Lapsepõlve radadel. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teised harjutasid klaverit. Minul oli kõige halvem kuulmine – nagu öeldi, elevant oli kõrva peale astunud –, aga ka mind saadeti klaveri taha. Mul on meeles esimene lugu, mille ma selgeks sain. Nii nagu nüüd on laialt mängitud „Koerapolka”, oli tollal levinud „Irische Volksstück” (iiri rahvamuusika lugu). Kui ma seda praegu kuskil kuulen, meenub Kolde tänava lapsepõlv.

      Meil polnud tiibklaver ega ka mitte pianiino, vaid tahvelklaver. Olete niisugust näinud? Suur nagu tiibklaver, aga pikergune ja madal. Seal ma mängisin veel lastetükke ja jõululaule. Muidugi jõululaupäeval tuli kõigil midagi mängida. Üks mu lemmik oli Tšaikovski „Lillede valss”, mis oli päris raske. Õde mängis seda väga hästi ja mina sain ka kuidagi hakkama.

      Prantsuse Lütseum oli kool, kus te käisite ja mida te olete hiljem hingesoojusega meenutanud. Kas raamatus „Kevadromanss” leidub ka teie koolipõlve ja teid ennast?

      Jah, see on minu koolipõlv küll ja need raamid on elust võetud. Aga ma ise… võib-olla ennast on igas raamatus, kirjanik paneb enese tahtmata sisse.

      Seal koolis ei käinud ma kümnendas klassis. Kool lõpetas eksistentsi enne, kui ma nii vanaks sain. Ent huvitav on kirjutada kümnenda klassi lugu, kus on juba ka armastust. Õde on minust vanem ning eks seal olegi natuke mind ja natuke õde ja natuke meie kodu ja muidugi rohkem fantaasiat. Kuid need raamid ja õpetajad, midagi ikka igaühes on. Ja direktor oli tõesti selline: me austasime teda nagu kaptenit laevas. Ei kujuta ette, et me oleksime julgenud rääkida temaga nagu omasugusega. Väga suur austus oli tema vastu.

      Esimene direktriss oli prantslanna, mademoiselle Brenot. Tema õpetas meid reveranssi tegema – täielikku reveranssi, nagu baleriinid teevad. Tollal oli vana koolimaja veel Tehnika tänavas, üüritud pinnal Riigi Tööstuskoolis. Seal jalutati ringiratast ja kui direktriss seisis trepiäärel, siis iga tütarlaps, kes temani jõudis, tegi reveranssi. Kui sa õigesti ei teinud, käskis ta teha uue ringi, kuni tegid õigesti. Nii sai reveranss kõigile selgeks.

      Kas see on praegu ka selge?

      On küll, jah. Ma võin teile näidata, kui soovite.

      Oli teil tore kool?

      Oli küll, ta andis vaimsust. Kõik need vanad lütseumlased käivad praegugi kord kuus koos ja räägivad mälestusi. Küllap sealt sain ma kõrvad kikkis kuulates ka raamatusse üht-teist, mida ma ise ei olnud kogenud.

      Mida see kool andis kaasa tüdrukutele, kes seal õppisid?

      Nagu üks õpetaja ütles: daam peab alati daamiks jääma. Üheski olukorras ei tohi endast välja minna. See kool andis väga mitmekülgset haridust ja ma leian, et praegune Prantsuse Lütseum annab ka.

      Meenub üks episood koolist. Sõitsime pundiga Nõmmelt koolipeole, me olime siis päris lapsed. Buss peatus ainult siis, kui kella anti. Olime hästi lõbusad ja üks poiss tõmbas Liival nöörist. Ta oli kordniku poeg, tema isa oli ka bussis, aga eespool. Bussijuht peatas bussi ja kui nägi, et keegi välja ei lähe, uuris, kes tõmbas nööri. Poiss tunnistas, et tema. Kohe tuli meie juurde poisi isa ja ütles, et lähed ette vabandama. Poiss läks ja palus juhi käest vabandust, kummardas siis terve bussirahva ees ning palus andeks ka neilt. See tundub praegu isegi koomiline, aga tollal oli loomulik. Siis olid hoopis teised elu- ja käitumisnormid.

      Mille te kõige olulisemana oma lapsepõlvest kaasa võtsite?

