Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laevadele või varjenditesse lubade jagamise korraldamine. Nagu arvata võis, tekitas otsus kõigepealt “eliit” teele saata kodanikes paksu verd, mistõttu laastasid maad ulatuslikud meeleavaldused. Jurg oli üks neist aktivistidest, kel sai villand Ille-et-Vilaine’i departemangu üldkogu presidendi lömitamisest keskvalitsuse ees, mille arvates kaugemad ja vaesemad piirkonnad ei pädenud lubade jagamisel üldse kaasa rääkima. Häälekad protestikirjad ning pidev ustekulutamine kandis lõpuks vilja. Agentuuri silmis paistis ta olevat piisaval määral oluline tegelane, sest sel korral oodati teda vastuvõtule departemangu ametliku esindajana.

      Kõrvalseinas asuv uks vajus odava trikina kasutatava sahina saatel lahti ja Jurg pöördus sisenejat vaatama. Saatjarobot taandus kuulekalt seina äärde ootele.

      “Päevast, härra Lemieux,”astus nooremapoolne mees reipalt Jurgi vastas oleva laua taha istuma.“Andestust, et pidite nii kaua ootama. Kiired ajad, saate isegi aru. Mina olen Beau Tallon.”

      Jurg noogutas jäigalt tervituseks ning surus end veidi istmelt kergitades üle laua pakutud kätt. Agentuuri töötajal polnud seljas tavapärane vormiriietus, vaid laitmatu tume ülikond, mis tõenäoliselt tähendas, et sel korral on keegi tähtsam isik temaga vestlema vaevunud.

      “Kuidas teie kandis olukord on?” alustas töötaja juttu, samal ajal hooletult käega üle laua tõmmates, mis aktiveeris pinnaarvuti. “Vahelduseks kena mõnda kaugema piirkonna meest ka näha.”

      “Olukord pole just kiita. Kas minu poolt esitatud ettepanekuid on agentuuris arutatud?”

      Töötaja ilme jahenes veidi.“Oo, te pole pika jutu mees. Mis seal siis ikka.” Beau nõjatus tooli seljatoele ja asetas sõrmed vastamisi, kui silmadega ülelaudset puuris.“Me vaatame kõik meile saadetud dokumendid läbi. Sõltumata saatjast.”

      “Ja milline on otsus?”

      “Mis otsus?”

      “Kas otsustamisprotsess muutub läbipaistvamaks või mitte?” küsis Jurg kulme kortsutades.

      Beau näole tekkis põgus muie. “Minu arust on kodanike valimine vägagi läbipaistev. Kõik piirkonnad saadavad meile departemangude poolt koostatud soovitustega nimekirjad, mille alusel toimub lubade andmine. Eeskiri näeb ette, et kohalik kogukond teeb ise ettepanekud, kes need väljavalitud on.”

      “Ärge hiilige küsimusest kõrvale, härra Tallon. Pole mõtet minuga lolli mängida. On selge, et lõpliku valiku teeb Kosmoseagentuur. Kas te olete üldse kursis, mis tegelikult sünnib?”

      Beau nihkus ettepoole ja asetas käed lauale.“Vaadake, härra Lemieux, me ei mängi siin mingit kolkademokraatiat. Meil on ülemaailmne kriis, kui te pole veel märganud. Kui hakkaksime iga kodaniku soovide järgi talitama, oleks tulemuseks kaos. Praegune süsteem toimib ja me loodame, et see nii jätkub.”

      “Kelle arvates see toimib? Teie?” Jurg lõi ärritunult rusikaga vastu reit.“Saage aru, inimesed on surmani tüdinud banaalsetest väidetest, kuidas see-või-too rikas nina on nii-ja-naa palju projektide tarbeks annetanud. Mõistan, et teatud alade spetsialistid on keerukates tingimustes hädavajalikud ning kultuuri- ja teaduspärandit peab säilitama. Aga jumal hoidku, sinna veetakse ju esmajärjekorras kõik vähegi juhtival kohal olevad tegelased. Ma ei hakka ääremaad versus pealinn probleemist rääkimagi.”

      “Härra Lemieux, te just ise tõite välja põhilised punktid, miks agentuur on need inimesed välja valinud. Teame, et probleem on tõsine, aga proovige ka meist aru saada. Transpordialuste maht on äärmiselt väike ja esmajärjekorras tuleks teele saata spetsialistid, kes suudaks võimalikult kiiresti suurele hulgale rahvale asunduses elamisväärsed tingimused luua. Seda te ju ometi ei vaidlusta. Teiseks, kui me hakkaksime neid “rikkaid ninasid” lubadest ilma jätma, ei suudaks agentuur varsti enam kalleid rakette tellida. Varjendite rajamisega on jälle omad probleemid…”

      Beau ohkas, kuid Jurg ei lasknud end teise teeseldud murelikkusest petta.

