Mahajätjad. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalakõõluseid, kui proovis väevõimuga pöida õigele poole painutada. Lõpuks jäigi parem jalg teisest kinganumbri võrra väiksemaks ja umbes kaks sentimeetrit lühemaks. Kui kaaslased lippasid ringi kergete sandaalide või spordijalatsitega, pidi tema kandma raskeid erijalanõusid.

*

      Ema seisab uksel ja ta ümber on valgus nagu aupaiste. Ta seisab välisuksel, uks on lahti ja väljas on ere päike. Valgus sillerdab ta juustes ja heledal kleidil ning ümbritseb ta habrast kogu. Martin näeb ta peenikesi käsi ja sääri, mis paistavad läbi õhukese riide, aga ei näe ta nägu.

      „Ei ole võimalik,” öeldakse hiljem. „Kaheaastane laps ei saa midagi tagantjärele mäletada.”

      Martin aga mäletab: ema seisab uksel ja tema ümber helendab valgus. Ainult toas on pime, seal, kus ta ise viibib koos isaga. Isa on teisel pool lauda, mida katab pikk narmastega laudlina. Pärast meenutab ta seda laudlina, aga isa ütleb, et sellist pole neil kunagi olnud.

      Täiskasvanuks saades on teised talle kinnitanud ja ta on ise endale sadu kordi sisendanud, et ükski ema ei jäta oma last maha füüsilise vea pärast. Ega ju? Ta teab seda. Vastupidi, kui perekonnas on mitu last, siis vanemad hoolivad kõige rohkem just sellest haigest lapsest ja armastavad teda veel rohkem kui teisi. On ju nii?

      Martin nägi oma ema viimast korda ukse peal, kui õuest tulev valgus lõi ema ümber just nagu ingli aupaiste. Aasta hiljem, kui ta juba oskas rääkida, ütles ta teistele, et ema on surnud ja on ingel, sest surnud ema on parem kui ema, kes ta maha on jätnud.

      „Poiss oli väike, ta ei mäleta oma emast midagi,” ütles isa.

      See oli aga vale, sest Martin mäletab valgust ema ümber ja mäletab, et ta oleks tahtnud joosta ema juurde ja temast kinni haarata. Aga ta ei saanud, sest parem jalg oli seotud mingi raske toe külge, mis takistas teda liikumast. Kui ta oleks saanud emast kinni hoida, ei oleks ema ära läinud.

      „Sinu ema jooksis ära,” rääkis kord hiljem naabripoiss saladusliku näoga. „Ta oli lipakas, seda ütles minu ema.”

      „Mis on lipakas?” küsis Martin. Seletusest ei saanud ta päriselt aru, aga teadis, et on olemas paberilipakas, mille võib tuul ära puhuda.

      Ta mäletab, et ema seisis uksel, aga ei mäleta, et oleks olnud nii suur tuul, et see oleks saanud kedagi endaga kaasa viia. Aga mõte ei andnud siiski rahu.

      „Kas tuul viis ema ära?” päris ta.

      „Ah, mine nüüd,” tõrjus majaabiline Juta, kes varsti ema asemele tuli.

      „Miks tuul ema ära viis?” ei jätnud Martin küsimast.

      „Miks ja miks, no kust mina seda tean!”

      Pereisa vastu oli Juta magus nagu mesi, aga Martini vingumine ja pärimised väsitasid ja tüütasid teda. Ka Martin ei näinud temas ema kuju ja tema ümber ei tekkinud kunagi valguseoreooli, seisku ta uksel või kus tahes.

      Kord häiris Martin teda jälle keset söögitegemist oma igaveste pärimistega, miks ja miks.

      „Miks ema ära läks?”

      „Läks laulu õppima – ma olen seda sulle juba sada korda öelnud!” nähvas Juta kannatamatult.

      „Aga miks ta mind kaasa ei võtnud?” küsis Martin.

      „No mine vaata ennast peeglist, kes, sa arvad, sinusugust poissi tahab!” siunas Juta ja saatis ta köögist välja.

      Martin läkski tagatuppa ja seadis ennast suure peegli ette. See oli vist esimest korda, kui ta oskas end niimoodi täies pikkuses vaadata ja teistega võrrelda. Sellest päevast peale haakuski temasse kinnisidee, et ema jättis ta maha tema inetu ja kohmaka parema jala pärast, mis ei olnud nagu teiste laste jalad.

