Mandala. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ trepi peal, vaid tema koht oli muidugi leivaahju ees väikesel pingil. Eriti talviti oleksid teda kadestanud kõik alevi kassid, kui nad vaid oleksid nii tühisel tundel nagu kadedus oma päevade rütmi häirida lasknud.

      Kohe pagarist üle tee asus suur jahuveski, mis oli moodne ettevõte, käis diiselmootoriga ja andis alevimajadele koguni elektrivoolu. Talumehed tõid oma hobustega sinna muudkui vilja, jahukotid laaditi rongi peale, saadeti linna, sest eks linna hiired taha ka süüa.

      See oli maal suur ülesehitamise aeg, mõisnik oli just oma majast välja aetud, tema põllud inimeste vahel välja loositud, igaüks ehitas endale oma maalapi peale maja. See pidi tulema sama ilus kui mõis, mis siis, et noh, natuke väiksem. Nii sai ka Kollane maja seal raudtee ääres endale neli sammast ja moeka mansardiakna.

      Iga kord, kui rong tuli, oli seda Kollases majas juba ammu enne kuulda, sest need rongid ei kihutanud just teab kui ruttu. Õieti sõitsid nad päris parajas tempos, nii et Kollase maja peremees hüppas ikka oma teeotsas vagunist maha, ei hakanud jaamast kõmpima. Aga lastel oli niisugune hüppamine kõvasti ära keelatud. Ja on ka tõsi, et nende tädi murdis ükskord sedasi jalaluu. Aga see-eest said Kollase maja lapsed iga kord, kui rong käänaku tagant välja ilmus, paraadtrepile joosta, sest rong oli sündmus. Mis siis, et neid sõitis päevas mööda mitu tükki. Sõitis isegi ekspress, mis läks natuke kiiremini, igal pool ei peatunud, vilistas ainult põlglikult teivasjaamadest läbi tuhisedes. Ja sõitis ka vaid ühest vedurvagunist koosnev raudteebuss Piilu, mis tegi ülesõitudel ja jaamades prääksuvat häält ja mõnikord jäi ka lehvitamise ja hõikamise peale seisma, et inimene tema teeotsast peale võtta.

      Ainult talvel lapsi trepile ei lubatud: lasete külma tuppa, lasete tuulel ennast läbi tõmmata, saate veel tiisikuse! Pidi vaatama aknast, kui tahtsid mängida seda mängu, et arva ära, mitu vagunit seekord on (Piilu ei tulnud arvesse). Aga õues oli ikka toredam, sest vahel vaatas vedurijuht oma aknast välja ja lehvitas neile. Kui oli suvi, rinnutasid reisijad lahtisel vaguniaknal ja ajasid vahel peremehega törtsu juttu, kui see juhtus õues olema, vahetasid mõne kiiruudise. Mitte ainult kassid ja kaubad ei levinud mööda raudteed, vaid ka sõnumid, kuulujutud, uued moed, mis kõik!

      Küllap sellepärast tegigi Kollase maja peremees oma majale nii mukid sambad, et maja oli ikkagi raudtee ääres. See pidi moodne välja nägema. Kuigi ta ise pidi selle sammastega maja ehitamiseks samamoodi pangast laenu võtma, nagu härra N. aastakümneid hiljem. Aga selle koha pealt tal vedas. Enne kui ta pooltki raha jõudis pangale tagasi maksta, pani uus võim panga kinni. Polnud enam kellelegi maksta. Vahel läheb ka nii. Tõsi, temalt võeti ikkagi tema põllud ja mets, hobune ja tall. Tall jäi küll vana koha peale. Seda oleks olnud ka väga raske kolhoosikeskusesse viia, nagu üksvahe plaaniti, sest see tall oli tohutu paksude kivimüüridega, kõrge katusega ehitis, õieti märksa suurem ja kõrgem kui Kollane maja ise oligi, nii et see paistis talli kõrval isegi pisut kerglane. Tall oli nimelt enne olnud mõisa uus kivirehi. Nüüd aga pandi sinna kolhoosi hobused, Kollase maja ühest toast tehti hobusetalli kontor, ja kui peremees julges midagi mühatada oma puhvetikapist, mis tallikontori kaustakapiks tehti, ähvardati teda otsesõnu „rongi peale panemisega”. Paraku! Mitte ainult kasse ei taba teinekord see saatus, et nad pannakse kuhugi peale ja viiakse kodunt ära, küsimata neilt, kas nad tahavad, ja ilma et neil aimugi oleks, kuhu.

