Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hõbedaste tulnukate kujulisteks, kiivrivisiiri asemel olid suured mandlikujulised silmad. Needsamad skafandrid olidki Euroopa Kosmoseagentuuri eelmise missiooni ära petnud. Ent kapten Aven oli ühe neist lõhki lõiganud ja avastanud, et tulnukate sisemuses peitus hoopis inimene.

      Ümber mooduli rippus ikka veel Meelise laskudest jäänud tihe kondensipilv, nad eeldasid, et ta on endiselt seal. Kui ameeriklaste rivi üks serv Meelisest möödus, sööstis ta pistrikuna välja ja virutas relvakaba läbi lähima sõduri kiivri tumedasse silma. Väejuhatus oli arvestanud võimalusega, et neil saavad padrunid otsa, ja seepärast hõlmas kosmodessantnike väljaõpe põhjalikku käsivõitlust. Nende laserrelva kaba kujutas endast kirkat, mis oli spetsiaalselt disainitud vastase skafandreid purustama. Jänki kiivri sisemus paiskus jäätuvat verd täis. Mees haaras näost ja vajus selili, langedes kummaliselt aeglaselt. Enne, kui üllatunud ründajad Meelise sihikule said, viskas ta oma relva üles, haaras alles kukkuva surnu käest laetud relva ja keeras selle toru vastaste poole. Need mehed siin olid ilmselgelt pikast, rahulikust teenistusest laisaks ja pehmeks muutunud, sest nad reageerisid oma kohmakates tulnukaülikondades nii aeglaselt. Ta põrutas laseriga korraga läbi kahe, ühel joonel seisnud sõduri. Nende liha kõrbes ja skafandrid aukude ümbert söestusid. Seest paistis värsket inimliha. Meelis heitis ameerika relva käest, haaras alla kukkuva enda oma ja sööstis edasi. Ta hüppas, mootorid tegid sutsaka ja andsid hoogu juurde.

      Midagi sellist ei olnud ameeriklased näinud ega selleks valmistuda osanud. Tänu ranitsamootoritele oli ta nendega võrreldes kiire nagu välk. Vaevalt tõusid püssitorud, kui Meelis oli juba lennanud üle kogu nende rivi, maandunud ja purustanud püssikabaga järjekordse sõduri kiivri. Seejärel, kuni teised alles ümber keerasid, sööstis ta mööda lühikest rivi ja kordas Maal tuhandeid kordi sisseharjunud liigutustega sedasama nende kõigiga. Temast jäi maha aeglaselt langevate laipade, kildude ja külmunud vere pilv. Ranitsamootor seiskus, kütus sellest oli lõppenud. Meelis heitis pilgu mäe otsas asuvale laskurile. Too vahtis oma suurte punnis silmadega jahmunult tema poole. Jänki oli seni viivitanud, kartes omasid tabada, kuid nüüd tõstis ta relva.

      Meelis hüppas kõrvale, ent ilma ranitsamootoriteta ei olnud see enam nii lihtne, ta libastus ja hakkas õhus keerlema. Ta tundis, kuidas selg tulikuumaks lõi.

      „Tabas, raibe!“

      Ta hingas järsult sisse, et päästa veel mõni sõõm õhku, enne kui skafander tühjaks jookseb. See oli lootusetu üritus, kuid teda oli koolitatud mitte kunagi alla andma. Meelis langes kuupinnale, kobas seljalt auku, lebas hetke higisena maas ja taipas, et on ikka veel elus. Skafander, kuigi võimatult kuum, oli terve. Ta lükkas end põlvili ja taipas, et on kergem kui enne – vastase lask oli põletanud ranitsa koos mootoritega, kuid ei suutnud tungida selle all oleva hapnikuseadmeni. Šõumehed olid nad kõvad, ent sõjatehnika oli alles lapsekingades. Meelis vaatas üles. Ameeriklane astus oma relva poolt laiali paisatud kondensipilvest välja. Meelis tõstis püss-kirka ja saatis selle keereldes tema suunas teele. Tulnukapea pöördus, ta vaatas oma lasu tulemust ja nähes Meelist, seisatas hõbedane kogu jahmunult, ta oli tabamises nii kindel olnud. Estronaut nägi teda kobamas uue jahutuspadruni järele. Enne, kui ameeriklane relva tõstis, jõudis kirka kohale. Laskja kadus kildude ja veresajus künkaharja taha. Meelis haaras maast lähima surnud Ameerika sõduri relva ja hüppas varju.

      Veel veidi aega luuras ta ümbrust, kuid kõik oli vaikne. Ta tõmbas ringi vaadates hinge. Ameeriklaste ajalooline maandumispaik oli saanud uue tähenduse. Lisaks esimesele kuundumisele inimkonna ajaloos, oli see nüüd ka üks esimesi kosmilisi maismaavägede lahingupaiku. Kõigi ohtude kiuste olid nad hakkama saanud. Küll kõigi kaaslaste elude hinnaga, ent siiski. Kahju, et ta ei saanud nende surnukehi tagasi Maale kaasa võtta. Ent ühte sai ta nende heaks teha.

