Lapsepõlve radadel. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui läksin Tallinnas Maakri tänaval asunud poksiklubisse ja küsisin, kas nad võtavad mu vastu. Treener vaatas mind ja ütles: „Tead, pojakene, söö veel paar aastat putru.” Siis ma sinna ei läinud. Ent paar aastat hiljem läksin Dünamo poksiklubisse Pikal tänaval, kus töötas legendaarne treener, härrasmees, õpetaja Nigul Maatsoo. Käisin seal usinasti kolm-neli tundi ja tegin kõike hästi. Siis ühtäkki treener tuli ja küsis: „Kuule, kui vana sa, noormees, oled?” Ütlesin, et neliteist, mispeale ta kostis: „Ei käi, tule siis tagasi, kui viisteist oled.” Ja tulingi tagasi.

      Kui te nüüd küsite, mis on ala, mis on mind köitnud, siis on see poks. Kõlab ehk kõrgelennuliselt, aga mul oli eeldusi saada heaks poksijaks ja selleks ma ka sain.

      Käisin viiekümnendate lõpus oma klassiõdedega Pikal tänaval Tombi klubis tantsupeol, kus räägiti sellist lugu, et lõngused olevat kord tantsusaalis kaklust ärgitanud. Mispeale tulid orkestrist Peeter Saul ja Hillar Loskit, lõid platsi lõngustest puhtaks ning läksid püüne peale tagasi. Muusika jätkus ja pidu ka. Kas see on legend või tõsijutt?

      See on täitsa tõsi. Sel ajal oli Tombi klubis teatud bande, kes tuli sinna selleks, et tantsuaja lõppedes valida välja ohvrid, norida tüli ja lihtsalt kakelda. No ja tookord olid nad võtnud sihikule ühe mu sõbra, kes hoidis absoluutselt eemale igasugusest kehalisest konfliktist. Mu süda lihtsalt ei pidanud vastu, kui nad läksid talle mitmekesi kallale. Tegime seal Hillar Loskitiga puhta töö.

      Kas see oli siis, kui Peeter Saul ei olnud ise enam koolipoiss?

      Tookord Tombi klubis olin ma veel koolipoiss, võisin käia kümnendas või üheteistkümnendas klassis. 1947.–1949. aastal tulin Eesti juunioride poksimeistriks, lisaks olin kolme-neljakordne Tallinna meister. Nii et ma olin heas vormis. See lugu juhtus viiekümnendatel. Tombi klubis mängis siis Emil Laansoo suur džässorkester, kus lõid kaasa legendaarsed muusikud. Boris Kõrver mängis klaverit, Emil Laansoo kitarri, helilooja Evald Vain oli üks saksofonistidest ja hilisem Abi Zeider trompetisolist. Aga siis, kui tuli Ždanovi otsus, kadusid fokstrotid ja soovitati jälle vanu ballitantse.

      Viiekümnendate lõpul olid taas toredad peod. Head svingorkestrid mängisid tantsuks isegi tavalistel koolipidudel.

      Siis olime meie jällegi Tombi klubis. 1954.–1955. aastal tuli Laansoo sinna tagasi, tegime uue ja hea orkestri.

      See on väga huvitav, et poks oli teile nii tähtis. Ka üks teine dirigent, Eri Klas, on käinud kooliajal ringi, poksikindad viiulikastis.

      Jaa, tema oli ka hea poksija. Mina olin Dünamo spordiseltsis ja tema oli Spartakis. Meid ühendas see, et pikka aega Nigul Maatsoo käe all harjutanud Evald Seepere läks lõpuks Spartakisse, kus temast sai treener. Eri Klas oli siis tema juures. Eri oli väga andekas ja meil oli ükskord au poksiringis kohtuda. See juhtus Andres Vihalemma saates „Sport ja muusika”, kus esinesid muusikud, kes olid ka spordis tuntud. Meie Eri Klasiga kohtusime selles saates ning poksisime kolm üheminutilist raundi. Seda nimetati sajandi matšiks. Kahjuks selle saate lint hävis Gonsiori tänava televisioonimaja keldris, kui oli üks suur vihmasadu ja uputas üle.

      Olite erinevates kaaluklassides?

      Ei olnud. Mina olin raskekaallane ja Eri Klas samuti. Kus on ikka härga, seal on ka sõrga.

      Teie isa oli legendaarselt hea mäluga. Kas ka teil on hea mälu?

      Sellist mälu nagu minu isal on raske leida. See oli erakordne nähtus. Just nagu polnudki mälu, vaid vahatahvel – mida ta luges, see sinna ka talletus. Meie, teised inimesed, peame ikka asju mingite võtete abil meelde jätma, neid kordama. Sellist mälu pole ei minul ega kellelgi teisel minu tutvuskonnas.

      Aga iseennast te ju mäletate väikese poisina. Mis on esimene mälestus?