      “Jah, muidugi. Umbes nii, et mis neist rajada, kui Tooni meist nagunii mööda läheb. Küll on kuuldud teie kurblikke jutte, et ei jõua maaomanikega, kelle valdustele neid teoreetiliselt rajada saaks, kokkuleppele, sest asteroidi peetakse väljamõeldiseks ning valitseva kliki vandenõuks.”

      “Täpselt, igal inimesel on õigus oma arvamusele ja vara puutumatusele. Te räägite vale adressaadiga,” laiutas Beau käsi. “Hoolimata keerulisest olukorrast, ei saa me seadustest üle astuda. Pöörduge valitsuse poole, veenge neid.”

      Jurg sulgeks korraks silmad ning püüdis pulbitsevaid emotsioone alla surudes rahulikku tooni säilitada.

      “Valitsusega räägime pidevalt, ma olengi ju kaude ühe omavalitsuse esindajana siin. Nende sõnul on kõik juriidiliselt paigas, aga lõplikuks otsustajaks on ikkagi teie organisatsioon. Vaadakem mujale! Kuidas teised seda suudavad? Põhja-Euroopa riikides näiteks on asjad palju paremini korraldatud.”

      “Kuuldavasti,”torkas Beau vahele.“Kuidas te saate võrreldamatut võrrelda?Vaadake kasvõi, kui suur on vahe elanike arvus, rääkimata elamistihedusest, mis on varjendite rajamise puhul oluline. Norras võib tõesti iga vend endale künka alla koopa uuristada, kuid siin on teine lugu. Me ei räägi samades kategooriates.”

      “Samas suudavad nad väiksema ressursiga palju enam ära teha – vaja on tahet. Ma… Meie rahvas ei soovi midagi utoopilist ju. Alustuseks võiks mingi osa lubadest ära jagada erinevate piirkondade vahel, kus võetakse lisaks “eliidile” loosi alusel juhuslikke elanikke, kel on pääs uutesse varjenditesse. Jagage load vastavalt rahvastiku tihedusele neis piirkondades, korraldage avalikud teleülekannetega loosimised… Kosmoselaevadele pääs jäägu siis hilisemaks etapiks.”

      “Me kaalume seda varianti. Nagu alguses teile ütlesin, töötame hoolikalt kõik meile saadetud dokumendid läbi. Te pole esimene, kes sellest räägib, ning ilmselt mitte ka viimane. Lõpuks peaksite arvesse võtma ka seda, et Kosmoseagentuur on üleeuroopaline asutus. Peame kõik ressursid ja laevade stardid liikmete vahel kooskõlastama, mis on tohutu peavalu. Enne Tooni ilmumist polnud keegi kuulnudki espeissonautidest, kuid nüüd oleme ühed efektiivsemad mehitajad Euroopas. Eks oma rolli selles mängib meie Guajaana kosmodroom.”

      Nende sõnadega tõusis Beau pintsaku nööpe kinnitades püsti, vihjates soovile vastuvõtule joon alla tõmmata. Jurg järgis tema eeskuju.

      “Palun rahunege nüüd maha ja minge koju oma poja juurde, kes teie tuge praegusel ajal ilmselt kõige enam vajab.”

      “Ma ei aja seda asja enda naha päästmise nimel, mõistate? Asi on mu pojas.” Jurgi hääl alanes mitme tooni võrra ja ta langetas pilgu.“Soovin, et temal oleks tulevik. Mis meil, vanakestel, enam sinna tungelda…”

      “Mõistan teid väga hästi, härra Lemieux,” naeratas Beau ja asetas käe õrnalt Jurgi õlale. “Tuleviku nimel me seda kõike teemegi.”

      Ukse sulgumise järel naasis Beau laua taha istuma, mõlgutas hetke pinevaid mõtteid, liigutas seejärel pindarvutil sõrmi ja avas uue videovoo. Ekraanile ilmus särav heledajuukseline näitsik.

      “Miss Jillian, saatke mulle härra Lemieux’ja tema poja kohta kogu info, mis meil andmepangas on. Lisage sinna juurde väljavõtted vanamehe kõnedest.”

      Kurnav öine vahetus Rennes’is paiknevas mootoritehases, kus autode asemel raketimootori komponente valmistati, oli Girardi täitsa roiuks muutnud. Karges hommikuvalguses rongijaamast kodu poole vantsides seedis ta ikka veel vestlust veidra töölisega, kes end “heaks sõbraks” nimetas. Suitsupausist alguse saanud pikem omavaheline vestlus liikus СКАЧАТЬ