Lapsepõlve radadel. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ma natuke nooti tundsin. Siis ma mängisin talle „Sinist Doonaud”, istusin ta süles ja mugisin Saksa sõjaväe šokolaade, niisuguseid oranže, ümmarguses karbis. Minul küll ei ole sakslastest halbu muljeid, too ülemus käitus meiega väga kenasti. Vanaisa rääkis temaga ka saksa keelt.

      Suuri täiskasvanuid, kellega tundide kaupa vestelda, mul maal esialgu ei olnud. Vahel käisin onu juures, temaga mängisin malet. Ja hiljem Rapla kiriku õpetaja ja Pärnu praost, semi keelte spetsialist Evald Saag rääkis minuga nagu täiskasvanuga. Ka religioonist, aga täiesti ebatraditsiooniliselt, kerge kaldega agnostitsismi, mis lausa üllatas.

      Ja veel hiljem – siis, kui ma olin teeneager’i moodi poiss juba – ilmus naabertallu suviti Uku Masing. Tema oli esimene täiskasvanu, kes hullutas mind lõpmatuse mõistega ja tegi selgeks, et lõpmatult pika sirge poolitamisel tulevad pooled täpselt sama pikad kui poolitatav, sest aksiomaatiliselt on lõpmatus ju suurem igast kujuteldavast suurusest. Ta rääkis ka ruumi sadulpinnalisusest, n + 1 mõõtmelisusest ja suletusest. Mis mu vaene poisiaju pidi sellest arvama…

      Kuidas te muusikaõpinguteni jõudsite? Kas enda huvist klaveri vastu või leiti, et poiss on vaja panna pilli õppima?

      Minu isa mängis pühapäeviti Czerny etüüde. Ta ütles, et need meeldivad talle arhitektuurilises mõttes, et need on puhtad. No tavaliselt on Czerny väga puhas, ratsionaalne ja isegi kuiv. Ühesõnaga, puhas funktsionalism. Arhitektile täius. Ka ema mängis natuke klaverit. Minul endal polnud klaveri suhtes erilist tõmmet, aga ka mitte vastumeelsust. Ja ega vanemad minust kontsertpianisti tahtnudki koolitada, nii rumalad nad ei olnud. Ehk olin liiga neurootiline, närviliste kätega, ja oli näha, et masside ees esinemine mulle ei sobiks.

      Millal algasid muusikaõpingud?

      Vast kümneselt. Ema viis mind klaveritundi, meil müüdi selleks ka mõned vaibad maha. See oli Vene korra alguses. Mul oli klaveriõpetaja, kes nägi, et kontsertpianisti minust ei saa, ning rõhus muusikateooriale. Ta andis mulle Rimski-Korsakovi harmooniaülesandeid ja ma läksin kohe seda liini pidi edasi.

      Aga siis jäid muusikaõpingud natuke tagaplaanile, nagu muusika on mu elus kogu aeg jäänud natuke tagaplaanile. Isa arvas, et muusikat teha ja luuletada on tore, ent see ei anna leiba, mis on täiesti õige. Vene korra ajal võis ka anda, kuid praegu hästi ei anna, kui just Kultuurkapital ei toeta. Nii et isal oli õigus, kui ta ütles: poeg, mine TPIsse. Läksingi sinna, kuid arhitektuur mind ikka ei huvitanud. Et pimikuasjad olid meeles, hakkasin õppima orgaanilist keemiat.

      Muusika vallas harisin ennast edasi Heliloojate Liidu noortesektsioonis. Selle programm ei olnud ehk võrreldav muusikakooli omaga, kuid harmooniat ja polüfooniat õppisime siiski. Neid õpetas Edgar Arro. Ja Boris Kõrver andis mulle isiklikult kompositsiooni.

      Tõsisemalt hakkasin muusikaga tegelema TPI kolmandal-neljandal kursusel, kui sain aru, et teadlane võiks minust tulla, aga inseneri, kes parandab pumpasid ja orienteerub elektriasjanduses… vaevalt küll. Mõistsin, et selle kooli ma lõpetan ära ja mitte kõige halvemini, ent keemiatehase vahetustega tööl pole minust asja. Seda pole ilus tunnistada, aga ma ei kujutanud ennast insenerina ette. Ja siis ma hakkasin ägedalt mõtlema tuleviku peale ning pöördusin taas muusika poole.

      Ent see on juba teine jutt, lapsepõlv oli siis läbi…

      Jah, ja kui ma hakkan mõtlema, mis ma selle lapsepõlve ajal õieti tegin, siis… natuke õppisin muusikat ja natuke uurisin fotograafiat ja natuke kirjutasin Masingu õhutusel värsse, aga mitte selle mõttega, et kunagi luuletajaks saada.

