Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid seejärel tabas teda nurga tagant ilmunud maskeeritud mehe relvapära löök näkku.

      “Ärka üles, vennike,” kostis Jurgi kõrvu mehe käre hääl, kes talle lahtise käega näkku virutas. “Näed, eluvaim täitsa sees. Keegi tahab sinuga rääkida.”

      Jurg oli tooli külge kinni aheldatud ja kuigi mehe uimane pea tuikas, suutis ta hetkeks ringi vaadata. Varjukull istus temast vasakul, pea rinnal, teisel toolil ning tundus olevat meelemärkuseta. Peakatte puudumise tõttu lebas naise tume pats õlal; mitmelt poolt lõhkirebitud riided andsid tunnistust tõsisemast kähmlusest. Pojast ei paistnud mingit märki. Oli see nüüd kergendus või mitte? Kas ta toimetas järsku laudas… Ja Lestat… Sõber istus Jurgeni pilku vältides noruspäi Girardi voodiserval ja paistis, et tundis ennast ülimalt ebamugavalt.

      Mustas vormis eriüksuslane tõmbas mehe ette laua, millele asetatud arvutitahvel edastas otsepilti mingist angaarist. Ekraanile ilmus lahingumundris ohvitseri nägu, kelles Jurg tundis ära hiljuti telekast nähtud koloneli.

      “Härra Lemieux, rõõm lõpuks teiega kohtuda. Pean vabandama, et ei saa isiklikult kohal viibida, sest näete… rahututel aegadel on palju tegemist. Ma loodan, et mu alluvad pole teid liialt heidutanud, seega teen panuse meie viljakale koostööle.”

      “Ma ei mõista,”alustas Jurg endiselt Lestat’poole pilke heites, “millist koostööd ma tegema pean? Kes te olete? Miks te mind kinni hoiate? Kus mu poeg on?”

      “Ma usun, et saate väga hästi aru, mida ma silma pean,”jätkas kolonel Leroy küsimustest välja tegemata. “Oleme teid mõnda aega jälginud, kuulnud teie riigivastaseid sõnavõtte pealinnas ja mujalgi. Lisaks vastuhakk vahistamisel ning tagatipuks leiame teid koos ühe Euroopa tagaotsitavama terroristiga. Minu arust on küsimusteks piisavalt põhjust.”

      Jurg hingas sügavalt sisse.“Ma ei räägi teile enne midagi, kui ütlete, kus mu poeg on.”

      “Olgu, see tundub õiglane. René, too poiss sisse.”

      Üks meestest väljus ruumist, ülejäänud kaks jälgisid pingsalt kolme vangi edasi. Lestat julges korraks anuva pilgu Jurgi poole tõsta, kes oli hakanud taas sõrmi nagistama.

      Leroy ilmselt aimas, keda Jurg silmitses, ja jätkas:“Aa, teie sõber, härra Lestat, on väga tubli olnud. Vihjed õõnestajate ja terroristide kohta muudavad keerulistel aegadel ühiskonna puhtamaks, kas te ei leia? Sellist kordaminekut nagu Varjukulli tabamine ei osanud ma niivõrd stressirohke ööpäeva lõpuks kuidagi oodata.”

      Jurg surus lõuga kokku – tema parim sõber ja koputaja. Oleks siis veel asja eest. Ta valmistus midagi krõbedamat ütlema, kui toa uks taas lahti paiskus ning René tema pojaga naasis. Räsitud välimusega marraskil Girard rippus lõdvalt mehe haardes ning lohistati seina äärde istuma. René astus heledapäise lontis kogu ligi ja kiskus pea juukseidpidi üles, et noormehe kinnisilmne nägu teistele paistaks.

      “Igavesed loomad!” kaotas Jurg seda pilti nähes enesekontrolli.“Jätke poiss rahule, ta pole midagi teinud!”

      “Temaga on kõik hästi,” lausus kolonel. “Kui räägite kogu loo ausalt ära, ei juhtu kummagagi midagi halba. Niisiis, kuidas te seda naist tunnete?”

      “Me kohtusime alles rongis… Ma ei saa siiani aru, mis pagana riigivastasest tegevusest te räägite. Meil on endiselt sõnavabadus, viibisin Pariisis departemangu esindajana.”

      Leroy ohkas.“Lootsin, et saame teiega mõistlikku juttu ajada. Küsin veel ühe korra, kuidas te seda naist tunnete?”

      “Ja mina vastan, et rongis kohtusime. Püüdsime sellest hullumajast pääseda, kas see on kuritegu?” Jurg vaatas ahastuses poja poole.“Girard, kas kuuled mind? Su isa on nüüd siin!”

