Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

      Kostsid uued lasud. Üks valang tabas vedurit, mis tuli ilmselt eriüksuslase relvast. Lestat sai tabamuse õlga ning nägi valust maha libisedes, kuidas Jurg röögatades roboti toore jõuga põranda küljest lahti kangutas ja nurka virutas. Nagu nõiaväel lülitus juhtimispult tööle.

      Säärasest vandalismiaktist šokeeritud robot oli kaotanud oma liikuri üle kontrolli ning proovis uut olukorda analüüsides meelitavat lähenemist, rääkides sellest, kuidas neile endale on kasulikum rongi seismas hoida…

      Jurgi raske lömastav saabas lõpetas silikoonist näo lalina.

      “Väga hea,” kõlas Lestat’ peas hääl,“nüüd vajutage punaselt põlevat pealülitit ja rong hakkab automaatse programmi põhjal liinil toimetama.”

      Lestat’ juhendamisel pani Jurg rongi liikuma. Saades üle hirmust relvaga tegelaste suhtes, proovisid mõned inimesed meeleheitlikult vagunite ja veduri külge klammerdudes põgenemisest osa saada. Teised, kel õnnestus eelnevalt end vagunitesse pressida, jälgisid ahastusega mahajääjaid, kuid olid ilmselt sisimas õnnelikud.

      Jurg vaatas kabiininurgas hingeldavat kaaslast.“Kuule, sõber, sa pead oma toidusedeli põhjalikult üle vaatama. Kartsin, et saad rongile ronimisega infarkti või midagi.”

      Lestat ainult turtsatas selle peale. Samal ajal tõi siirik mehe ajju kinnituse, et tema sideühendusi kuulatakse pealt. Kellegi nähtamatu käsi jagas süsteemis taustal korraldusi, kuid Lestat ei saanud endale viga tegemata midagi radikaalsemat ette võtta. Kui lõpuks avanes lühike klipp kinniseotud suutropistatud Emmast, loobus ta vastase tegevuse takistamisest ning luges alistunult kaasa pandud teksti.

      Freda ronis ajaleheputka katuse kaudu jaama varikatusele, et startivale transpordivahendile jõuda. Kolm eriüksuslast õnnestus tal veel neutraliseerida, kuid sidekatkete põhjal võis aru saada, et ring jaama ümber oli sulgumas ning ainsaks pääseteeks oligi rong ise. Lisaks paistis kaugemalt, kuidas esimesed politsei mechad purunenud autode ja rusude vahel endale teed tehes rutakalt sündmuskohale lähenesid. Paljud inimesed tunglevast rahvamassist loobusid lootusetust katsest rongile pääseda või proovisid õnne ülejäänud kahe liikuriga.

      Naine prantsatas vagunikatusele, aga nii õnnetult, et väänas karjatuse saatel hüppeliigest. Valusööstud tungisid jalast läbi keha. Rong võttis samal ajal kiiruse üles ning mitmed õnnetukesed, kes kärbeste kombel vagunite külgedele olid klammerdunud, ei suutnud enam füüsikale vastu panna ja pudenesid riburadamisi maha. Fredal polnud aega pikalt oiata, kui ta tahtis rongil püsida. Esimest vagunit ja vedurit ühendava vahelüli ettevaatliku ületamise järel õnnestus tal vastutuult trotsides end viimaks kohmakalt küljeaknast juhikabiini kukutada.

      “Las ta olla, Jurg!” karjatas tüsedam meestest kaaslasele, kui nägi mustas riietuses naist sisse prantsatamas.

      “Oled ikka kindel, Lestat?” vaatas pikem mees kahtlustavalt Freda poole, püss torupidi löögivalmilt käes.

      “Jah. Ta ütles vahetult enne ilmumist, et liitub meiega.”

      Freda vaatas ainiti Jurgile otsa, kes pärast mõningast kõhklemist loobus plaanist ootamatu saabuja neutraliseerida. Naine hingas pingest vabanenuna välja.

      “Pidin su äärepealt oimetuks peksma. Kes sa selline oled?” päris Jurg relva juhtimispuldile asetades.“Mis huvi sul meie vastu on?” Mees jätkas kaaslase haava kinnisidumist; õnneks oli kuul puhtalt lihast läbinud ja verejooks õnnestus pikkamisi pidama saada.

      Freda ajas end naeratades kabiiniseina najale istuma.

      “Ütleme nii, et teie vaenlased on ka minu vaenlased. Aga võite mind lihtsalt Varjukulliks kutsuda.”