      Aga ajapikku kadusid hobused, kadus tallikontor ja vanaperemehe poeg (eks vanaperemees ise olnud vahepeal juba ära surnud), üks neist rongivaatajatest-lastest, ka juba vana mees, sai ärarikutud puhvetikapi tagasi, aga ei hoolinudki sellest enam. Elu oli tal juba hakanud viltu vedama ja vedas aina enam. Tema lapsed olid ise rongi peale läinud ja sõitnud kes kuhu. Rongi peale oli läinud ka tema naine, kes ütles, et talle aitab. Tagasi polnud ükski tulnud. Raudteegi oli nende järelt üles võetud. Siis kadus kolhoos. Järk-järgult langes endisele jaamaalevile, vanale Külale, kogu maale just nagu hall tuhk: unustus, tühjus, eimiski. Kuidas see nii läks, ei tea keegi. Kui kassid vaevuksid kommenteerima inimeste tegemisi, imestaksid nad kõige rohkem nende heitlikkust, järjekindlusetust, ebarealistlikkust. Miks nad ometi ei või rahul olla sellega, mis neil on?

      Lõpuks elaski Kollase maja peremees seal kahekesi oma valgekirju kõutsiga. Kui peremees laua peal endale viina kallas, sai kass laua all kalaroodusid närida. Viimaks müüs peremees maja maha ja kolis tükkis kõutsiga alevisse. Kõuts tuli muidugi kohe Kollase maja juurde tagasi, aga et selle olid ostnud suvitajad, kes sügisel kadusid, kadus ka kõuts teadmata suunas.

      Nii et ei Joosep ega Venna polnud kunagi rongiga sõita saanud. Raudtee oli Kollase maja juurest ära kaotatud ammu enne seda, kui nad sündisid. Bussiga olid nad sõitnud küll, aga buss oli tavaline. Ja bussipeatus maja juurde ei paistnud. Maja juurde ei paistnud üldse eriti midagi, neil polnud erilist põhjust „paraadtrepi” peale vaatama joosta. Selle uks seisis pealegi kinni ja trepikoda kasutati rohkem kolikambrina. Käidi teisest uksest, läbi lagunenud eeskoja, kus asus ka kuivkemps.

      Joosepil oli tihti igav. Venna oli tõelise igavuse tundmiseks veel liiga väike, alles kolmene, aga kiitis Joosepile takka, kui see emale kaebas, et igav on. Kuigi see kaebamine oli mõttetu. Ema ütles selle peale:

      „Minge mängige midagi.”

      Mis tal viga öelda. Eks sa mängi, kui kõik mängud on sel päeval juba mitu korda mängitud ja õieti ükski pole olnud huvitav. Raamatud on niikuinii juba sada korda läbi vaadatud, kapsaks. Ja Venna on tegelikult üldse liiga titt, et temaga huvitav mängida oleks. Joosep unistab, et tal oleks vanem vend, aga ta saab aru küll, et sinna ei ole emal enam midagi parata. Ta peab elu lõpuni ise vanem vend olema. Igavene tüütus! Telekast ei tule ka midagi, sest neil ei ole kanaleid ja ema millegipärast ei taha panna ka. Ta isegi ei ütle midagi, kui Joosep neist juttu teeb, samamoodi nagu ta ei ütle midagi selle peale, et neil võiks siis vähemalt koer olla. Või vähemalt kassipoeg.

      „Ema, millal iss tuleb?”

      „Ma ei tea.”

      Mis emal viga! Temal on tegemist küll, nende oma loomadega. Joosep ei salli neid loomi. Ta natuke häbeneb ka, et ema neid teeb. Et ta viib need mõisa ja saab nende eest raha. Sealt saadetakse need muidugi edasi linna, loodussõbralike mänguasjade poodi „Metsavana”. Joosep on ükskord emaga selles poes käinud. Kõik asjad olid seal koledad ja igavad. Sama igavad kui need ema tehtud takunöörist loomad. Mis siis, et proua N. ütleb nende kohta, et need on nii ökoloogilised ja nii vahvalt vanaaegsed. Joosepi arvates ei taha ükski laps sellistega mängida. Ilusad mänguasjad on ikka päris poes, kataloogis, piltide peal, linnas Kevinil, keda Joosep tegelikult ei salli, aga kellega tuleb hästi läbi saada, et ta lubaks oma asjadega mängida ja Joosepit oma arvutisse.

      Ema istub jälle köögilaua ääres kollases lambivalguses ja kerib halli takunööri traadist kere ümber. Sellest tuleb dinosaurus. Üks part on juba valmis. Nad on ilmekate nägudega ja tegelikult päris naljakad. Ema käed käivad maru kiiresti. Joosepil tuleb uni peale neid vaadates.

      „Ema, mis kell on?”

      „Sa oled juba suur poiss, vaata ise.”

      Ta teab küll, et Joosep veel kella ei tunne. See ajab Joosepi vihale. Miks ema on teinekord nii halb! Muidugi ta alles küsis ja teab isegi, et lastesaateni on veel mitu tundi aega. Miks nad üldse peavad maal elama? Juba on väljas pime. Mitte midagi ei ole teha. Venna juba ongi jälle teises toas voodi peale magama jäänud, nina vastu Piilupardi raamatut.

      Aga mis see siis on? Joosepil on korraga uni läinud. Ta hüppab tooli pealt maha. Kuulatab.

      „Ema, ema, keegi on ukse taga!”

      „Ah, mine nüüd, kes seal ikka on.”

      Pole vist jah midagi. Nii kahju, СКАЧАТЬ