Lapsepõlve radadel. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid tõesti väga kenad tüdrukud, aga meil oli palju ilusaid kogu külas. Ümbruskonnas oli viisteist talu. Ja ma mäletan, ükskord tulid küla poisid minu isa paluma, kas võiks meil säru teha – meie kandis polnud simmanid, vaid särud. Niisiis nuiasid poisid ühe pudeli abil isalt: „Ole kena, luba oma suuri ruume, kandlemängija tuleb ja Kala-Eedi mängib lõõtsa…”

      Siis isa lubaski ja muidugi tegid õed jälle tembu. Üks neist ütles mulle, nelja-aastasele poisikesele: „Vaata, kui kena neiu istub seal tabureti peal.” Istus tõesti, mul on siiani meeles ta nägu ja riietus. Üleni must. Punane roos oli rinnas, must pigimüts peas ja väikesed rõngad kõrvas. Ta istus väga korrektselt sirge seljaga. Õde utsitas: „Mine võta ta tantsima, tee kraapsu.” Ja ma läksin. Kannel mängis, ma tegin kraapsu ja mõtleks – ta tuligi põrandale. Mina panin ühe käe sirgelt välja, ta pani oma käe minu käe peale, hoidis end kummargil ja tantsis. See oli polka.

      Meloodia oli mulle tuttav, aga tundus, et kannel mängib suures ja rahvarikkas ruumis liiga vaikselt. Ja ma hakkasin ise laulma. Keegi rohkem tantsima ei tulnud, kahekesi tantsisime ümber posti ja mina laulsin kõva häälega: „Tull-tull-tull, pluut on tull-tull.” Ma veel r-tähte ei tundnud, nii ma laulsin „pluut” pruudi asemel. Kui lugu lõppes, oli aplaus vägev. Kummardasin sellele daamile ja teistele ka, ja korraga olin ma tehtud väike mees. Ma vist hakkasin tervele külale silma.

      Aga lapsepõlvest meenub ka üks raske mälestus. Kui olid mu vanema õe pulmad, sõideti kodust kaheteist kilomeetri kaugusele Rakverre. Selleks oli kaks veomasinat. Üks neist oli Rakvere kommivabriku omaniku, onu Aleksander Veike krusa. Onu tõi mulle suure ja ilusa karbi. Mõtlesin, et need on kommid – kui kaane lahti tegin, olid kenad väiksed tükid pitspaberites. Aga kui ühe suhu panin, tundsin, kui vastik maitse. Juust! Minust see karp sinna liivakasti jäigi, õde oli juba kirikusse teel.

      Et üks pulmaliste auto oli täis, läksin järgmisse, kus ristiisa võttis mu sülle. Selle auto juht, seesama Aleksander Veike, oli aga nii purjus, et ütles nalja pärast sõnad, mis hiljem peaaegu täide läksidki. Ta ütles: „Kes surma tahavad saada, tulge peale!” Kihutasime nii, et kased autokastis värisesid. Ja kui siis ühes teeristis lõhkes kumm, lendas auto rentslisse kummuli.

      Kui mina mäletama hakkasin, oli ristiisa minu all kõhuli ja mina tema seljas pimeduses. Korraga tundsin, et kasti tõstetakse. Auto rattad käisid veel ringi, kui ma sealt välja sain. Ja siis ma nägin, et onu Aleksander, see juht, oli pikali, ajas suust verist vahtu välja ja talle valati vett näkku. Kõik pulmalised sealt kirikusse ei jõudnudki: mõnel olid luud katki ja mõned olid tõsiselt vigastatud. See jäi mulle alatiseks meelde ja sellest peale ma kardan autosõitu.

      Ja veel üks mälestus, mis on juba paremate killast. Olime rukkilõikuse päeval põllul. Mina, kuueaastane poisike, olin kah abiks. Tegin sidemeid, millega vihkusid seoti. Õhtul oli õel ja vennal kooriproov, ent õel olid kingad puru. Siis ta ütles mulle: „Kuule, mina ei saa tööd pooleli jätta, kuid sina jäta need sidemed ja mine Rakveresse, katsu ruttu käia ja kingad osta. Annan sulle seitse krooni ja kui nad hakkavad rohkem küsima, ütle kohe, et häbi on rohkem maksta.”

      Sain kaksteist kilomeetrit ruttu käidud ja jõudsin linna. Mul oli Rakvere tee selge, olin vennaga jalgratta peal lennuväe peole sõitnud. Teadsin ka, et restorani kõrval on Põikliku pood, kus on ilusad kingad. Aga mis värvi osta? Õde oli öelnud, et hallid. Ja isegi kui on kaunistus peal, seitsme krooniga peaks kätte saama. Mina olin väikest kasvu, ei näinud üle leti. Siis meesmüüja tuli ja tõstis mu leti peale. Valisingi kingad välja, kuid need olid seitse ja pool krooni. Teatasin müüjale: „Häbi on nii palju nende eest maksta!” Kus siis tekkis naer nende naismüüjate poolt ja kassa tuli ka välja. Kõik naersid, et kes sind õpetas niimoodi rääkima. Aga ma ei öelnud. „Palju sa siis maksad nende eest?” küsiti. „Seitse krooni,” vastasin. Ja mõtleks, nad andsidki need kingad. Pärast toodi plekist kompvekikarp, kästi käed sisse panna ja võtta rohkem. Nii oli mul palju ilusaid rabarberiviilude taolisi kompvekke. Läksin koju ja ka õde oli õnnelik: need kingad läksid temale täpselt. Õhtul läks ta nendega koori laulma.