      Ta läks ja surus ammuste astronautide jäljerea kõrvale enda oma. Ehk olid need Armstrongi enda jäljed? Nüüd olid siin igatahes ka eurooplaste omad. Ta tõmbas skafandri varruka küljest takjakinnise lahti ja libistas oma jalajälje põhja sini-must-valge embleemi.

      „Väike tapelung ühele inimesele, ent suur Euroopa rahvaste jaoks.“

      Ta lasi pilgul üle laibavälja käia. Jäi veel minna, võtta künka taha maabunud taldrik, sellega oma maandumismooduli juurde sõita ning edastada Maale ülioluline teave: Kuul ei ole supertsivilisatsiooni baasi, on ainult ameeriklased karnevali tegemas. Võimalus hiidasteroidi kataklüsmilise saabumise eest kodu lähedale pageda on olemas. Tuleb ainult veidi vaeva näha.

      Tema meeltes voolab jää

Reidar andreson1

      Jurg Lemieux oskas põhimõtteliselt teha hästi kahte asja: talitada lehmi ja väisata Kosmoseagentuuri uksetaguseid. Mees istus kannatlikult väikeses ootekabinetis napil plüüskattega toolil lihtsa tammepuust laua ees ja ootas, millal agentuuri asjapulk ta ette võtab. Ruum oli helevalge, aga muus osas lage, ning ainsa kaaslasena seisis mehe kõrval ratastel saatjarobot, mille kuukulgurilik arhailine välimus kandis sellist retro-romantilist eelmise sajandi hõngu. Laua taga seinal asetses suur ekraan, millel jooksid filmikatked koos vahelduvate piltidega Euroopa Kosmoseagentuuri saavutustest ilmaruumis läbi aegade. Põhiliselt poliitiliste asjameeste naeratavad näod erinevatest kümnenditest, kaadrid õnnestunud startidega, stiliseeritud võtted kanderakettide taaskasutuse katsetustest ja lõpuks ka “pöidlad püsti” missioonikirjeldused esimeste reisijate poolt, kes Kuust kaugemale seilanud.

      Kui saatjarobot ennist Jurgi läbi pikkade koridoride ooteruumi juhatas, ei märganud mees hoones personali sagimist. Aegajalt seisis mõne nurga või ukse juures hambuni relvastatud vaikiv sõjaväelane, kuid arvestades olukorda läheneva maailmalõpuga, oleks ta oodanud agentuuri peahoonest teistsugust pilti – vähemalt keegi inimestega tegelemas. Põhiliselt võis näha temataolisi kujusid, kes määratud saatjarobotite poolt vastava ukseni või pärast vastuvõttu hoone väljapääsu juurde juhatati.

      Vastutulijate ilmed olid erinevad; kes püüdsid mornide nägudega huuli kokku surudes emotsioone vaos hoida, kes halasid pisaraid valades, kes karjusid ja needsid lihtsalt vihast. Eelmisel korral nägi Jurg, kuidas valvurid pidid ühe kõigest väest vastu punniva hüsteerias vanadaami lausa jõuga hoonest välja toimetama. Oleks tahtnud silmata mõndki rahulolevat ilmet, rõõmustamist või silmasära, et head uudised on võimalikud.

      Toolil istuva mehe sorakil ja räsitud ilmega habetunud nägu oma parkunud nahaga kirjeldas hästi maalt pärit talunikku, kes end harjumatus linnakeskkonnas kuigi mugavalt ei tundnud. Rääkimata steriilsetest konditsioneeritud Kosmoseagentuuri ruumidest. Jurg piidles oma kortsunud nahapesades halle silmi, mis saatjaroboti piinlikult puhtalt nägemissensori plaadilt vastu peegeldusid. Ohates tõstis ta käed silmade ette ja vajus küünarnukkide toel põlvedele küüru.

      “Kas saan teid millegagi aidata, härra Lemieux?”kostis roboti kõlarist mehaaniline hääl.

      Jurg ainult mühatas vastuseks. Pärast hetkelist vaikust kordas saatjarobot küsimust.

      “Ei!” hüüdis mees tüdinult, et rumal masin temast aru saaks, ja ajas end taas sirgu.“Või tegelikult, jah! Kaua ma veel ootama pean?”

      “Kahjuks ei tea ma sellele küsimusele vastust. Härra Tallon on ilmselt väga hõivatud, aga esimesel võimalusel jõuab teie juurde. Kas saan teid millegagi aidata, härra Lemieux?”

      Jurg vangutas pead. Ainult üks suur ootamine. Kui mitu korda oli ta agentuuri peakorteris vestlusi oodanud, et oma poega Girardi mõnele Maalt lahkuvale alusele sokutada. Sadade kilomeetrite kauguselt Pariisi reisimine polnud just odav lõbu; eriti praegustel segastel aegadel. Ta oli sel korral poja koju jätnud, et vähekenegi kulusid kokku hoida ja teda stressist säästa.

      Pealegi polnud Girardil oma töögraafiku tõttu võimalik suvalistel päevadel seiklemas СКАЧАТЬ