      Mõlemad mehed jäid talle jahmunult otsa vaatama.

      “See terrorist,” alustas Lestat kuuldut alles seedides, “keda politsei ja sõjavägi taga ajab? Sa ajad pula, eks?”

      “Oleneb, kuidas vaadata. Pigem peame end vabadusvõitlejateks, aga vabadusega – eriti liikumisvabadusega – on praegusel ajal lood sandisti, mis?” Freda pilk pöördus viimaste sõnadega Jurgi poole, kes paistis ärritusest alati sõrmi nagistama hakkavat.

      “Tegelikult huvitab mind, mida Leroy Diondre sinust tahab, et ta oma kutsikad sulle sappa saatis.”

      “Oi, mu poja…” hüüatas Jurg äkitselt ning kahmas taskust telefoni.

      “Jäta see riist ja võta minu oma,” katkestas Freda mehe kavatsuse,“sest seda nad ei oska jälitada. Kas sinna plaanitegi minna, sinu koju?”

      Jurg noogutas telefoni vastu võttes.

      “Mis vabaduse piiramisest sa räägid?”jätkas Lestat jututeemat.

      “Kas sa pole tähele pannud, mis toimub?” Freda masseeris oma tuikavat liigest.“Kamp sõjardeid ja riigijuhte on plaanid isekeskis paika seadnud ja tavakodanikele ajatakse kägu ruumikatest varjenditest ning jõudsast rakettide ehitusest. Mitte midagi sellist. Pealinna raputav mäss ja kosmoseprügi sadu annab valitsusele vabad käed omaenda rahva vastu tegutseda. Väga sobilikult olid protestijate liidrid ühte paika…Vabandust, kui see kõlab liigse paranoilisusena, aga mina ei usu neid keni sõnu ka selle satelliidikompleksi kohta. Eriti veel, kui vaadata, kes arenduse taga on.”

      “Kes siis?” Lestat vasem kulm kerkis huvist.

      Freda muigas teise küsimuse peale. “Kuule, isegi siinsest meediast on läbi käinud nupukene, et venelased arendavad planetaarse satelliitkaitsesüsteemi tarbeks tehisintellekti. Millal enne neilt midagi head oleme saanud? Kui lisada siia veel lekkinud infokillud Balti riikide häkkeritest, siis…”

      Lestat vangutas arusaamatult soigudes pead, kui Jurg närviliselt telefoni Fredale tagastas.

      “Ei võta vastu,” pomises mees ja vaatas nõutult teistele otsa. “Loodan, et temaga midagi lahti pole. Ma poleks pidanud teda üksi jätma, vaid sel korral kogunemisele kaasa vedama.”

      Freda märkas, et Lestat’ klaasistunud pilk vaatas temast läbi. Mees oleks nagu tardunud, tõenäoliselt šokist.

      Nad olid terve metsatee rongijaamast farmini Lestat’d kiiremini käima sundinud, sest vaene mees proovis iga kolmanda kännu juures puhkepausi lunida. Kuid Jurgi sõna maksis ja lõpuks laius nende ees lagendik, kus mehed nooruspõlves pererahva nörritamiseks pahandusi korraldasid. Aovalguses ei paistnud piimafarmi tagusel väljal pealiskaudsel vaatamisel midagi tavapärasest erinevat olevat. Tarandikuga piiratud koltunud sügisene karjamaa, mille põhjapoolses servas asus hoonetekompleks koos poole sajandi vanuse elumajaga, laiutas karges häirimatuses.

      Mõne aja pärast astus Jurg teistest eespool majaesisele terrassile. Varjukull polnud lubanud neil suure hurraaga majja siseneda, vaid käskinud kõigepealt hoonet eemalt jälgida, tegi seejärel krundile ringi peale ning andis naastes meestele märku läheneda. Nüüd värises Jurg kannatamatusest, erutusest või mõlemast korraga, kui ukse avas.

      Nad sisenesid ettevaatlikult majja, et mitte võimalike soovimatute külaliste tähelepanu äratada. Elumaja sisutus oli lihtne – tagasihoidlike nikerdustega kasepuust mööbel, plaaditud põrandad, krohvitud heledad seinad ning üle lae kulgevad jämedad tumeda peitsiga puidust talad.

      Elamine tundus korras olevat ja märke rüselusest polnud näha. Nad tegid Varjukulliga kiirelt esimesele korrusele tiiru peale, kuid ei leidnud kedagi. Samal ajal seisis kivistunud näoga Lestat vigastatud kätt keha ligi hoides СКАЧАТЬ