Lapsepõlve radadel. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasvu pärast – ei ilmutata hirmunud tähelepanu ega nii suurt ettevaatust, ollakse lojaalsemad. Vaadake ükskõik kuhu, kas aasa peale või metsa: kui seal jalutab lehm või lammas, ei põgene tema eest ükski lind, näriline, pisikiskja. Nad teevad oma elutoiminguid. Tasub aga inimesel ilmuda ja kõik on kadunud. See maailm lakkab olemast ning inimene näeb tühja, ta ei näe tervikut.

      Uudishimu on nähtavasti see põhiline jõud, mis on täitnud mu elu. Ja ma arvan, et ega ma ole praegugi enesereklaamija või – kuulutaja, pigem vahendaja. Seejuures on mind alati kramplikult huvitanud – juba pisikesest poisist peale – suurte inimeste maailm. See on väga imelik ja veider maailm, naljakas ja tihtipeale mõistetamatu.

      Missugune oli vanaema ja vanaisa pere?

      Kui ma tuletan meelde neid elamusi maal, siis vanaema ja vanaisa pere ei olnud maruusklik. Mäletan vaid mõningaid kirikuskäimisi. Küll aga mäletan, kuidas vanaema, tillukene naine, viie tütre ema – ta oli siis juba väike ja kokkukuivanud – tuli enne magamaminekut vargsi mu voodi juurde ja ütles sõnad, mis igal õhtul olid täpselt samad: „Head und sulle Jumal andku ja voodi ette pangu oma inglid valvama.” Pärast seda võisin ma rahulikult uinuda, see oli nagu õnnistus. Hiljem tundusid ta sõnad groteskselt naljakad, sel ajal olid need nii tõsiseltvõetavad. Seejuures ei teadnud ma Jumalast midagi.

      Mu vanaisa oli kõva töötegija, raske käega, teda kardeti. Tema arusaama järgi ei tohtinud tööd narrida. Mäletan hirmuga, kuidas olin poisina heinal, kui ta tuli ja vaatas: rohi kasub. Sellest jätkus, sa olid juba trammis. Samal ajal oli ta väga romantiline inimene, ja nähtavasti kohutavalt üksik. Tal oli igaõhtune harjumus: kui kõik tööd olid tehtud ja õhtusöök söödud, läks ta oma tuppa – tal oli isiklik tuba, kus kõik oli tema käe järgi – ning enne magamaminekut laulis ta kümmekond minutit isetehtud laule. Ta laulis neid oma Jumalale. Need kõik olid usklikud laulud. Lisaks oli ta pillimees, kes mängis iseendale.

      Muidu oli perekond puhteestlaslikult suletud, oma tundeid ei näidatud kunagi. Lauas istuti rangelt ja söödi kõik ära. Ei mäleta, et seal oleks kunagi laginal naerdud. Ma ei saanud aru, mispärast. Miks on vanaema isekeskis nii pehme ja vanaisa muutub kahekesi olles jutukaks, ent kui kõik on vastamisi, lähevad kohe lukku? Ju see on suurte inimeste omapära. Lõppude lõpuks, kas pole naljakas – iga üksik inimene on äärmiselt põnev, aga mida rohkem sa inimesi kokku paned, seda totramaks lähevad. Ja kui on juba terved riigid, siis midagi tobedamat kui inimühiskond on raske välja mõelda kogu ajaloo vältel. Sest mis meie ajalugu on? Meie ajalugu on lõputute sõdade, lõputute hävitamiste, lõputute piinade, lolluste rida, iseenese hävitamise rida. Ja eks see ole ka üks inimmõistatus.

      Ükskord märksa hiljem püüdsin sellest aru saada. Hakkasin vara lugema, aga lugemiskirg saabus kolmeteistaastaselt. Siis ma ahmisin kõike ja mul tekkis üks naljakas tutvus, peaaegu sõber. Raekoja platsilt Pikale tänavale minnes oli antikvariaatkauplus, kus oli müüjaks vana mees, keda me, poisid, hüüdsime Krokuks. Ta oli üks omapärane mees, kes suhtus meisse, tattninadesse, alati kui võrdväärsetesse partneritesse. Ta uuris põnevusega, mis meid huvitab, ja pakkus innuga raamatuid. Näiteks ostsin tema käest Pariisis ilmunud vene klassikute kogu. Ja siis sain tasapisi Põhjamaade romaanide sarja. Seejärel tuli Nobeli preemia laureaatide sari. Ja siis seiklusromaanid, mis eriti ei võlunud. Aga ma neelasin kõike ja tema oli inimene, kes mind varustas pidevalt raamatutega. Niisugune vanahärra, kes asendas mulle ilmselt tollal suurel määral isa.