      “Hea küll, ilmselt heaga siit tulemust ei saa. René, kohe peaks abijõud teieni jõudma. Hoolitse, et meie auväärt Jurg ja Varjukull kenasti teele saadetakse. Ahjaa, keldrist leitud serverid on ka ülimalt põnevad. Vaata, et needki maha ei jääks. Paistab, et meie sõbral on ka hämaram elukülg.”

      Koloneli nägu lähenes kaamerale nii, et ekraanilt oli näha ainult tema silmi, mis ainiti Jurgi poole vaatasid. “Peab ütlema, et ühe taluniku kohta olete väga võimekas mees. Kahju, et meie vestlus praegu sellise noodiga lõpeb, härra Lemieux. Tõenäoliselt kohtume peagi uuesti.”

      Pilt kadus. René lükkas laua eemale ja kummardus käed põlvedel Jurgi näo ette.

      “Mis me nüüd ülejäänud kahega teeme, poisid? Nende osas juhiseid ei antud. Äkki lõbutseme veidi?”

      “Katsuge te ainult Girardi puutuda!” Mehed vaatasid Lestat’ poole, kelle vihapurse neile nalja tegi. “Kolonel Diondre lubas, et jätab ülejäänud rahule, kui aitan teil Varjukulli tabada.”

      “Ehee,”naeris üks valvuritest,“tema jätab tõesti rahule. Meist pole keegi rääkinud.”

      Jurg lausa vahutas vihast, kuid ei suutnud peale sisina midagi kuuldavale tuua. René pööras näo taas Jurgi poole ning irvitas.

      “Girard on muidu vahva kutt, aga ei tahtnud eriti seltsida, kui öises vahetuses koos tehases nokitsesime. Tundus, nagu oleks tal mingi mure olnud. Vaadake, kuidas papa on vahule aetud. Mida sa teha kavatsed, vanamees? Annad nüplit nagu oma lehmadele?”

      Valvurite naer täitis kogu ruumi. René rehmas käega ja pöördus kahe valvuri poole, et edasist plaani arutada.

      Lestat, kes end voodiserval vaikselt edasi-tagasi õõtsutas, tegi taas midagi üllatavat. Baarmen kargas äkitselt püsti ja haaras lähimal valvuril kõri ümbert kinni. Koguka Lestat’ ootamatu rünnak viis eriüksuslase tasakaalust välja ning mõlemad vajusid Varjukullile otsa. Kaks ülejäänud valvurit tahtsid Lestat’st kinni haarata, et ta püsti vinnata, kuid kahetsesid sedamaid oma tormakust. Baarmen oli kukkudes Varjukulli ühe jala sidumisköiest välja jõudnud sikutada, mida viimane kasutas osavalt René kaelapidi maha rabamiseks. Naine pani kogu jõu liikumisse, et tooli jalgadega kolmandale kummarduvale valvurile hoop anda. Viimane lendas karjatuse saatel selili põrandale, kui oli valusa löögi rindkeresse saanud.

      Lestat tagus terve käega meeleheitlikult all lamavat valvurit pähe, aga ajas end Varjukulli hüüde peale põlvili ja haaras Renél käest, sest too tahtis revolvri naise poole suunata. Kostis kaks pauku. Lestat suutis küll René käest revolvri ära kangutada, kuid liiga hilja.

      “Girard!” karjus Jurg toimuvat nähes ja proovis enda tooliga poja suunas hüpelda. Õnnetul kombel oli päästiku vajutamise hetkel relv just poisi poole suunatud. Lestat tulistas René relvaga huupi maas lamava valvuri poole ning püüdis ka kolmandat tabada. Jurg lükkas end jõuga vastase pihta külili, et segada sihtimist. Mõlemad tulistajad tabasid.

      Vabanenud jalgadega Varjukull keris end toolil külili ja pigistas René kõri oma reite vahel. Mees proovis küll meeleheitlikult kaela vabastada, aga rapsimine jäi iga hetkega nõrgemaks ning lõpuks vaibus hoopiski.

      Toas jäi ühtäkki vaikseks, ainult Lestat sosistas viimseid hingetõmbeid tehes:“Anna andeks,Jurg…Tegin seda Emma pärast… Nad… lubasid ta muidu…”

      Jurg põlvitas kummargil poja surnukeha juures ja suudles ta laupa.“Miks sa seda minu eest varjasid? Anna mulle andeks, kallis poeg. See on minu süü…”

      Varjukull oli enda katkise jaki René oma vastu vahetanud, laipadelt relvad kokku kogunud ning kohendas varustusvööd. Seejärel venitas oma lihaseid, justkui valmistudes uueks kakluseks.

      “Sa СКАЧАТЬ