Lapsepõlve radadel. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Põhilised lapsepõlvemälestused ja – elamused, kõik need, mis on seotud meeldivaga, on pärit vanaema-vanaisa juurest, kes olid tillukese talu pidajad Väike-Maarja, Vao ja Kaarma vahel. Sinna sattusin ma kuni koolieani üsna varakevadel ja sealt ma tulin hilissügisel ära. Need olid emapoolsed vanavanemad. Isapoolseid ei olnud vist kedagi alles.

      Milline oli kodumaja ja selle ümbrus?

      See oli tillukene maja endise Väike-Maarja kirikumõisa maadel, mille mu vanaisa ehitas pärast Eesti iseseisvumist. Seal mõisas mu vanaisa omal ajal ka töötas. Ümberringi olid põllud ja viiskümmend meetrit eemal maantee ääres, mis viis Väike-Maarjast Vaole, oli suur kivihunnik. Suur väikeste kivide hunnik. Ja selle kivihunniku kohal kasvas remmelgas. Sellega on mul seotud palju mälestusi, see oli mu pärispaik. Nii kui vähegi sain, nii ma toast jalga lasin ja sinna läksin. Kõik mu põnevad esmakohtumised olid seal. Ja sadakond meetrit edasi, keset põlde, oli pisikene Loigu kuusik. Sealt veel veidi maad, võib-olla mõned kilomeetrid edasi, tuli Ebavere mägi ja kõik need Ebavere metsad. Ent sinna ma pääsesin harva, väiksele poisile oli see liiga kauge.

      Kas käisite need paigad läbi üksinda või oli kaasa võtta mõni naabrilaps?

      Nagu Eestis ikka, oli lähim talu poole kilomeetri kaugusel. Sealt edasi jälle pool kilomeetrit, ja sealt jälle pool kilomeetrit. Kaarmani oli kaks kilomeetrit, Väike-Maarjani üle kahe kilomeetri, Vaoni kaks kilomeetrit. Niimoodi need kohad maal olid ja ega sealsetes peredes sel ajal eriti lapsi ei olnud. Ja ma pean tunnistama, et mul ei olnud ka mingit vajadust seltsi järele. Ma ei tea, mispärast. Ma ei olnud kaugeltki kaaslaste või veel vähem inimpõlgaja, aga minu elu oli ka niisama küllaltki põnev.

      Sealsamas talu räästa all olid räästapääsukesed, suitsupääsukeste pesi oli laudaesise küüni all kuus-seitse. Neid oli huvitav vahtida. Ja seesama remmelgaalune, seal maailm kogu aeg muutus. Hirmus põnev oli vaadata tillukesi lehti ja seda, kuidas nad järjest suuremaks kasvavad. Ka seda, kuidas sinnasamasse kivihunniku kõrvale tekib sakiliste lehtedega põõsas, mis sirgub järjest suuremaks. See oli üks rohupõõsas, kust tulid nupud välja ja lõpuks ilmus esimene kollane õis – kullerkupp. Tema juures oli põnev käia ja uurida, sest iga päev pilt muutus. Neid kollaseid kuppe tekkis aina juurde.

      Remmelga tüveõõnsuses oli, ime küll, punarinna pesa. Esialgu ta nähtavasti kartis mind. Ent ma kössitasin seal vaikselt ja omaette. Remmelga juured tulid kaarega ja seal oli paras lohk, kus oli pehme ja soe päikese käes istuda. Lõpuks ei teinud emalind minust välja ja käis oma käike üle minu pea. Ma võisin lausa alt üles vaadata, kuidas ta alguses piidles ise pesast välja ja pärast pojad ka.

      Ja mul oli veel üks müstiline paik. Vanaisa talu heinamaa oli kümmekond kilomeetrit eemal ja seal oli ilus kuusetukk. Mäletan, et ka tolles peres oli jutt, et raha ei ole kunagi liiga palju, tuleks võtta kuusetukk maha. Ent siis vanaisa käis ja silitas puid ja ütles, et las kasub. Nii ta kasvama meist jäigi, alles pärast võeti maha.

      Heinamaa oli vana raiesmiku ala, kus oli võsa. Mulle tehti ka väike vikat, kuid ega ma suurem asi niitja olnud. Ent seal raiesmikus oli palju tiivulisi ja putukaid ning vanaisa õpetas mind kimalaste ehk maamesilaste mett võtma. Neid oli seal harukordselt palju, ma ei ole kunagi hiljem näinud, et oleks nii palju kimalaste pesi koos.

      Tavaliselt oli nii, et maapinnal oli kännu kõrval samblal ümar pind, ja kui sa panid käe sinna peale, hakkas vaikselt sumisema. Seal all oli pesa. Vanaisa näitas mulle, kuidas tuleb võtta lepaokstest viht ja sellega enda ümber vehkida. Kimalased olid tegelikult tagasihoidlikud loomakesed, nad hoidsid kõrvale. Nüüd tuli sammal üles tõsta. Seal oli suur kärg, mõnikord nagu alustass, mõnikord supitaldrik. Selle serva pealt võis murda kärge ja siis pidi ta pessa tagasi panema. Vanaisa ütles, et pane tingimata tagasi, nad tahavad edasi elada. Ühe korra näitas mulle ette ja pärast sain ise hakkama.

