Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on tähtis säilitada avalikus ruumis kord, et erinevatel organisatsioonidel ja asutustel oleks võimalik halvimaks ettevalmistusi teha. Varjendite programm edeneb jõudsalt, planetaarse satelliitkaitsesüsteemi seadistamine on lõpusirgel ja seega igaühe panus projekti hindamatu väärtusega. Ainult koos, ühiselt pingutades, saavutame edu…”

      Jurg virutas vihaga oma joogiklaasi vastu ekraani puruks. “Mida kuradit ta jahub! Hirmutavad meid Tooniga ja samas lüpsavad kodanikukohusele rõhudes rahvast viimse veretilgani. Vean kihla, et president koos õukonnaga on Maalt juba jalga lasknud või istuvad kuskil Põhjamaades mugavas varjendis redus.”

      Kuna teleseade oli purunemiskindla kattega kaitstud, venis kildudega rikastatud brändivedelik üle ekraani riiulitele. Baarmen vahtis esiti hirmunud pilguga sõnatult Jurgi poole, aga puhises lõpuks:“Rahune maha, mees! Ega see sul siin laut ole!”

      Jurg hingas paar korda sügavalt sisse ja proovis teise nõuannet järgida.

      “Vabanda, sõber, olen vist veidi rohkem libistanud, kui tervislik on. Maksan klaasi kinni. Jõuan veel hilisele rongile, sest mulle aitab sellest linnast. Kuna mind siit põrgust minema ei lasta, käigu nad oma satelliidimaksude ja prioriteetidega kuradile.”

      Ta viskas paar kortsunud rahatähte letile, tõmbas keebi peale ja valmistus lahkuma, kui ootamatult hakkas kaugusest undama õhuhäire sireen. Jurg jahmatas ähmiga paigale ega osanud järgnevat oodata. Kusagilt lähedalt kostis kurdistav pauk, mille lööklaines baariaknad purunesid ning kogu ruumi märja killupuruga katsid. Ta jõudis vaevu silmad katta, et vähemalt nägemine alles jääks. Valusööstud läbisid tervet teha, kui mõned toekamad ränisakid läbi vihmakeebi lihaskiudude vahele tungisid. Lestat polnud raatsinud turvaklaasi investeerida.

      Jurg varises tulutult toolidest haarates karjatuse saatel laua taha varju.

      Kõrvad hakkasid mõne hetke pärast taas heli kuulma. Läbi hämu kostis inimeste kriiskamist ja alarmsignaale; saateks vaiksemate paukude kumin mitme kilomeetri raadiuses. Aknaavast tulvas sisse niisket kuumust, sest juba olid puitraamide jäänused ahnelt tuld võtnud.

      “No mis nüüd siis!” vandus Jurg, kui end vaevaliselt taas jalule ajas ja segase pilguga baarmeni otsis. Vaene sell ainult kõgises leti taga.

      “Oled kombes, Lestat?”

      Freda oli pidanud tunde paigal püsima. Naise pikad jalad olid sundasendis kangeks muutunud, sest lauanääps, mille peal ta PSG kõrval külitas, oli kahjuks tema kasvu kohta liiga tilluke. Midagi paremat polnud aga pisikeses numbritoas võtta, mis aknalauaga samas tasapinnas oleks. Tal oli raske ette kujutada, et keegi taolises paariruutmeetrises punkris üldse elada sai. Pimedus varjas tänuväärselt musta jakki ja pükstesse riietatud Fredat, kelle tumedad juuksed oli bareti alla patsi seotud. Aeg-ajalt piilus ta parema silmaga läbi skoobi, kas sihtmärk piki teed lähenema ei hakka. Veel oli kõik rahulik.

      Toonika peatänav oli kole nagu kõik teised nurgatagused siinses väikelinnas ja peale mõne vedeleva narkari või üksiku jalutaja ei paistnud mingit elu. Kütusekriisi tingimustes olid liikuvad sisepõlemismootoritega masinad üsna harv nähtus mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu Euroopas. Samas polnud alternatiivsed liikumisvahendid piisavalt odavaks jõudnud minna, et lihtrahvas neid massiliselt omandada oleks suutnud. Taoline kraam muutus Tooni põhjustatud majandussurutises päris defitsiitseks, kuigi Freda kunagises kodupaigas – Marseilles’s – , mis oli Prantsusmaa suuruselt teine linn, ei paistnud see nii tugevalt silma. Kui poleks olnud sellist kohutavat ilma, näinuks tõenäoliselt tänavaid pidi kulgemas öiseid rattureid demonstreerimaks siinse kandi populaarset liikumisviisi.

      Kuid Fredale selline inimtühjus sobis. Ainult korraks oli ta tähelepanu köitnud üks vihmamantlis mees, kes läbi saju vastasmajas olevasse baari kiirustas. Vaevalt, et too isik oli teda kõndides märganud. Ta lasi pilgul terava nurga alt tänavaotsani küünitada. Paokil aknast pahises tuppa jahedat vihmaniisket varasügist õhku.

