Lapsepõlve radadel. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seal igasuguseid mänge, mida suuremad, minu vend ja onupoeg ja õde organiseerisid. Oli erinevaid võistlusi, küll spordi-, küll iludusvõistlusi.

      Isegi…

      Jah. Mäletan, et kõigile anti mingi koht, et keegi kurb ei oleks. Mina sain naerukuningannaks. Mängisime kooli ja haiglat, kõige halvem oli haiglas lamaja olla. Kogu aeg oli meil mingi päevakava. Nüüdki veel oleme tollaste sõpradega rääkinud, et ei tea, kas oli see nii hea seltskond või oli aeg selline… meie endi lastel pole niisugust lapsepõlve olnud.

      Te olete täiskasvanud inimesena hästi palju koos olnud oma sugulase, teise lastekirjaniku Erika Esopiga. Olete isegi üheskoos raamatuid kirjutanud. Kas juba lapsepõlves olite semud?

      Ei, me oleme sugulased küll, aga meil on väga suur sugulusringkond ja meie perekonnad ei käinud läbi. Mõne sugulase pool ikka teineteist nägime, kuid me ei olnud sõbrannad. Selleks saime hiljem. Töötasime Eesti Tarbijate Kooperatiivis, kui avastasime, et mõlemad kirjutame luuletusi. Siis saime järk-järgult lähedaseks.

      Teie peres olid kõik lapsed kirjutajad. Vanemad õed kirjutasid ajakirjale Laste Rõõm ja te olete kirjutanud ühe luuletuse ka lapsepõlvest.

      Jaa, selle ma kirjutasin just oma lapsepõlvemälestuste ajendil hästi ammu. „Mängureeglid” on selle nimi, aga kas tal nüüd mingit väärtust on…

      Mul on omad mängureeglid,

      nendest ei tea mitte keegi.

      Kirjutades lastejuttu,

      muutun ise lapseks ruttu.

      Mul on jälle lõhki põlved,

      viibin jälle lapsepõlves.

      Talla küljes okkapuru,

      jooksen paljajalu murul.

      Kõik on ees ja kõik on algus,

      ümberringi ainult valgus.

      Olen oma mängudega,

      lapsepõlve sõpradega.

      Meil on oma mängualad,

      ümber puusa sõnajalad.

      Mängime koos punanahku.

      Me ei tea, et lähme lahku.

      Me ei tea, et tuulepuhang

      ilma laiali meid uhab.

      Erinevas ilmakaares,

      tuhat versta vahemaad,

      hoiame me oma aaret,

      lapsepõlve mängumaad.

      Lapsepõlves mul olid suured kaustikud luuletusi täis, aga need on kõik kadunud. Kas ise hävitasin või lihtsalt ajahammas on ära viinud.

      Kas lapsepõlves kirjutasite salaja enda tarbeks või oli tahtmine ka teistele ette lugeda?

      Ei teinud salaja, ikka tahtsin ette lugeda. Isegi siis, kui naerdi. Ja hiljem, juba koolipõlves, tegin vemmalvärsse. Kui mõnele sõbrannale suvevaheajal kirja saatsin, siis ikka riimis. Ma ise olin selle peaaegu unustanud, aga üks sõbratar hiljem ütles, et pole ime, et sa luuletad, sa ju kirjutasid riimis.

      Täiskasvanuna olete eelistanud pigem proosat. Kas te lapsepõlves jutte ei kirjutanud?

      Ei, ei kirjutanud. Ma tegin küll meelsasti kirjandeid. Kui olin haige ja õppekavast maha jäänud, ütles eesti keele õpetaja, et ma kirjutaksin kirjandeid järele. Ma siis tegin igal teemal kolm tükki ja viisin need õpetajale. Tema ütles hiljem, et kirjutanud parem kaks-kolm, aga vähemalt õigesti. Mul olid need ortograafiliselt ülekäe visatud ja palju vigu sees. Tahtsin mõtte paberile panna, kuid ei teinud seda korrektselt. Ei, niisugust kirjanikusoont mul tol ajal ei olnud. Mõtteid on muidugi palju olnud, seda näitavad juba lapsepõlvemängud… seal on seda fantaasiat ikka vaja olnud.

      Te ütlesite, et isa oli hästi tubli mees ja hoolitses pere eest. Mis eriala inimene ema oli?

      Ema oli kodune, nagu tol ajal ikka. Ta oli nooruses olnud bonneks ja õpetanud saksa keelt ühe vene mõisniku lastele. Ta kiindus sügavalt sellesse perekonda ja käis nendega reisimas, ja siis pandi meile mõisniku laste nimed. Ikka küsiti, miks meil vene nimed on – aga sellepärast, et ema tahtis mälestust talletada. Ta tahtis ka väga teada, kuhu nad jäid. Kunagi õde käis uurimas, kuid keegi ei teadnud. Küllap revolutsiooni käigus läksid kaduma.

