Mahajätjad. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eriti albiinosid, raiutakse neilt sõrmi, käsi ja suguosi… See seal on teistmoodi maailm, karmim, aga võib-olla õiglasem. Kui sa muidu ühiskonna ja selle võimumeeste vastu ei saa – mida ongi ühel väikesel inimesel öelda või nõuda –, siis võetakse abiks maagia. Martinile meeldib mõte. Nõidust ja nõidasid ta tegelikult ei usu, aga kui talle antaks võimalus nii-öelda teisi meetmeid kasutada, siis ta ei kahtleks…

      Kas see teema Pankmanni visiooni puudutab, ei tea, aga raamat paelub Martinit ja ta tahaks seda koju laenata, et sellesse rahus süveneda. Aga tal ei ole lugejakaarti. Kes ja kuidas sellise kaarti saab ja kui palju see maksab? Peale selle ta ei tea, kas raamat on üldse laenatav? Tuleb isegi kiusatus see niisama kotti pista ja minema kõndida… Kas ta julgeb?

      Ei, ütleb mõistus. See oleks siiski rumal tegu, sest kes teab, võibolla hakkab vargasignaal undama ja ta võetakse kinni ja kutsutakse politsei. Parem minna ja küsida sellelt Taimit meenutavalt raamatukoguhoidjalt, ehkki ta tahaks meelsamini ka seda naisterahvast vältida…

      Kahevahel olles ja nagu eeldatav kurjategija liigub ta ukse poole, raamat kõigile nähtavalt kaenlas. Loomulikult ei tule tal mõttessegi seda varastada. Ta ei püüagi seda peita ega oma kotti toppida – ei tea ainult, mida raamatukogunaisele öelda. Äkki oskab see tema hämaraid mõtteid ja kavatsusi näost lugeda?

      Kõik laheneb aga otse ootamatu kergusega, nagu oleks see kellegi kõrgema tahe, et ta ei pea raamatust lahkuma, vaid viib selle nagu toiduretseptidega kokaraamatu koju proovimiseks. Tarvitseb ainult ette näidata ID-kaart ja lahke raamatukogutöötaja vormistab talle laenutuskaardi kohapeal. Naeratab veel peale selle:

      „Ma näen, et leidsite, mida otsisite?”

      Martin noogutab ja pistab oma leiu kiiresti kotti. Välja tänavale jõudes on tal eriline ja kuidagi vaimustav tunne, nagu oleks ta midagi avastanud või saanud salajase sõnumi.

      Buss liinil 18 on kojusõitjaid puupüsti täis ja reisi ajal peab ta kogu tee läbi kesklinna ja suure osa Vabaduse puiesteest püsti seisma. Automaatne lindistatud hääl hüüab välja ühe peatuse teise järele. Inimesi trügib, läheb järk-järgult maha, teisi tuleb peale. Martin hoiab oma impregneeritud riidest ja mitme taskuga õlarihmaga kotti tihedalt vastu külge ja tunneb sellest ebamäärast põnevust. Need nõiad ja äraraiutud käed… Hiiu peatuses maha minnes toetab ta kotti ka veel teise käega ja imestab, et raamat tundub nii raske. Raskem, kui oleks võinud arvata.

      Kärje tänava vana kahekorruseline maja on tellingutes, kuna majaperemees, kellelt ta alumisel korrusel kahetoalist korterit üürib, teeb omal poolel remonti. Ühe üürniku on ta juba välja tõstnud ja Martin ootab hirmuga, millal ka temale tuleb ülesütlemine. Seni pole sellest küll veel juttu olnud. Võib-olla ei tulegi, loodab ta. Küllap napib nüüdsel karmil ajal raha ka peremehel.

      Need kaks tuba on olnud Martini elukoht juba kaheksateist aastat – ta kolis sinna otse pärast lahutust. Mustamäe korteri jättis ta Taimile ja lastele. Õieti nägi ta siis Kärje tänava elamist kui esialgset hädalahendust, kuna tal ei olnud raha korralikumaks ja moodsamaks korteriks Tallinnas. Raha aga ei tulnudki ja varsti hakkas ta Nõmme mändide ning kitsaste tänavatega harjuma. Toad olid väikesed ja kõrged puud varjasid valguse. Köögi puupliit andis aga kodust soojust ja mõnu ning peagi muutus korter tema isiklikuks õdusaks koopaks ja varjupaigaks, kuhu ta pärast tööpäeva tagasi võis tõmbuda. Keegi saaks talle ehk selles üksinduses ette heita apaatsust ja minnalaskmist, aga teisest küljest on see ka elumuljutustest paranemine ja rekreatsioon, võiks ta eneseõigustuseks vastata. Korteri hoiab ta igal juhul puhta ja enam-vähem korras. Külastaja saaks ainult teha märkuse, et seal puudub naise käsi. Aga Martin ei tahagi endale naist sinna tüliks. Tal on küll aastate jooksul olnud mitmeid lühiajalisi suhteid naistega, aga ta ei ole neid kunagi enda juurde elama võtnud.