      Lapsepõlvemälestused viivad mind tagasi aadressile Lennuki tänav 24. Seal oli kööktuba, kus mu vanemad, muusikainimesed, elasid. Mäletan, et isa ehitas mulle jõuluks vineerist punase auto. Tõelise võidusõidumasina, jalgrattavändad ja kett küljes. Meeles on hetk, kui selle kätte sain. Isa ja ema õppisid tollal konservatooriumis, nad olid vist juba lõpusirgel.

      Ema on teil samuti juhatanud suurt orkestrit ja koolitanud näitlejaid. Mis on tema tööst poisikese pilguga vaadatuna meelde jäänud?

      Kindlasti laulutunnid Töölisteatris. Seal oli koos justkui Eesti teatri kullafond. Priit Põldroos oli kunstiline juht. Lisaks Andres Särev, Ruts Baumann, Helmut Vaag, Aleksander Teetsov, Olli Vare. Oh taevake, kõiki ei jõua loetleda.

      Ema tegi teatris kõike: oli orkestri dirigent, klaverisaatja, lauluõpetaja ja orkestreerija. Ja siitsamast, Kreutzwaldi tänava ja Tartu maantee nurgapealsest majast, ma mäletan laulutunde. Kõiki harjutusi ja laule, mis nad laulsid, ning inimesi, kes seal käisid. Ma tahtsin kangesti, et ema teeks minuga ka ühe tunni. Eks ta sai aru, et lapsel on niisugune südamesoov, ja tegigi. Pani mind klaveri juurde seisma ja siis ma laulsin: „Ma sõuan merel ja sõuan, oma saart…” Laulsin ja olin nii uhke.

      Ema töö juures on alati tore käia.

      Need laulutunnid olid meie kodus, terve see teater käis kodus. Seda kohta, kus Töölisteater oli, enam ei ole, maja põles maha 9. märtsi pommirünnakus.

      Nii et uksekell helises ja jälle oli mõni kuulsus ukse taga?

      Jah, see oli tore aeg. Mäletan ka seda, et vahel võeti mind hommikul teatrisse proovi kaasa. Käisin garderoobides ja kuulsin kõiki neid kuulsaid lugusid, Teetsovi ja Baumanni nalju ja vigureid.

      Kas teatrirahva tihe viibimine teie kodus andis ka tõuke vennale, kellest hiljem sai näitleja?

      Ei usu. Vend sündis 1936. aastal jõulu esimesel pühal. Kolisime Kreutzwaldi tänavast ära Laulupeo tänavale, kui ta oli kolmene. Edasi tulid juba aastad 1939–1941, mil kõik oli teisiti.

      Mäletan oma lapsepõlvest hästi ka vanavanemaid. Oli kummaline kokkusattumus, et mõlemad mu vanaisad olid head ja jõukad rätsepad. Mu emapoolsel vanaisal olid ärid Tartus ja Riias, isapoolsel vanaisal Peterburis, Moskvas ja Permis. Emapoolne vanaisa Peeter Saar oli ka suurte kunstiliste kalduvustega ja ärkamisaja kultuurivaimustuse kandja. Rikka mehena oli tal Valgas kaks maja ja Puka lähedal Komsis suur talu, mille ta hiljem Johannes Semperile müüs.

      Vanaisa võttis usinalt osa kõigest, mis Komsi vallas tehti – näiteringist, laulukoorist ja jõumeeste seltsist. Ta oli väga tugev ja see talle ka saatuslikuks sai. Tol ajal olid hinnas Aleksander Aberg ja rammumeeste seltsid. Vanaisa, kes oli juba härrasmees, tõstis koos küla noorukitega suure heinakoorma emapalgist üles, nihestas selgroolülid ja jäi elu lõpuni jalutuks. Tal oli ka suur tahe näidelda ja näitemängus mängida. Ma arvan, et ema kaudu, kes oli samuti artistlik inimene, on pärit need omadused, mis tegid mu lahkunud vennast selle, kes ta oli.

      Kas lapsepõlves oli teil vend Jaaniga hea läbisaamine? Vahe oli teil neli aastat.

      Ma pean küll kahjuks ütlema, et vahel ma natuke kiusasin teda, nagu ikka vanem vend nooremat kiusab. Kui mulle öeldi, et ma midagi tooks, teatasin: „No Jaan, mine!” Aga hiljem saime väga hästi läbi.

      Te olete enda kohta öelnud, et matemaatikas pole te eriti tugev. Vend Jaan oli just täppisteadustes osav.

      Teate, see oli väga suur anne, mis minu kadunud vennal oli. Minu isapoolne liin on kõik targad mehed. Mu onu oli suurepärane insener, ehitustehnik ja matemaatik. Mu isa täpselt samuti. Tema lõbu oli lahendada kodus näiteks matemaatikaülesandeid ja uurida relatiivsusteooriat. Tihtipeale õhtuti ütles ta: „Kuule, Peeter, tule siia! Tartust sõidab välja üks rong niisuguse kiirusega ja siit läheb teine rong niisuguse СКАЧАТЬ