      Ükskord, kui jäin sinna oma tavalisel viisil passima, nägin, kuidas suured porisevad mesimummud tulid pesast välja. Mind huvitas, kuidas nad sambla alt välja pääsevad, sest mingit väravat, mingit ust polnud näha. Ja siis ma leidsin kõrvalt vaadates sambla seest pisikese ava, mille kaudu käidi. Nägin ka seda, et selle ava peal oli valvur, kes piidles seda maailma. Ja kui ma olin mõnda aega vaadanud, siis selgus, et ma võin sinna pesale päris lähedale minna, võin lausa nii ligidale minna, et olen kõhuli maas väljatuleku koha juures. Kimalased tõusid põrinal lendu ja läksid uuesti tagasi ja nad polnud üldse kurjad.

      Ma olin muidugi maiasmokk ja tegin ikka pesi lahti. Mummu mesi on ju magus. Kui siis ükskord võtsin taldriku välja – suvisel palaval keskpäeval, kui enamik perest oli lennus –, hämmastas mind, miks neid nii vähe on. Pesa ise oli korralik supitaldrik, ning kui ma võtsin ta kätte ja pöörasin, nägin korraga, et seal oli kari valgeid tõuke. Ja kambrid, millest osa oli suletud, ent osast tuli keegi välja ja sirutas kohmakalt tiibu. Siis mul hakkas piinlik ja ma vist küsisin vanaisa käest ka. Ta seletas mulle veidi seda asja. Ma sain aru, et ma söön tegelikult kimalaste sööki.

      Eks maiasmokk olin ma ikka ja mee näksimisest ei loobunud. Ent edaspidi iga kord, kui ma kimalaste pesale lähenesin, palusin neilt vabandust ja küsisin luba. Kunagi hiljem olin ma hämmastunud, kui vanu lugusid lugedes sain teada, et maarahval oli kombeks metsa minnes küsida metsalt luba, enne kui näiteks puu langetati. See oli loomusunniline käitumine.

      Kuidas jõudsite kaamerasilma taha?

      Sealsamas Raua tänaval, küll palju aega hiljem, oli ühel poisil isa kingitud fotoaparaat. Peaksin ütlema, et ma tundsin musta kadedust, ja mitte mina üksi, vaid teised maja poisid ka. Lugu lõppes sellega, et valdav enamik neist kuttidest, kes seal elasid, võtsid fotoaparaadid kätte ja neist said pildistajad. Oli võluv, et fotoaparaadi abil oli võimalik teha midagi nii imelist – püüda hetk kinni. See oli müstiline tegevus. Sa pistsid tühja paberi, mis oli valgust saanud, mingi raami sees olnud, vedelikku ja siis hakkas pilt tulema. Olid tuttavad näod ja kohad, armetud muidugi võrreldes sellega, mis nad tegelikult olid, aga nad olid. Ja sellest ajast saati olen ma sellele jäädvustavale karbile erineval kujul ja erineval viisil truuks jäänud. Nii naljakas, kui ka ei ole, selle maja poistest õige mitu ka. Sealt alt korterist on pärit raadio- ja telemaja ümbruseski tuntud kaameramees Anton Mutt, ja veidi kõrgemalt Andres Sööt.

      Kui ma tulen nüüd lapsepõlve juurde tagasi, siis polnud mul sellal ja pole ka hiljem olnud tarvidust kuulutada maailmale iseennast. Ikka on maailm mind huvitanud nii, nagu ta on. Vaatleja või tundmaõppija oli mu roll lapsepõlves ja on ka nüüd. Looduslik keskkond on mulle olnud lähedane ja mõistetav, ma olin suuteline juba lapsena kontakteeruma temaga ta olevuste tasandil. Üks taim ei olnud lihtsalt taim, vaid olevus. Täpselt samuti lind ei olnud lihtsalt lind, vaid olevus. Ta oli nagu mina ise ja kui ma teda vaatasin, temaga suhtlesin, oli võimalik teda veel põhjalikumalt tunnetada, temast aru saada.

      Te läksite oma vaatlustele tuttava puu juurde. Kas rohkem paelus metsik loodus? Juba inimkäe järgi vormitud loomade vastu ei olnud nii suurt huvi?

      Oli küll, aga see huvi oli veidike teistmoodi. Ma mäletan koera ja kasse ja lambaid. Lehmi ja hobust ka. Sain nende kõigiga väga hästi läbi ja mul ei tekkinud suhtlusprobleeme. Tähendab, ilmselt on olemas veel mingi signalisatsioonisüsteem peale kõne- või viipekeele, mille abil üks olevus teise ära tunneb. Muidugi sel ajal ei teadnud ma sellest midagi.

      Äkki oskasite lindude keelt või teadsite ussisõnu?

      Minu arust on see inimlik egoism, mis väidab, et ainult meie keele abil on võimalik mõtteid edastada, tundeid formuleerida ja omavahel kontakteeruda. See ei ole ju nii, sest terve elus loodus suhtleb kogu aeg. Neil on oma keel, mille abil lävitakse ja mõistetakse üksteist hästi. Meie ei pruugi sellest lihtsalt alati aru saada. Aga kui sa ennast vabaks lased ja krambis pole, on see nähtavasti võimalik.

      On СКАЧАТЬ