      Helene Riedel oli habras neiu tuntud muusikute perekonnast, kui ta kohtas seitsmeteistkümneaastaselt endast kümme aastat vanemat ja nii välimuselt kui ka olekult robustsemat Robert Peitlit. Mees oli kogenum ja teadis, kuidas naisi meelitada, ning tüdrukut tabas peagi suur ja peadpööritav Armastus. Helene vanemad olid suhte vastu, aga kui varsti selgus, et tütar on lapseootel, sunniti patustajad kiiresti abielu registreerima ja korraldati pulmad. Pulmapilt on võetud Õnnepalee trepil ja jäädvustab üht arvatavasti õnnelikku hetke: saleda pihaga heledapäine ja laheda näoilmega neiu pikas valges kleidis seismas tumeda ja pisut altkulmu vaatava mehe kõrval.

      Armastus oli lilleline ja romantiline niikaua, kui Martin polnud veel ilmale tulnud. Sünnitus oli aga Helenele šokiks. Keegi polnud talle öelnud, et armastusega sigitatud laps teda sünnitusel karistuseks lõhki pidi käristama. Ta vaevles kaks ööd ja päeva valudes, kuna laps oli suur, kaalus üle viie kilo. Lõpuks ta sündis – ja nagu nöögiks, komppöiaga. Parem jalg oli raskelt deformeerunud ja vales asendis. Esimesed nädalad keeldus noor naine üldse lapsega tegelemast ja langes sünnitusjärgsesse depressiooni. Arstid osutasid rohkem tähelepanu emale kui lapsele, aga troostisid, et lapse jalaviga ei ole sugugi ebatavaline ja on arvatavasti pärilik. Robert Peitlil küll sellist puuet ei olnud, küll oli aga tema isal, kes kõndis longates. Seda ei olnud Helene ega tema vanemad osanud tähele panna ega teadnud ka, mida see tuleviku suhtes tähendas. Noor naine ei saanud parata, et ta hakkas pärast lapse sündimist oma meest ja tema sugukonda põlgama.

      Komppöida saab sihikindla raviga parandada, aga eelduseks on, et ema arstide juhendusel juba lapse esimesest elunädalast peale sellega järjekindlalt tegeleb, masseerib ja kipsmähiseid vahetab. Helene Peitel seda ei teinud – kes teine mida tegi, on teadmata.

      Martin läks kasvades järjest rohkem isa moodi. Tal oli oma isa välimuski, suur, natuke kandiline kehakasv, tumedad juuksed ja vähekese altkulmu silmavaade, nagu oleksid nad mingi omaette tõug (ema vanemate iseloomustuse järgi gorillad või orangutangid). Peale selle ta lonkas.

      Vanemate abielu hakkas üha enam kiiva kiskuma. Ema Helene peitis oma mured laulukarjääri ja siirdus varsti Moskvasse õppima. Sinna ta lõpuks jäigi. Martin oli kaheaastane, kui ta viimast korda nägi ema. Sellest on jäänud talle mälestus: ema seisab uksel ja ta ümber on valgusesõõr. Tema ise nutab ja tahab ema juurde joosta, aga kinniseotud jalg takistab.

      Järgnes abielulahutus ja Martin jäi isa ja kasuema Juta kasvatada. Juta kantseldas teda, hoidis ta riided puhtad ja korras ning andis talle süüa, aga ei armastanud teda. Martinit jäi aga piinama mõte, et ema ta jala pärast maha jättis. Teda kiusas ka unistus, et kui jalg oleks terve, õpiks ta klaverit mängima ja saaks pedaali tallata. Siis võiks ta ema laulu saata ja ema võtaks ta oma turneedele kaasa.

*

      Kõik, mis sünnib, johtub kindlasti millestki eelnevast, miski ei tule iseenesest ega kasva üles nagu üksik lill kõrbes. On vajadused ja on eeskujud, mis kujundavad vajadusi. Nii oli kindlasti siis, kui ta ise kohtas Taimit, kes oli habras ja heledapäine ja tuletas meelde ema…

      Elu on paraku teistsugune kui unistused ja Taimi ei olnud ema. Ta sarnanes emale ainult välimuselt, oli blond ja väikest kasvu, seesmiselt aga oli ta tugev ja teguvõimas naine, hinnatud õppejõud ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudis. Mis sai Martin oma mannetute fotodega tema vastu? Ei saanudki. Nende kooselu kestis kaheksa aastat, viimased neist logisedes. Tegelikult ja tagasi vaadates oli ka ema Helene teguvõimas, sest kui ta lõpuks seati valiku ette, tegi ta seda, mida tahtis, pühendus kõrgematele kunstidele ja jättis mehe ja lapse, kes ei olnud tema ande tasemel.

      Ilma et Martin ise aru sai, hakkas ta naisi vihkama. Oli lugu Taimiga kuidas oli, üks nõrkus oli tal siiski: ta armastas kasse. Ja Martin kasutas seda toona vihahoos ära… Nii lõppes ka kõik, nagu lõppes, nüüdseks on see minevik. Martin Peitel СКАЧАТЬ