      Teie vennad tegid bändi. Kas nad võtsid ka teid kampa?

      Mind võeti jalgratta peal kaasa. Siis ma kuulasin venna repertuaari lahtise saaliukse taha peitudes, et õpetajad ei näeks. Vend laulis ja mängis viiulit. Nad olid ka nii vahvad poisid, et tegid ise trummi. Kirjutasid peale „SP bänd”, mis on Saueaugu poiste bänd. Repertuaaris oli palju tollaseid laule, nagu ka: „Kord ligadi-logadi sõitsin ma oma uue vankriga, küll ülespidi mäe, küll alaspidi mäe, nii et tolmupilv käib üle pää” ja „Kui ma vanaisale veel üks kord…” Vennal oli neid laule palju. Ja õhtul viis ta mu jalgrattaga jälle tagasi. Ma peitsin väikese poisina end ikka kusagile varju ja kuulasin, kuidas neil läheb. Hiljem hakkasid nemad mu näitemängudes kaasa tegema.

      Juba viie-kuueaastasena olin külamäe peol näitejuht. Ühes muinasjutus oli vaja nõia eest põgeneda, kolm ringi teha. Näitasime siis tantsuplatsil, kui oli vaheaeg, teiste lastega neid kolme ringi. Lisaks mängisime muinasjutte, mis Kirbu-isa oli rääkinud, ka nende peres oli palju muinasjutu-etlejaid.

      Kas nukud olid selle väikese poisi maailmas ka olemas?

      Olid jah. Sealt mulle kogu see muinasmaailm tuligi. Hakkas pihta sellest, kui tehti see kadakast mõõk. Ja kui vanaema koos Kirbu-taadiga tegi lepaurbadest lambakarja ning kuuse- ja männikäbidest loomad. Need olid mänguaedikutes ja hakkasid seal rääkima. Siis oli minul muidugi vaja mängida taluperemeest. Need nukud olid omapärased ja köitsid väga.

      Isa tegi mulle ka kiikhobuse. Ema kudus kangastelgedel ja mina pidin samal ajal lugema aabitsast gooti tähti. Need olid kole rasked ja vigurid ja ma ei saanud hakkama. Siis ükskord lükkasin pahameelega aabitsa akna peal sulava märja koha peale. Karistuseks ei tohtinud ma kiikhobu peale minna.

      Mulle meeldis ka hobust mängida. Tegin plekist kingakreemikarbi kaanele kaks auku, panin pastlapaelad läbi ja sidusin selle nagu hobuseraua jala alla. Teisele jalale panin viksikarbi alumise poole, mis tegi teist häält. Niiviisi jooksin mööda külavaheteed klipp-klapp, klipp-klapp, klipp-klapp… Ja siis olid rehe all tünnid, mis kandsid pisikest poissi. Läksin oma klipp-klappadega nende peale ja tulin ülevalt alla klippadi-klappadi, klippadi-klappadi, nii et sellest sündis rütm. Nagu stepptants, mida ma täiesti valdan.

      Muidugi oli teatrikoolis kõiki neid lapsepõlvemälestusi vaja. Õppisin tantsu ja paljud arvasid, et ma olin nagu geenius seal „Kalevipojas”, aga ma olin ju salaja harjutanud. Jah, see tantsuõppimise tahe tuli lapsepõlvest, sest kui mulle juba esimese tantsu peale tehti aplaus, miks ka mitte? Algkoolis, mäletan, ma ikka julgesin tüdrukuid tantsima kutsuda. Keskkooli ajal tantsisin Jõhvis ühe Narva baleriiniga duetti.

      Mis on olnud kõige tähtsam, mille olete lapsepõlvest kaasa võtnud? Mis on teid kõige rohkem teinud selleks, kes te täna olete?

      Loomulikult talus olid need töökuse küsimused ja karjaskäigud, aga ma mõtlen, et ka saatus, kes on kõrgemal ja meist üle. Selle autoõnnetuse järel on elus olnud palju ohtlikke juhuseid. Ka noorpõlves, kui nõukogude sõdurid röövisid me taluloomad; kui püssikuul käis enne, kui pauk minuni jõudis, teise kuuest läbi. Sama uppumise puhul, tulekahjude puhul, ikka jäin ellu.

      Siia kuulub ka lugu Estonias. „Kalevipoeg” ei olnud veel valmis, kui meetrine veetoru tuli kõrgelt lava kohalt alla ja jäi püsti põrandasse võnkuma minust pool jalga eemal. Otse sel hetkel, kui ma sõpradega jahilt naasin, kui sarvik oli tulnud Lindale kosja. Et niisuguseid asju on elus juhtunud, paneb sügavalt mõtlema, et iga inimese elu on ette nähtud. Arvan, et igaühel vististi on oma hoidja ja saatus, ning pead olema äärmiselt tänulik, et oled hästi toime tulnud. Elame veel!

      Eetris 22.06.1996

СКАЧАТЬ