradi needus. Pärilikkus on palju enam kui vigane kehaosa või kannatus või valu. See on kuratlikkus, mis rikub su elu ja mille vastu ei saa sina ega ka kogu maailma geeniuurijad.

      Peitlite suguvõsa kannatab juba aastasadu needuse all, et vähemalt igas teises põlvkonnas sünnivad poisslapsed komppöiaga, raske jaladeformatsiooniga. Isal seda viga ei olnud, aga vanaisal oli ja ka vanaisa vennal.– Martin tundis juba väiksena võõrastust, isegi tülgastust klompjalgadega vanameeste vastu, tahtmata tunnistada, et tal endal on samuti selline. Juba üleeelmise sajandi kirjades, veel enne kui esiisad Peitli nimegi kandsid, oli üles tähendatud, et Pärtli poeg Gustav, Martini vanaisa vanaisa, oli sündimisest saadik mõlemast jalast sant ja vigane.

      Ah, mis see ka ära ei ole, võiks kõrvaltvaataja öelda. Nüüdsel ajal opereeritakse ja kõrvaldatakse kõik vead ja väikest liigeseviga ei pane keegi tähele. Hinnatakse seevastu inimese intelligentsust ja vaimuandeid. Aga nii võib öelda ainult see, kes ise selle needuse all ei kannata. Pealegi on see väide vale, sest nüüdisaja kangelased on just sportlased, jalgpalliässad ja kiirsuusatajad. Martin Peitel on oma puude tõttu alati kõrvale jäänud ja nüüd valitakse ka Aafrika reisile tervete jalgadega mees ja mitte keegi lombakas ja praak.

      Seda hullem, et praegusel ajal ravitakse komppöiaga sündinud lapsed terveks, nii et neil ei ole täiskasvanud peast viga märgatagi. Ravitakse kõiki, aga ei ravitud teda. Pannakse kipsmähised ja lahased kohe pärast sündimist ja tehakse massaaži. Kas temale tehti, ei tea. Oli sügav vene aeg. Arstiabi oli ka siis, aga põhivastutus langes lapse emale. Ema oleks pidanud ise järjekindlalt poja jalga painutama ja mitte laskma lapsel päevagi ilma kipsita siputada. Otsustavad olid just kõige esimesed nädalad ja kuud, pärast oli liiga hilja.

      Mis Martiniga tema esimestel elunädalatel tehti, seda ei tea keegi. Sellest ajast, kui ta mäletama hakkas, oli ta lombakas. Teda ei valitud kunagi pesapallimeeskonda ega võetud jalgpalli mängima. Hüüdnimi Lompa käis temaga kaasas kogu kooliaja.

      Paberite järgi tehti talle küll neljakuuselt operatsioon, aga jalg ei tahtnud siis enam hüppeliigesest СКАЧАТЬ