Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ta liikus rutakalt akna juurde, et seejärel ettevaatlikult kardinate vahelt õue piiluda. Majast loode suunas lookles läbi metsatuka ainus autorada suure maanteeni. Kedagi ei paistnud liikumas, kuigi Girard proovis pingsalt pilguga rohelusest läbi tungida. Kas tõesti oldi tema tegevusele jälile saadud? Tundus uskumatu. Närviliselt avas ta tahvelarvutis programmi, millega võis kogu info punkris asuvast serveripargist olematuks muuta. Vähemalt ei saa neid tühjade arvutite omamise eest süüdistada. Ta proovis ka isale sõnumit saata, aga nüüd puudus juba igasugune levi.

      Järgmisel hetkel kostis, kuidas keegi paotas välisust.

2

      Väljas pekslev raju oli Pariisi naabruses asuva Toonika-nimelise päraurkast väikelinna vihmaveega üle ujutanud. Hämaras kerkisid kõrgustesse tänavaid piiravad täissoditud betoonist ja terasest hoonemonstrumid, mis kadusid ülal peagi paksu pilvemassi sisse. Näha oli ainult vilkuvaid kaubamärkidega reklaamtulukesi, tuhme tänavavalgustitäppe ja üksikuid õnnetuid linnaelanikke, kes polnud mõistnud liikumiseks paremat aega valida, oma kodude poole kiirustamas. Erinevalt pimedatest korteriakendest püüdsid kiiskavad trellitatud poodide vitriinid lootusetult näidata, et mingi elutegevus linnas siiski tuksub. Kunagine kena turismi- ja kaubanduspiirkond oli praeguseks mattunud haisvasse sudulägasse, mida ilmestasid räpased alleed, vandaalide poolt lõhutud tänavakonsoolid ja tardumisest umbne õhustik.

      Jurg astus saabaste lirtsudes baariuksest sisse. Mees kiskus uksetilina vaibudes vihmakeebi seljast ja väristas ülakeha, et külmast kangeid lihaseid kuidagi soojendada. Pime rääsunud rasva järgi haisev baar oli tühi ning napilt valgustatud leti taga seisis tüse vanamees, kes külalisele suunatud klaasistunud pilgu saatel aegamisi brändiklaasi kuivatas.

      Jurg loivas üle räpase põranda baaripukile, jättis endast maha vihmaligase raja, viipas tervituseks ja lasi endale ühe puhta armanjaki välja valada.

      “Neetud,” pomises ta pärast esimest lonksu huuli vaevalt paotades. Baarmeni tehissilm tõusis Jurgi piidlema, kui päris organ jälgis klaasi hõõrumist edasi. “Ei, see märjuke on kena, “ parandas rüüpaja end kohe. “Ma lihtsalt ei seedi Euroopa Kosmoseagentuuri ja kogu seda valitsevat gängi. Väisan juba kes teab mitmendat korda pealinna ning tolku ei miskit. Kõigi jaoks pole piisavalt ressurssi, prioriteedid on teised… Kurat võtaks! Ja muudkui naeratavad näkku.”

      Jurg tühjendas klaasi ja nõudis täitmist, mida baarmen kuulekalt tegi. Jurg teadis, et mees leti taga on alati nõus teda ära kuulama, sest kunagise koolivennaga sai omal ajal kõiksugu hullusi tehtud. Paraku viis neid elutee lahku, Jurg jäi endiselt vanemate tallu tööle, aga sõber soovis pealinnas õnne proovida. Poiss oli kogu aeg lahtise peaga olnud, kuid noorusaegne joogilembus viis ülikoolist väljaheitmiseni ning ainsaks päästerõngaks rentslis sai selle urka nõder omanik.

      “Ah kohe nii hästi läheb?” muheles baarmen vastuseks.

      “Läheb jah kehvemini, kui tahaks, aga ikka paremini, kui sina arvad, Lestat,” torises Jurg.

      “Vaata, kes räägib,” ei jäänud Lestat itsitades võlgu.“Mis siis juhtus?”

      “Tulin ürituselt ära, sest meeleavaldus muutus minusuguse toi jaoks veidi tuliseks. Pärast peaministri telepöördumist, kus ta lubas varjendite programmiga samas mahus ja endise lubadesüsteemiga jätkata, läks agentuuri juures päris mölluks. Tõbras ei julenud isiklikult rahva ette rääkima tulla. Eks see oli ta tervise huvides parem tõesti. Ma vaatan,” jätkas Jurg pärast järjekordset sõõmu kergelt torkides,“et täna on siin üsna vaikne sul. Aga kes saab inimestele pahaks panna, kui selline karuilm väljas perutab.”