      Ma usun, et koduse õhkkonna ja sõbralikkuse ja vaimsuse. Käisime maast madalast laste jumalateenistustel, eks mõjus seegi. Kui palju lapsi kasvab tänapäeval üles kümmet käsku tundmata! Mina käisin leeris hästi noorelt, neljateistaastaselt. Tädi ütles: „Ära mine nii vara, jääd ruttu vanaks.” Siis oli nii, et kes leeris oli käinud, oli täiskasvanu. Ent räägiti, et see on viimane leer. Oli juba nõukogude aeg ja ma ei kujutanud ette, kuidas ma leeritamata jään.

      Sain siis oma tahtmise, käisin leeris ära. See oli 1. detsembril

      1940. aastal. Pärast olen tunnetanud, et nii oligi, saingi täiskasvanuks. Saabus aeg, mil kõik muutus: võeti ära kodumaja, kool ei olnud enam sama kool. Hoopis teised tuuled hakkasid puhuma. Aga lapsepõlv oli väga ilus.

      Eetris 27.05.2000

      Viieaastane

      Ira koos õde Veeraga nukupesu pesemas.

      Kolm õde ja vend.

      Lapselapsed vanaema Juulie ümber Merivälja suvilas. Ira vasakult teine.

      Leerilaps Ira Lember 1940. aastal.

      Rein Maran

      13.09.1931

Olen oma elus kohanud väga palju ebahuvitavaid inimesi, aga mitte ühtegi ebahuvitavat looma

      Rein ja tema kurttumm tädi Emma Ernits 1932. aastal Pikasillal.

      Reet Made: Teid on kutsutud võluriks, kes valdab kunsti, mis on kättesaadav vähestele. Siin on silmas peetud teie oskust töötada loomadega, ka pelglike ja raskelt jälgitavate metsloomadega. Kangesti tahaks teada, kas kiindumus loomade vastu sai alguse juba lapsepõlves. Selleks läheme tagasi teie lapsepõlvemaale ja esimese mälestuse juurde.

      Rein Maran: Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla, aga mu esimene pilt on hetkest, mil järsku taipasin, et suudan näha asju, mis on laua peal. Laud oli salapärane koht, kust midagi võeti või kuhu midagi ära pandi. Mul oli üsna range ja korralik kodu ning põnnide ronimisest tooli peale ei peetud eriti lugu. Aga ühel päeval ma nägin kõike seda, mis oli laua peal.

      Teine mälestus on ajast, mil võisin olla neli või viis. Ma olen sündinud 13. kuupäeval ja pealekauba vist reedesel päeval. Aeg-ajalt peeti mu sünnipäeva, ent seekord ei olnud ma linnas, vaid maal vanavanemate ja oma põhilise kasvataja, kurttumma tädi juures. Tema võttis siis kätte ja tegi mu sellehommikuse ärkamise päris omapäraseks. Tädil oli palju lilli. Oli nii, et lilled õitsesid seal maja ümber varakevadest sügiseni välja. Tavaliselt lilli tuppa ei toodud, aga sel hommikul võttis mu tädikene kätte ja korjas pool aeda tühjaks. Ja kui ma ärkasin, olin järsku nagu lilleaias, terve mu voodi ja sein olid õisi täis. See pilt justkui põles mu mällu.

      Te olete sündinud Tartus, aga tulite sealt juba üsna varakult ära. Kuhu siis?

      Mu ema oli õpetaja ja tolleaegse õpetajakooli värskelt lõpetanud inimese saatus oli selline, et ta ootas vabanevat kohta ja konkureeris sellele. Valikuid vist väga palju ei olnud. Vaatasin alles hiljuti põnevusega vanu dokumente ja leidsin asju, mida ma ei teadnud. Me sattusime algul Pikasillale, sealt Riisiperre ja Riisiperest juba Tallinnasse. Nii et Tartuga ei ole mul peale sündimise fakti muud kokkupuudet, kui et olen seal pärast sõda üsna tihti käinud.

      Kus oli see lapsepõlvekodu, mida te võite kutsuda igiomaks?

      Mul oli mitu kodu. Pikasillast ei meenu midagi, Riisiperet mäletan ähmaselt. Aga mulle meenub kodu Suur-Karja tänaval Tallinnas, tolleaegse linnaapteegi viiendal korrusel. Mäletan, et ega ma sellest nii hirmus vaimustatud polnud. Me elasime ühes suures korteris koos Ott Raukasega. Mul on meeles, kuidas nad kahekesi, mu isa kõrgel tenorihäälel ja Raukas omal häälel, seal СКАЧАТЬ