      Uku Masingust tahakski nüüd rääkida, me olemegi käinud nagu kass ümber palava pudru. Kuid alustuseks sellest, kes teile kirjutamise ukse lahti keeras.

      Kõige esimene mõjutaja oli ilmselt ema, kes natuke kirjutas ja mõnel lastejutuvõistlusel auhindu sai. Niisugune intelligentne daam oli ta. Ent temale, nagu ka isale, ei sobinud 1947. aasta järgne kord sugugi. Kui ta oleks sinna ühiskonda sujuvalt sulandunud, oleks ta võinud olla täiesti keskmine kirjutav daam. Mitte just Vaarandi, aga keskmine Eesti naiskirjanik küll.

      Kirjutamist märksa tõsisemalt võtma pani mind Uku Masing, see kummaline mees, keda ma esimest korda koos kummikoeraga kohtasin. Koolis me õppisime põhiliselt vene kirjandust, ning Nõukogude Liidu ja Eesti kirjandust, kus lehvitati lippe, vallutati kõrgusi ja kosmost. Hakkasin juba arvama, et nii see luuletamine käibki. Ent kui Masing pistis mulle, kolme-neljateistaastasele poisile, pihku Betti Alveri luulekogu, Bernard Kangro sonetikogu, Heiti Talviku „Kohtupäeva” ja iseenda „Neemed vihmade lahte”, siis… milline kontrast mulle avanes, võrreldes koolis õpituga. See kontrast oli nii suur, et ma hakkasin luuletamist väga tõsiselt võtma.

      Mu esimene lemmikvorm oli range sonett. Mulle meeldisid Kangro sonetid ja siis ma proovisin neid ka ise. Olin ennegi pisut luuletanud, aga need salmid olid sellised magusad, armastusest ja surmast… nagu noored ikka teevad. Nüüd hakkasin teadlikult süvenema, vaatasin: ahhaa, siin on niisugused riimid ja siin naasugused. Ühesõnaga, teema muutus kaalukamaks ja mõtestatumaks. Seda vaid ühe suve jooksul.

      Kas näitasite oma katsetusi ka Uku Masingule?

      Ei, ma ei näidanud neid talle. Ma ikka ei võtnud seda asja nii, et luuletamisest võiks mu põhitegevus saada. Mul oli Ukule neid ka natuke häbi näidata, sest ma mõistsin, kui pikk on tee sinna – luuletada nii nagu arbujad. Hirmus kõrge lati seadsin endale. Ja siis ma hakkasin lihtsalt oma luulealaseid käsitööoskusi arendama, ma ei tahtnud Eestimaa esimest sürrealisti tülitada. (Ta oli ise ennast nii nimetanud.) Sain aru, et võtab ikka paar head aastat aega, et üldse kuhugi jõuda ja ka siis ei pruugi see õnnestuda.

      Hiljem, täiskasvanud inimesena, jäi luule alla proosale, ka näitekirjandusele ja üldse teatrile. Kuidas olid suhted teatriga lapsepõlves?

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAQCAwMDAgQDAwMEBAQEBQkGBQUFBQsICAYJDQsNDQ0LDAwOEBQRDg8TDwwMEhgSExUWFxcXDhEZGxkWGhQWFxb/2wBDAQQEBAUFBQoGBgoWDwwPFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhb/wAARCAErAVwDASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQAAAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWmp6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEAAwEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtREAAgECBAQDBAcFBAQAAQJ3AAECAxEEBSExBhJBUQdhcRMiMoEIFEKRobHBCSMzUvAVYnLRChYkNOEl8RcYGRomJygpKjU2Nzg5OkNERUZHSElKU1RVVldYWVpjZGVmZ2hpanN0dXZ3eHl6goOEhYaHiImKkpOUlZaXmJmaoqOkpaanqKmqsrO0tba3uLm6wsPExcbHyMnK0tPU1dbX2Nna4uPk5ebn6Onq8vP09fb3+Pn6/9oADAMBAAIRAxEAPwD5ovrNH8MwguGVm+Yg9t3/AOqsp9jMymMYRflIbnPvWtqQWHR1kZcQFQFwOcnk1iW9xZRqSrOVI6scCs0dYixyzsyRSOjLg8jIHHQUly62rLDI7Sb+mT0/ziorq8leDdZSrjPysvbA71lxveS3ypOzZbMmTyOnv+NMRNcTGOZ97FYywZieo9OtV4b2zubuQurRxRIVPmOMMMY+Xt2r СКАЧАТЬ