      Isa oli teil hästi humoristliku meelelaadiga, aga ema?

      Ema tegi ka nalja, ent mitte nii. Isal tuli see nagu varrukast, isal ja tema vennal. Ma olin nende sooja huumoriga harjunud. Vahel, kui pinge oli õhus, siis huumor maandas. Isa vend oli koolinõunik ja kui ta tuli kooli katsuma, nagu vanasti nimetati, siis ma närveerisin, sest ta teadis mu nõrkusi. Ma ei olnud just väga hea õpilane. Kuna ma olin peres kõige noorem, ei kuulanud ma alati tunnis, sest teadsin, et õed teevad kodus nagunii asja selgeks. Ja eks siis kodus räägiti, millega ma hakkama ei saa. Kartsin, et lell küsib midagi sellist, olin suure pinge all. Tegelikult midagi ei juhtunud, ta vaatas vaid kavalalt otsa.

      Olen sündinud Grünthal, hiljem me eestistasime oma nime ja ma sain Kivikuks. Lell seda ei teinud. Ütles, et kui ta isale sobis see nimi, sobib tema perele ka. Mul oli sellest hea meel, siis vähemalt koolikaaslased ei teadnud, et nüüd tuleb minuga samanimeline nõunik.

      Kui ema oli keeleõpetaja ja kasvatajanna ning isa tegi raamatupidamistööd, siis ilmselt püüti kodus ka lastele anda vaimselt üsna palju.

      Isa ja ema mõlemad oskasid kolme kohalikku keelt vabalt ning saksa keel õpetati meile juba lapsena selgeks. Vanemad tahtsid, et õpiksime ka mõnda teist võõrkeelt. Minust vanem õde pandi Prantsuse Lütseumi. Vend käis Westholmis, seal oli ka prantsuse keel. Ja et isa saaks meiega võrdne olla ja kontrollida, läks ta juba küpse mehena Alliance Française’i keelekursustele. Nii et ta väärtustas väga keeli. Kahjuks ma jäingi selles võlgu, kuna ükski keel pole mul päris selge.

      Ja muidugi olid raamatud meie peres au sees. Tollal, esimese Eesti ajal, olid raamatud väga kallid ja kui sünnipäevaks kingiti raamat, oli see suur väärtus. Meil olid oma raamatukogud, kõigil lastel eraldi. Igaühe raamatud olid nummerdatud ja nimega varustatud. Vennal olid veel templid sees.

      Tahtsin ükskord kangesti venna raamatut lugeda, aga tema ei andnud mulle, ei usaldanud. Küll ma nuiasin ja võib-olla isegi ema tuli vahele. Siis vend saatis mind käsi pesema. See oli muidugi solvav, kuid läksin ja pesin. Kui tagasi tulin, ei andnud ta ikka veel. Ulatas hoopis valge paberilehe ja käskis tõmmata sealt käega üle, et näha, kas käsi on puhas ja kuiv. Alles seejärel andis raamatu. Ja siis ma pidin laua taga sirgelt istuma, mitte kuskil diivanil lösutama, paks „Tõde ja õigus I” ees. Nagu selgus, oli raamat mulle liiga raske. Ainult kohad, kus karjapoiss sai jaanipäeva vabaks ja lapsed mängisid, olid huvitavamad. Ent ma lugesin ega jätnud midagi vahele, seda kommet meie majas ei olnud.

      Kui vanalt te seda tegite?

      Esimeses klassis või nii. Eks sellest, et ma raamatu nii suurte raskustega enda kätte sain, tuli ka hinnang, et raamatu juurde tuleb minna puhaste kätega ja seda tuleb hoida. Pärast, kui Vene ajal olid teosed odavad – mu esimene lasteraamat maksis kuusteist kopikat –, olid need kõigile kättesaadavad, kuid kaotasid ka väärtust. Kui ma siis kuulsin, kuidas mõni tuttav ütles: „Oi, ma ostan lapsele ikka kolm raamatut igast, kaks lõhkumiseks ja ühe lugemiseks”, jäi see mulle hinge. Kui palju vaeva sellega nähakse ja nüüd siis lõhkumiseks…

      Mäletan ka raamatuaastat 1935. Sellal olid raamatud päev-paar hästi odavad, ostsime neid palju ja olime nii õnnelikud. Isegi „Looduse kuldraamatud” olid alla hinnatud. Mul on üks veel sellest ajast alles.

      Oli СКАЧАТЬ