      Hiljem kippusin maailma seletavate raamatute juurde, ent targemaks ikka ei saanud. Mida rohkem lugesin, seda segasemaks läks. Siis sattusin kogemata raamatu peale, mis andis mulle väga lihtsa vastuse ja ma arvan, et see on päris õige. Inimene on sündinud siia ilma selleks, et tunnetada elu. See vist ongi olemise põhieesmärk.

      Teid on ümbritsenud lapsepõlves väga huvitavad inimesed. Mainisite, et tegelikult oli teie põhikasvatajaks kurttumm tädi. Selle kõige lähedasema inimesega oli teil omamoodi suhtlus?

      Kindlasti oli. Tänu temale õppisin ära viipekeele, milles ei olnud ilmselt mitte midagi kaasaegsest kurtide keelest. Mu tädi kaotas kuulmis- ja rääkimisvõime siis, kui ta oli nelja-aastane. Pärast seda oli ta terve elu suletud maailmas, mis teisipidi oli jälle väga avatud. Ta tunnetas aktiivselt kõike, hiljem vaatas suure põnevusega filme ja seletas, mida ta nägi. See oli kohutavalt huvitav.

      Tädi oli kodus põhiline toimetaja ja aia korrashoidja – see lilleaed ju püsis tema najal, tema oli inimene, kes selle lõi. Ja tal oli iga taimega oma suhe ja ta rääkis aktiivselt kõigest viipekeeles. Žestide, miimika, liigutuste ja asendite keel, mis looduses on valitsev, on mulle võib-olla hiljem olnud tänu tädiga räägitud viipekeelele rohkem mõistetav. Päris huvitav, ma hakkan praegu tagantjärele mõtlema, et ilmselt ma väikse poisikesena suhtlesin viipekeeles märksa enam kui kõnekeeles. Tädi roll oli mulle ilmselt väga tähtis.

      Mida te ise arvate, mida võtsite lapseeast kõige olulisemana kaasa?

      Mul oli palju olulisi asju, ülimalt keerukas on leida nende hulgast tähtsaim. See on sama kui küsida: „Olete igasuguseid elukaid filminud. Öelge, missugune neist on teile kõige armsam.” Ma ei oska sellele vastata, sest hetkel on kõige huvitavam see, kellega ma parajasti tegelen, kelle maailma ma püüan avastada.

      Aga mis on kõige olulisem? Ma olen kord lapsena väga tõsiselt kakelnud. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui vanaisa poleks vahele astunud. See juhtus ühe Kaarma poisikesega, kes arvas, et remmelgaalune ei ole minu koht. Võib-olla ta lihtsalt tahtis näidata oma jaksu ja jõudu, see on nii tavaline. Ent mina hakkasin ägedalt protestima ja siis me läksime karvupidi kokku. Me olime ikka üsna verised, kui vanaisa vahele tuli. Ta raputas mind korralikult läbi ja teisele poisile andis ka võmmu kuklasse, nii et see tönnides minema läks. Siis viis vanaisa mu kaevu juurde, pistis peadpidi veeämbrisse ja pesi üle. Ja ütles mulle: „Poiss, pea meeles, ära sa kunagi esimesena löö, aga kui sind lüüakse, siis löö vastu nii, et teist korda enam ei löödaks.” Tõepoolest, pärast seda pole mul kunagi tarvis olnud kellelegi oma ülemvõimu või tugevust demonstreerida.

      Sama toimib looduses. Ka kõige hirmuäratavam kiskja ei tunne tigedust, ohver on talle vaid söök. Inimene on ainuke olevus, kes võib vägivallategusid teha lihtsalt lõbu või tigeduse pärast. Looduses sellist asja ei ole. Ja kui nüüd inimesel on midagi tõsiselt loodusest õppida, siis võib-olla seda, et kui ta tahab elus püsima jääda, ei tohi olla kohta tigedusel ja vägivallal.

      Eetris 3.03.2001

      Vanaema Anu Ernits ja vanaisa Kaarel Ernits 1936. aastal Väike-Maarjas.

      Rein 1939. aastal Tallinnas.

      Tallinna 18. algkooli esimese klassi lõpupilt. Rein tagant teises reas vasakult kolmas.

      Peeter Saul

      26.01.1932

Muusika on kui elu juhtmõte, tulekivi. Muusikas on mõtet olla vaid tipus

      Kaheaastane Peeter oma emaga Valgas elava tädi maja juures.

      Reet Made: Muusika on tõesti olnud teie elu juhtmõte. Ka see peab paika, et olete saanud olla muusikas tipus. Kas teie ellu mahub veel mõni töö- või huviala, kus tunnete, et see on teile õige?

      Peeter Saul: Jah, võin seda öelda küll, kuigi ala ise on kummaline ja kaugel muusikast. Väga noore poisikesena imponeeris mulle Eesti spordi suurraamatus pilt sportlasest, kel olid СКАЧАТЬ