      “Mäss on üpris pööraseks läinud tõesti,” lausus baarmen uut klaasi kätte võttes, käed külmast kanged, kuna omaniku koonerdamise tõttu oli sooja veega kitsas käes. “Kas sina kui kohapeal viibinud kuluaaripoliitik oled viimaste sündmustega kursis?”

      “No ma aimasin, et see nii läheb. Lahkusin peaministri kõne ajal targu poodiumilt ja pidasin paremaks üldse koju ära minna. Kuid sa oled telerile lähemal ning omad paremat ülevaadet. Olgugi, et seda juttu, mis meediast tuleb, ei tasu alati just tõepähe võtta.”

      “Vaevalt, et ülesvõetud kaadrid võltsitud olid. Politsei surus mässavad rahvamassid Kosmoseagentuuri peakorterist veidi kaugemale Champ de Marsi väljakule, et organisatsioon tegutseda saaks. Uudistest nähtu põhjal meenutab meie praegune“rahvuslik aare” pigem auklikku lahingutandrit kui vaatamisväärsust. École de guerre’i sõduritest kadettidele pole lahingusimulaatoreid vajagi, sest aknast paistab kõik kenasti kätte ära.”

      Jurg noogutas mõtlikult vastuseks. “Siis on ju päris põrgu lahti, mis? Nii palju siis rahumeelsest lahendusest. Ma niigi ei salli neid vägivallatsevaid sinikuubesid…”Mehe suunurk kergelt tõusis, kui baarmeni poole pilgu heitis.“Jah, võin tunduda kibestunud vanamehena, aga ega ma päris kõiki ka vihka. Ära vaata mind sellise pilguga.”

      Jurg lonksas klaasi põhjani tühjaks. Enesetunne oli paremaks läinud, kui hõrgult tummine brändi seedekulglast kiirtena jäsemetesse mõnulaineid kandis. Vähemalt mingi kompensatsioon vettinud riietele ja mõrule jututeemale. Baari räpasus polnudki enam nii häiriv.

      “Ausalt öeldes mõistan nüüd hästi, mida tumedad riiki migreerunud poisid omal ajal tunda võisid, kui neid “teise klassi” kodanikeks peeti. Kui mul oleks vanust vähem, ei peaks poja järele valvama ning piimakarja elus hoidma, oleksin palju aktiivsem. Mis tähendab, et ainult eliit ja teaduslik-tehniline personal lastakse laevadele? Pagana “eliit” pole Maalgi suutnud ühist asja ajada ja nüüd saadetakse sellised saamatud tegelased ilmaruumi inimkonda säilitama…”

      “Ära porise, Jurg, ega neil ka kerge pole,” tegi baarmen tögavat nägu ning üritas vältida, et sõber end jälle üles kerib.

      “Jaa, muidugi mitte. Parafraseerides vana ütlust; oskamatus mõistust kasutada ei vabasta vastutusest, aga väga hea oskus küll. Selle viimase pärast ei pea nende tukunuiade puhul ilmselt muretsema.”

      “Kuidas su poeg sellesse suhtub?”

      “Girard on muidu tubli,” oli Jurg tänulik, et teine ikka pere kohta pärib,“aga läheneb kõigele liiga naiivselt. Pärast ema surma pole ta enam endine. Rügab öistes vahetustes mootoritehases tööd teha, aga päeval farmi jaoks eriti aega ei jää. Arusaadav, et millalgi peab inimene magama ka, aga…”

      “Anna poisile veidi asu,” lausus Lestat pärast kunde mõningast vaikimist.

      “Tegelikult ma mõistan teda, sest Maal pole enam tulevikku. Mis sest piimakarjast, raketid tahavad ehitamist…Tema pärast ma ju Kosmoseagentuuri vahet käia vihungi, kuna sellised kuldsed käed on lahkumispileti sajakordselt välja teeninud! Kuidas sul endal? Oled juba kellegi leidnud?”

      Lestat ainult mõmises vastuseks, millest võis aimata, et mees istus endiselt üksi kodus, ega proovinud pärast elukaaslase lahkumist uusi tutvusi luua.

      Jurgi pilk tõusis seina küljes asuva helendava ekraani poole. Peale rääkivate peade hetkel kohalikult kanalilt midagi huvitavat ei näidatud. Mees jäi eredust tühjade silmadega vahtima ja baarmen nohistas vaikselt omi toimetusi teha.

      Korraga kaader vahetus, kui ekraanile ilmus nooremaohtu sõjaväevormis mees, kes sugestiivse pilguga otse kaamerasse vaadates tõsisel ilmel mingit teadet edastas. Pildi allkiri andis mõista, et tegu on kellegi kolonel Leroy Diondre’iga.

      “Kas saaksid veidi kõvemaks panna?” küsis Jurg baarmenilt. “Ja vala veel üks välja.”

      “…kõigil kaasmaalastel СКАЧАТЬ