Mahajätjad. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalad, jah, kogu keha külmetab. Aga muidugi, ta on unustanud pliidi alla tule teha.

      Põrgutuli

      Kahtlus on kipitanud juba kaua, aga kinnitus tuleb järgmisel päeval, kui Martin ootamatult kontori tagatuppa sisse astub. Toimetaja Kuurna on sel päeval mingi ülesandega väljas ja Martin, kes ka parajasti linna pealt tulnud, arvab, et ta on toimetuses üksi, peale Eileeni, kes kiiruga Facebooki välja lülitab. Ta avab ukse ja… Seal laua taga istuvad kahekesi peadpidi koos ja kaart ees Pankmann ja Rainer! Nad vaatavad teda natuke süüdlaslikul ilmel ja voldivad kiirelt kaardi kokku.

      Martin tunneb, nagu oleks talle pangetäis külma vett kaela kallatud. Ah nii siis käivad need asjad! Ta ongi kahtlustanud, et Aafrika reis on juba Raineriga vaikselt ja ilma tema teadmata kokku lepitud, sest ta on pannud tähele märke, mis sinnapoole viitavad. Praegune stseen on ainult kinnituseks.

      Kõige hullem on see, kui sind petetakse. Selle asemel et otse välja öelda, kuidas asjad on, sahkerdatakse selja taga. Rainer on selline ilus libe poiss, kes võlub kõiki oma naeratusega ja arvab, et see viib teda elus edasi. Aga mida teha, kui kibedus ja viha ületavad taluvuse piiri? Martin on liiga aeglane. Ka liiga mannetu. Tal ei ole julgust asjaosalistelt otse aru pärida, veel vähem oma kõva sõna ütelda. Ta ei oska muud kui taganeda ja ukse enda järel kinni tõmmata, samal ajal kui kibedus ja ebaõigluse põrgutuli ta sisikonda kõrvetavad.

      Veelgi hullem, ta hakkab end ise oma vastase õigustamisega piinama: kui ta oleks Pankmanni nahas, kas siis tema ei valiks ka fotograafidest Raineri endaga kaasa Aafrikasse? Martin ise on vilunum, aga Rainer julgem ja… kas ka osavam? Igal juhul võitis ta Piltnikule auhinna oma prügiga – kujuta ette, lihtsalt tänavale visatud prahiga! Fotodega katkisest nukust, õllepurkidest ja kasutatud kondoomist… ptüi, nii madalale on tänapäeva ühiskond langenud ja inimeste maitse taandunud! Et sellist asja auhinnata! Kuhu on kadunud ilumeel? Tema ise on ammugi tüdinud esemeid pildistamast ja otsib motiivides sügavamat mõtet. Kui nüüd ometi talle võimalus antaks! Aga võimalust ei anta, selle saab hoopis petis Rainer. Martinile jääb ainult üle end oksa tõmmata. Kui muidugi ei juhtu midagi…

      Õhtu tuleb sünge, mustad mõtted hõljuvad pilvedena lae all. Ei, kätt ta siiski enda külge ei pane. Aga pudel – labane võte, aga pudelist on inimene alati abi saanud. Ehkki ta pole kunagi olnud suurem viinavõtja, kõht jääb haigeks ja pärast tuleb katzenjammer. Seekord on tal aga vaja võtta. Kapis alumisel riiulil seisab kellegi kingitud pudel, UpperTen Finest Blended Scotch Whisky. Pealt on ainult vähe joodud, ei mäletagi enam kellega. Ta valab sellest umbes veerand klaasi, lisab vurtsuvett ja jääd ning istub oma lugemistooli, jäädes sinna tükiks ajaks liikumatult istuma. Seejärel lööb ta uuesti lahti šamaaniraamatu:

      „Šamanism võrsus üle maailma eluvaenuliku looduse rüpest. Ähvardavas keskkonnas pakkus šamaan läbi oma kontaktide üleloomulike jõududega inimesele tuge ja turvet…”

-

      „Nõiausk ei ole omaette religioon, vaid usuliste ettekujutuste, müütide ja rituaalide keerukas süsteem, mis ühendas üksikute suguvõsade uskumisi…”

-

      „Aafrikas raiutakse inimestel ära kehaosi, mis kuivatakse ja segatakse ravimitesse. Eriti tagaotsitavad on albiinod, inimesed, kel puudub nahas pigment. Albiinosid tapetakse ja nende verd juuakse, arvates, et see ravib AIDSi.”

-

      „Voodoo on usk, mille põhimõte võimaldab teist inimest maagia läbi kahjustada…”

      Ahaa! Martin ajab end korraga sirgu. Siin… Ta loeb viimast lõiku teist, kolmandat ja veel neljandatki korda. Tuleb mõte, absurdne, aga lohutav, ei tea ainult, kuidas seda läbi viia… „Voodoo nukk valmistati vaenlase kahjustamiseks ja ohvrit kujutavat nukku torgati läbi nõeltega… Usuti, et nimetatud maagiline toiming vigastab vaenlast ja toob talle haigusi, ebaõnne või surma.”