      Oktoobrikuu külm tuul lõõskab, aga mitte nii palju kui Tallinna tänavatel ja iseäranis Narva maanteel. Siin Nõmme tihedate puudega aedade vahel on märksa varjulisem ja soojem. Mets, vaese mehe kasukas, mõtleb ta. Hetkeks ilmub jälle silme ette kujutlus Aafrikast – seal ei tarvitseks külma kannatada.

      Aiaväravani jõudes otsib ta võtme välja ja keerab luku lahti, astub sisse, tõmbab värava enda järel klõpsuga kinni ja paneb lukku. Majaperemees on piiranud aia uue kõrge traattaraga ja rauast väravaga ning andnud talle käsu värav alati, aga ilmtingimata õhtul ja öösel, kindlalt lukus hoida. Praegu ei ole veel nii hiline kellaaeg, aga sügisõhtu läheb vara pimedaks.

      Tuppa astudes süütab ta kõigepealt esikulambi, siis lukustab korteriukse ja vabastab jalad ortopeedilistest kammitsatest. Kodus eelistab ta vabana ja sukis ringi longata. Seejärel süütab ta kiiktooli kõrval seisva roosast siidist narmastega ääristatud sirmiga põrandalambi. See on tema lemmiklugemislamp, niisamuti kui kiiktool on tema lemmiklugemistool. Need on ainukesed mööbliesemed, mis veel pärit isakodust (ta väldib nimetamast sõna „vanematekodu”). Harilikult teeb ta kohe tuppa tulles tule pliidi alla, aga seekord kripeldab laenatud nõiateos niivõrd, et ta lükkab selle toimingu edasi. Selle asemel võtab ta kotist raamatu ja istub koos sellega kiiktooli.

      Ta lehitseb natuke huupi siit ja sealt ja loeb üksikuid peatükke, tundes, kuidas ainestik talle üha enam naha alla poeb. Ometi ei usu ta nõidust – ei, seda mitte… Aga on imelik, et keegi talle just nüüd seda raamatut soovitama tuli! Martin püüab raamatukogumeest täpsemalt silme ette manada, aga pilt jääb uduseks. See talle tundmatu ja tülikana näiv isik lihtsalt astus raamaturiiulist välja ja pärast kadus sinna niisama salapäraselt. Ei, kindlasti ei olnud temaga midagi müstilist, püüab ta endale sisendada: mees oli lühikest kasvu, tumedas riietuses aga… kuidagi iseäraline. Niisugune mulje on jäänud tagantjärele. Tema ise oli aga väsinud ja häiritud ja ei tahtnud võõraga kontakti, seepärast ei olnud ta teda õieti vaadanudki. Tagantjärele ta küll kahetseb seda natuke.

      Aga olgu, nüüd lappab ta raamatu läbi – mingil määral see ikka täiendab tema teadmisi Aafrikast, arutleb ta. Nõidade välimus ei olegi nii oluline, vaid rohkem etnograafiline maskeraad. Tähtsam on, kuidas nad tegutsevad ja kuidas nad inimeste mõtteid mõjutavad… „Aafrika nõidarstidel on ühiskonnas suur võim ja neile omistatakse üle loomulikke jõudusid…” Kõik ju kardavad võõrast ja tundmatut. Ehkki aluseks peab olema mingi tõde või põhiväärtus, muidu ju ei usuks. Muidu ka ei kardaks…

      „Aafrika nõidarstid nagu šamaanid ka Euraasia rahvastel on vahendajaks elavate inimeste ja vaimude maailma vahel…”

      „Vaimude maailm” on ainult sümbol, mõtleb ta edasi. Aga mille? Samuti „surmariik”. Kuidas seletada, et tegelikus elus jäävad mõned inimesed su ümber alles ka pärast oma surma? Kummitama, võiks öelda, ehkki ka see sõna on sümboolse tähendusega. Nad lihtsalt ei anna sulle rahu ja sa pead nendega elama, ehkki nad on surnud.

      Ta loeb edasi: „Ekstaatilises seisundis väljub šamaan oma kehast ja siirdub kas allmaailma või taevasse ja otsib haigete või surnute ringiekslevaid hingi…”

      Jälle piltlik kujutlus, nendib ta ja pöörab lehekülge. Hullem on, kui hakatakse surnuid hauast välja kaevama, et nende käte vahel kuskussist pallikesi veeretada või siis sõrmi ja käsi otsast raiuda. Eks see kõik on mõju avaldamiseks, hirmutamiseks ja uskumatute uskuma panemiseks. Sest ainult see, kes usub, saab nõialt abi… või vastupidi, hukub. Pääs või hukkumine, kõigel on oma antipood. Kummale poole jääb ta ise, kui on hukkumas? Teda haarab õudus. Ei, mis see on? Pea käib korraga ringi…

      Inimene lihtsalt ei tea kõike, mis ta ümber ja temas endas toimub. Ta tahab just raamatu kinni lüüa, kui pilk peatub veel ühel nõidarstil, kel on pea külge kinnitatud pikad teravad pühvlisarved. Ta kissitab silmi, et paremini näha, ja võib hiljem vanduda, et raamatunõid pilgutas talle silma.

      Äkitselt märkab ta, et kiiktool СКАЧАТЬ