Mahajätjad. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ulata soolaveeni. Aga ahvidki on võimelised tööriistu kasutama, miks siis mitte tema! Ta haarab kahvli laua teiselt äärelt, kus seisavad hommikust pesemata nõud, ja ründab kurke terariistaga.

      Ta torkab kahvli kõige ülemisse. Terav kahvel ropsatab läbi kurgikoore, nii et soolavesi pritsib üles. Seejärel hammustab ta kurki otsast. Häää… Olemine muutub kohe tahkemaks. Seejärel õngitseb ta välja veel teise kurgi ja kolmandagi, kuni pilk juhtub riivama fotot aknalaual…

      Sealsamas käekaugusel seisab lillepottide vahel juba pleekinud ja kõveraks kaardunud võte World Photo Narva maantee kontori pidulikust avamisest. See on lihtsalt sinna ununenud. Pildi vasakul äärel poseerib suur ja lai direktor Pankmann, teisel pool, paremal äärel, seisab Martin ise virila näoga, aga nende keskel särab ja uhkeldab naerev Rainer Volk. Nagu oleks tema see firma keskne jõud! Martin vaatab fotot, kaalub kahvlit käes ja korraga on tal pilt täiesti selge.

      Istudes laua taga, kahvel püsti käes, on ta tegutsemisvalmis. Küllap on valmis olnud juba kaua. Viimane kurgitükk on suhu kadunud ja ta võtab hoogu. Siin sa saad, sajatab ta mõttes ja sihib täpselt pildi keskele, sinna, kus on Raineri naeratav lõust. Üheainsa hooga ropsatavad kahvli teravad harud läbi foto. Voodoo!

      Pärast seda, ilma et ta oleks õieti oma teost üht, teist või kolmandat, rõõmu, kurbust või kahetsust tundnud, tuigerdab ta voodi juurde ja vajub kohe ära.

      Otsus

      Kohe, kui Martin ärkab, teab ta, et midagi on valesti. Ta on riietega magama läinud, peas tuikab ja magu tahab oma sisu välja heita. Pikkamööda meenuvad eelmise õhtu üksikasjad… Kõige loogilisem tagajärg ongi pohmell, peavalu, peapööritus ja iiveldus. Oh, õudust, teda tabab kirjeldamatu äng: pidi ta nüüd ometi… Ta ei julge aga töölt koju jääda, kuna tal koidab imelik eelaimus, et täna, just täna, sünnib seal midagi otsustavat. Hiljem võib arutada, kas midagi oleks teisiti läinud, kui Pankmann oleks teatanud oma otsusest päev varem. Sellele küsimusele ei saa vastata. Saatus või Jumal või Kurat või milleks seda ka nimetada, ei hooli loogikast. Tasu või karistus hea ja kurja eest ei järgi inimliku kohtu printsiipe.

      Ta sunnib end voodist üles, lobistab külma vee all, lööb küünarnuki ära, nii et käsi kaotab tundmuse, ja kallab endale sisse hulga musta kohvi, põletades seejuures keele. Vaheldumisi kirudes ja kõõksudes väljub ta lõpuks Nõmme majast ja jääb tööle ainult nelikümmend minutit hiljaks.

      Kui ta Narva maantee kontori ukse avab, kipitavad ta silmad ja toasolijate näod sulavad kokku ühiseks häguseks massiks. Hetkeks tabab teda paanika… Aga järgmisel silmapilgul kohtab ta Raineri pilku – kõik on nagu tavaliselt – ja sealsamas kõrval on ka Pankmann, sekretär Eileen ja toimetaja Kuurna. Nad jälgivad teda vaikides.

      „Arr…gh,” ütleb ta ise ja hakkab köhima.

      „Pahad päevad või?” küsib Rainer kaastundlikult.

      Kurat.

      „Noh, nüüd kui kõik on kohal, läheme asja juurde,” sõnab Pankmann. „Nagu ma juba ütlesin: jõuluks ei jõua me enam Aafrika erinumbrit välja anda.”

      Martin ei tea, kas ta kuuleb õigesti. Ta langeb röötsakile kõige ligemale toolile ja kuulatab. Pea huugab, aga Pankmann räägib Aafrika erinumbrist.

      „Nagu te teate, ei ole meie ajakirja müük just eriti hiilgav… Ma olen vahepeal mõelnud ja asja uurinud ja tulnud otsusele, et teeme siiski veel viimse katse, ka siis, kui see jääbki viimaseks.”

      No mis ta keerutab, ütelgu otse välja, et reisi ei tule! Keegi nähtamatu tõmbab rihma ümber Martini rinna ja pingutab seda, nii et surub õhu kopsudest välja ja ta ei saa hingata. Nüüd tuleb siis see, mida ta on oodanud ja kartnud…

      „Et kui me siiski saaksime Aafrika numbri välja uue aasta alguses ja see õnnestub, siis toob see ehk tellijaid juurde ja meid hakatakse ometi märkama. Vastasel juhul võime pillid kotti pakkida.”