      „Usk on levinud Aafrikas, kust see koos orjadega liikus Haitile… ”

      „Et maagia toimiks, oli vaja luua ühendus kuju ja isiku vahel, lisada kujule midagi ohvrist…”

      Nagu iseenesest on kiiktool jälle kiikuma hakanud. Klaas on tühi, aga Martin kallab pudelist juurde.

      Voodood käsitlevatel piltidel on rida nõeltest läbitorgitud algelisi inimkujusid ja nukke… Ja-jah, nendest on ta kuulnud.

      Veel üks klaas, sest viimane kadus kiirelt. Nüüd on vesi otsas, aga käib ka puhas viski jääga. See oli kaua tagasi, kui üldse kunagi, mil ta niimoodi jõi.

      Ümbrus hakkab uduseks jääma. Jää-ma… jäääma… Ta proovib häält, et kontrollida, kas ta ikka oskab rääkida. Räääkida… Miks ta ei öelnud midagi Rainerile ja Pankmannile, kui nad seal laua taga koogutasid? Öelnud, et nad on kuradi sead ja raisad ja et ta nägi nende pettuse läbi. Aga ei, siis oli ta tumm nagu kala. Kala. Kaalaa… Ehkki oskab räääkida… Kaalaa… ei, see ei kõla hästi. Parem võtta veel viimane klaas. Nüüd ei ole enam jääd ka… Jäääd… Jeeh, jeeh! Olgu jäääv meile päike…

      Viskipudel on tühi, kuid nüüd hakkab süda läikima ja tal tuleb kange isu soolase järele. Hapukurki, mõtleb ta. Kui oleks hapukurki! Kas tal on hapukurki? Üks poolik purk peaks olema sahvris… Sahvris? Kas tal on üldse sahvrit? Korraga ei leia ta mõttes sahvrit. Kus pool see peaks asuma?

      Ta püüab püsti tõusta, aga ei suuda. Mis see siis tähendab? Oleks just nagu tooli külge naelutatud…

      Kiiktool kiigub aeglaselt. Siis korraga tõuseb ta koos tooliga… Ta paneb silmad kinni, selleks ajaks kui ta läbi lae tõuseb, aga avab need uuesti, kui märkab puudeoksi pea kohal. Värve… On sügis ja Kadrioru park kirendab kollastes ja punastes värvides. See üks puu seal on inimese kujuga ja sirutab käed alla pargipingi kohale… „Vaata seda puud,” ütleb ta Rainerile. Rainer ei oleks ise puud märganud. Nad tulevad kumbki oma tööülesandelt ja satuvad läbi pargi kesklinna poole minnes juhuslikult kokku. See oli veel Piltniku ajal, mil see võis olla… Ta poleks muidugi pidanud Rainerile puud näitama, sest ta oli selle juba suvel leidnud ja kavatses seda pildistada. Puul on allarippuvad oksad nagu kaks kätt harali sõrmedega ja puu all on üks neist pikkadest valgetest ümara ääre ja seljatoega pargipinkidest. „Kujuta ette, et keegi istub seal,” ütleb ta Rainerile. „Noh ja mis siis?” küsib Rainer arusaamatult. „Puu seisab ta selja taga ja võtab ta ümbert kinni, kas kallistab või kägistab.” Ta ütleb seda seepärast, et pole sel hetkel midagi muud öelda, aga loomulikult ta ei oleks pidanud… Oma süü.

      „Jah, tõesti,” vastab Rainer ja rohkem nad sellest ei räägi, vaid astuvad linna poole. Ei räägi üldse, enne kui jõuavad A. Weizenbergi tänavale, kus nad kumbki oma poole lähevad. Aga kolm kuud hiljem võidab Rainer Eesti Looduse fotovõistluse pildiga „Puu kägistab meest”. Pingil istub tõesti mees ja puu tema taga mässib oma oksad ümber ta kaela… „See on minu pilt!” raevutseb Martin. „Ei, kuidas nii,” ei saa Rainer aru. „Mina tegin pildi, mitte sina.” Nii ongi, ta on petis ja autu varas, see mees, ebalojaalne ja ebausaldusväärne, kaabakas…

      Kiiktool on jälle peaaegu ümber paiskumas ja nagu imekombel lükkab see Martini jalgadele. Ta imestab lavastuse järsu muutuse üle – ta on vist vahepeal und näinud. Ei, tal on siiski kõik meeles – igatahes see, et tahtis sahvrist hapukurke tuua.

      Kätega vastu seina toetades vaarub ta kööki, komistab üle põranda astudes, kaotab tasakaalu ja kukub peaaegu, aga saab veel viimasel hetkel sahvri ukselingist kinni. Näe, siin ongi sahver, rõõmustab ta. Siis on kõik korras.

      Ta avab sahvriukse, aga jääb siis liikumatult seisma. Oota, mida ta siit tahtiski? Natuke aega silmitseb СКАЧАТЬ