Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

      Elu ei hüüa tulles

      Maa – pilvedesse mattunud vatikera tema ees. Pilved voogasid, vahetasid värvi, mõnikord rebenesid ja näitasid enda all lõõmavaid suurtulekahjusid. Emake Maa oli hädas ja tema lapsed, inimkond, oli oma sünnitaja hüljanud. Kallos imes tuubist toitu ja vaatles süngel ilmel maailmalõpu järgset planeeti. Kõige ebameeldivam selle juures oli, et vähemalt poole jamast, maailmalõpust, olid inimesed ise korraldanud. Hiigelasteroidiga kokkupõrkamise paanikas peeti maha suured sõjad, rüüstati, hävitati ja valati verd. Kui poolgi sellest pingutusest oleks suunatud töösse ja vaeva, siis pääsenuks kindlasti veel terve hulk inimesi terve nahaga. Kuid suure taplemise vahele tööd siiski tehti ja mingi hulk jõudis ennast maa alla hiigelvarjendeisse kaevata. Kallos mõtleski neist, kes maa all olid.

      Laeva sisemusest kostis kobinat ja kambüüsi liugles Mikk. Noormees oli jalutu, kuid kaalutuses ei olnud sellest lugu. Jalgade asemel oli ta alakeha külge monteeritud seadeldis, millega oli end lihtne kuskile külge kinnitada või suruõhu abil manööverdada. Nüüdki suhistas ta end toidukapi juurde ja napsas paar tuubi välja.

      „Kosmilistes mastaapides tüng, mis?”

      Kallos noogutas mõtlikult, pilku Maalt pööramata.

      „Ja teine samasugune tüng on see peldikusüsteem siin.“

      Kallos noogutas jälle. Fekaalilõhn oli vallutanud kogu laeva.

      „See oli suur viga, et te otsustasime nende neetud fekaalikottide kasuks. Ma ju hoiatasin teid! Pagana insenerile, kes need välja mõtles, tuleks üks sihuke pähe tõmmata. Näe! Kurat! Näe!“

      Kallos pööras pilgu väsinult Miku näidatud eseme poole. See oli pruuni banaani moodi asi, mis purjetas iseteadvalt läbi ruumi. Ta pööras pilgu uuesti ära.

      „Jumal küll, Mikk, miks sa tahad, et ma seda vaataks?“

      „Sihuke süsteem on invaliidi mõnitamine! Nende kottide kumerus ei sobi mu kannikate kujuga! Oleks ma teadnud, et teil pole midagi paremat, siis ma oleks ise mingi poti leiutanud!“

      „Püüa oma jääk parem kinni.“

      „See ei ole minu oma, minu omad on kleepuvamad, need juba pakku ei pääse! See on kindlasti selle läbustajast Mitrofani oma. Mitro!“ karjus Mikk tahapoole. „Mitro! Tule korja oma sodi ära!“

      Kallos vaatas vastikusega tuubitoitu oma käes, isu oli läinud. Ta virutas tuubi prügiluugist sisse ja trügis end saabuvast venelasest mööda.

      „Mis on?“ küsis Mitrofan.

      Kallos võttis kätega edasi tõugates suuna oma ruumi poole. Peas aga keerles ikka seesama küsimus: kas omaksed elasid kokkupõrke üle? Selle kohta praegu andmed puudusid, veel ei olnud võimalik Maale tagasi minna. Tooni ilmumine selle orbiidile põhjustas juba ise kataklüsme: maavärinad, vulkaanipursked, hiidlained, üleujutused, tormid, kliimamuutused. Lisaks kõik see sodi, mis koos Tooniga kohale jõudis ja hävitava tulekaosena Maale sadas.

      Ta jõudis isiklikku magalasse, puges kookonisse ja sulges silmad. Kõhus keeras, vastik hais hõljus ka siin ringi. Eemalt kostis Mitrofani lõbustatud naerulaginat.

      „See pole minu oma!“

      „Kelle siis veel?“

      „Anna parem paberit.“

      Kallos pani kõrvaklapid pähe ja hakkas muusikat kuulama. Läheb veel aega, enne kui Kuul oma elu sisse seadnud inimkond suudab luua kosmoselaevad, mis saavad maanduda hävinud Maale ja vajadusel taas minema lennata. Lootust andis see, et Tooni ei olnudki otseselt Maad tabanud. See, nii rõõmustav uudis, kui ta ka oli, oli ühtlasi ka šokk. Kuidas oli võimalik, et Tooni „pani mööda”, kui ometi kõik arvutused näitasid, et oleks pidanud olema „pihtas, põhjas?”Kallosele sümboliseeris see inimloomuse arutust. Miljonid pagesid kosmosesse, miljonid pugesid maa alla, sajad miljonid tapsid üksteist maha, aga Tooni, mille hirmus seda kõike tehti, ei tabanudki Maad. Kallost müksati ja leitnant avas silmad. See oli Vilis, läti teadlane, kes neile kaasa anti. Noor, tumejuukseline mees kinnitas end illuminaatori kõrvale seinale ja jäi vaatama pilvelaamadesse mähkunud planeeti. Nad olid selle ööpoolel ja ainsaks valguseks oli praegu äikesepilvedes sähvivad välgud, ning aeg-ajalt vilksatavad, ikka veel lõõmavad tohutud metsatulekahjud. Kallos võttis klapid peast.

      „Mis sa arvad, mis seal võib olla?” küsis Vilis. Kallos ohkas.

      „Ma loodan, et nad on elus.”

      Lätlane pööras end üllatunult leitnandi poole.

      „Mis? Sa arvad, et Toonil on elu?”

      Kallos kibrutas kulmu: „Toonil? Ma arvasin, et sa rääkisid Maast.”

      „Ei, ma küsisin, mis arvad, mida me sinu meelest teleskoopidega Toonil nägime?”

      Ikka ja jälle see Tooni. Estronaut ei jaganud latonaudi innukust.

      „Mine võta kinni.”

      „Üks mis kindel, et looduslik asi see ei olnud. Liiga selge kuju.“

      „Varem arvati, et ka Marsil on tuhat asja. Miski ei osutunud tõeks.“

      „Seda küll, aga midagi ju oli. Mõtle, kui need oleksid mingi tulnukate laeva jäänused, mis kunagi kaugel kosmoses Tooniga kokku põrkas. See seletaks ka seda tohutut risupilve, mis asteroidiga kaasas oli.”

      „Mina ei usu. Mina arvan, et see on lihtsalt suur tükk kallist ressurssi, millest meil nii suur puudus on, otse tagaaias, ainult võta ja pätsi kõike vajalikku kokku.”

      „Ma mõtlen siiski, et tulnukad.”

      Kallos muigas mornilt,Vilis juba ei jätnud. Noormees rakendus lahti ja hiivas end läbi ruumi Kallose juurde. Tal oli ilmselgelt tahtmine seda teemat edasi lahata.

      „Kas sa Fermi paradoksist oled kuulnud?”

      Kallos raputas pead. Ainus põhjus, miks ta praegu noormeest kuradile ei saatnud, oli see, et oma meeskonna liikmetega pidi suhtlema. Siin kosmoselaeva piiratud ruumis, pead-jalad koos, oli parem suhelda ja mitte tekitada asjatuid pingeid. Seda enam, et Vilis täitsa meeldis Kallosele – uudishimulik, innukas ja mis seal salata, tark ja asjalik sell.

      „Ferm СКАЧАТЬ