      Naine kuulas parajasti häkitud sideseadmega politsei vestlusi pealt, et kolonel Diondre’i saatekolonni liikumiste kohta uusimat infot saada, kui häiresireen aegamisi kerides vihmarabina sekka trügis. Vaevalt kümmekond sekundit hiljem muutus tänavaots korraga heledaks ja vali pauk, mida saatis lainena purunevate akende klirin, sundis Fredat kätega pead katma. Tunda oli tugevat vibratsiooni, mis pani maja talasid väristades laest krohvi sadama. Endine pime tänav oli korraga valgusest tiine.

      “Pagan, pagan, pagan…” needis Freda vaikselt.

      Naise ööprillid kompenseerisid eredust automaatselt, kui lasid tal silmi kissitamata purustuste kahjusid hinnata. Kvartalijagu eemal oli keset tänavat moodustunud lähenev piklik vagu, mille ümbrus oli kaetud kunagise kosmosejaama mooduli sulajäänustega. Ühe maja fassaad, mis lõpetas moodulikänkra seiklusrikka teekonna, ei pidanud saadud löögile vastu ja varises elanikke enda alla mattes sisse. Akende klaasid olid purunenud mitme kvartali pikkuses, põlevat rämpsu langes juhuslike sähvatustena jätkuvalt nii siin kui seal.

      Kuulmise taastudes märkas Freda, et sideseade oli aktiivseks muutunud.

      “…orbiidilt sajab,”rääkis keegi ragina vahele,“…vanarauda…” Ühendus katkes hetkeks klõpsuga ja naise kõrvu kostis väljast inimeste kisa, kes üritasid põlevatest majadest põgeneda. Ilmselt oli temalgi viimane aeg jalga lasta, sest varitsuse nurjumist kinnitasid sideseadmest tulevad uued juhtnöörid: “…Punane Koer teisele marsruudile suunata… Kordan, teekond liiga ohtlik, Punane Koer…”

      Ta kargas laualt püsti ja hakkas kärmelt snaiperpüssi kokku lappima. Freda ei koormanud end erimissioonidel suurema varustusega, et vajadusel mobiilselt tegutseda. Konkreetse ülesande jaoks sobiv relv. Seni olid ta missioonid edukad olnud – isegi sellisel määral, et Survivants’ite hulgas olla vastupanuvõitlejate tabamatut inimjahtijat salapäraselt Varjukulliks kutsuma hakatud. Kahjuks oli kosmiline vahelesekkumine Freda karjääri suurima saagi talt nüüd käest napsanud. Pikk planeerimistöö koos riskantse infohankimisega vaenlase ridadest oli olnud asjatu.

      Mõrult kohvrit sulgedes märkas naine, et vastasmaja baari purunenud aknast turnisid välja kaks tegelast. Vihmakeebis mees toetas ilmselt vigastatud tüsedat kaaslast, kelle veritsev pea paaniliselt ümbrust kiikas. Millegipärast tundis Freda neist esimese pääsemise üle head meelt, sest mehe nägu näis tuttavlik. Kus ta teda küll varem kohanud oli? Freda valmistus sideseadet välja lülitama, et majast lahkuda, kui tema tähelepanu köitis Survivants’i ohvitseri jutukatke.

      “Kolmas üksus, vahistage aktivist Jurg Lemieux… Kosmoseagentuuri “musta nimekirja” kantud koos poja Girardiga… Kontaktisiku saadetud andmetel teadaolev asukoht baaris Toonelaluiged. Vastuhaku korral luba…”

      Girardi isa? Fredale piisas hetkest, et tõsta pilk baari kustunud nimesildile ja langetada otsus.

      Lestat oli lööklaine tõttu kuklaga baaririiulite vastu kukkumisest endiselt uimane. Segadust süvendas veelgi tehissilma pimedus, mis saadud obaduse järel töötamast tõrkus. Kõhuli baariletil lebades püüdis ta aeglaselt pead pöörata ning märkas enda ümber tekkinud kaost, kui aknast sisse tungivad leegid ahnelt purunenud baarisisustust limpsasid.

      Läbi keerleva maailma nägi Lestat enda poole taarumas tuttavat kuju. Jurg! Pea kumin varjas esialgu sõbra hüüded, aga pikkamisi hakkas mehe olek selginema.

      “Lestat! Oled kombes?”

      Ta suutis vastuseks ainult midagi nõusolekulaadset rögiseda. Jurg haaras sõbra käe ja venitas teise letilt püsti, et neid mõlemat sellest hullumajast päästa. Mehed hakkasid suitsuvines köhima, aga suutsid baaris vedelevate räbukujade vahel laveerides end lõpuks värske õhu kätte vedada.

      Tänaval СКАЧАТЬ