      Kõik toasolijad kuulavad hiirvaikselt.

      „Ja praegu on õige aeg Botswanasse sõiduks!” viib Pankmann oma sõnakeerutuse konkreetse lõpuni.

      Jutt ammu väljapakutud reisist tuleb nüüd juba peaaegu üllatusena, sest nad ei osanud seda enam oodatagi.

      „Miks just Botswanasse?” küsib Rainer pettunud ilmel.

      „Asjad ja olud ei ole läinud nii, nagu algul arvasin,” vastab Pankmann ja sätib end pikemalt istuma. Ta näib väsinud ja pühib taskurätikuga nägu. Seletab seejärel, et oli arvestanud ühe ärituttavaga, reisibüroo omanikuga, kes oli World Photole võlgu, aga ootas teatud summade laekumist, millest oleks saanud selle ära maksta. Sellest ka see varem esitatud suurejoonelisem reisikava. Tuttava reisibüroo läks aga pankrotti ja mees ise, nimega Lukas Dilthey, ostis maja Botswana pealinna Gaboronesse ja kolis sinna. Nii palju raha oli ta kurinahk osanud kõrvale panna, vist oma naise nimele. Ainuke asi, mida Pankmann nüüd veel sai teha, oli see, et nõuda World Photo tiimile Botswanas viibimise ajal Dilthey juures prii elamist ja öömaja. Seda viimane ka lubas.

      „Siis hoiame selle arvel natuke raha kokku. Ja kui need, kes sõidavad, maksavad veel natuke oma taskust juurde…”

      „Kas see tähendab, et me peame ise oma reisi eest maksma?” pärib Rainer.

      „No minul selleks küll võimalust ei ole,” kaebab toimetaja Kuurna, lisades, et ta peab oma palgast ka töötu poja peret toitma ja et vanem pojapoeg vajab toetust ülikoolis õppimise ajal.

      „Kui palju meil siis endal tuleb maksta?” tahab Eileen teada. „Mina tahan sõita kuskile, kus on ilus supelrand…”

      Martin vaatab neid imestades. Kas nad tõesti arvavad, et World Photo saab kogu oma personali Aafrikasse puhkusreisile saata? Nähtavasti ei ole keegi teine vaevelnud selliste kahtlustega nagu tema ise, vaid pidanud end iseenesestmõistetavalt reisil osalejaks.

      „Oot, oot, oot, selle juurde ma alles tulen,” rahustab Pankmann.

      Just siis kolksatab uks ja sisse astub külastaja, kiitsakas habemes mehike, klient. Pankmann jätab otsekohe reisijutu pooleli – räägime hiljem, poetab ta suunurgast – ja suunab tähelepanu kliendile. Selgub, et habemik on ka fotograaf ja tahab müüa oma keskpäraseid loodusfotosid Saaremaalt. Ei, Eesti saartest on juba küllalt, raputab Pankmann pead. Kahju küll. Väikesaartest ka. Pettunud pildistaja püüab veel direktorit oma piltide kunstipärasuses veenda, aga lahkub lõpuks ilma jumalaga jätmata ja lööb ukse enda järel valju klõmmuga kinni. Äritingimused on karmid.

      Ka järgmine külastaja ei too kaasa midagi head, vastupidi. Ta nõuab ajakirja viimase numbri ümbertrükkimist, kuna vale rohekaslilla värvitoon on rikkunud tema tundlikud merevõtted Tallinki laeva pardalt. Ta pomiseb midagi suunurgast, millest võib eraldada sõnu „kohtusse” ja „kahjutasu”. Ei, ajakiri World Photo väljavaated ei ole tõesti hiilgavad.

      Juhtubki nii, et päev toob endaga kaasa mitmeid sekeldusi ja asjaajamisi ning lepitakse kokku, et oma plaanide arutamist jätkatakse pärast tööaja lõppu.

      Tunnid venivad ja iga minut on Martinile piinarikas, ehkki ta käib iga natukese aja tagant nägu külma veega loputamas ja end kange musta kohviga turgutamas. Ainult suure hädaga jõuab ta ära oodata, mil nad viimaks ometi võivad välisukse lukku keerata ja tagatoa laua ümber koguneda. Eileen otsib isegi kapist kohvitassid, mis on mõeldud pidulikemateks puhkudeks, asetab need igaühele nina alla ning toob kohvikõrvaseks välja alaliselt kapis seisva vaagna tillukeste soolaste juustupulkade ja tähekujuliste СКАЧАТЬ