Mandala. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

      Joosep

      Üks vähemalt on kindel: tõelise, ausa ja puhtatõulise maakassina sündis kass Rulli laudas. Laut, kus ta ilmale tuli, oli pikk, valgekslubjatud seintega, veel kolhoosiaegne. Mis oli kolhoos? Kolhoos oli see, et lehmad elasid hulgakesti koos riigi poolt neile ehitatud laudas, nende piim läks riigile, ja inimesedki, kes lehmade eest hoolitsesid ja neile heina tegid, elasid riigi poolt põlluserva ehitatud majas hulgakesti koos. Loomulikult elas kolhoosis ka kasse. Aga erinevalt lehmadest ja inimestest ei peetud kolhoosi kontoris nende üle mingit arvestust. Nad lihtsalt elasid. See oli nende kodupaik, juba nende vaaremad ja vaarvaarvaarvaarvaaremad olid seal elanud. Ammu enne kolhoosi. Talu ajal ja mõisa ajal. Alati.

      Kuid ajal, millest räägib meie lugu, oli ka kolhoos juba minevik, kuigi veel lähi-. Nii kolhoosilaut kui ka kortermaja olid juba pooleldi maha jäetud. Või siis: alles pooleldi. Kuid kasse puudutavad inimeste omandi- ja tootmissuhted vaid kaudselt. Mis neile loeb, on lakk. Et majal, kuulugu ta kellele tahes, oleks suur lakk. Nii on see olnud sestsaadik, kui inimesed oma majadele õppisid lakkasid ehitama. Võimalik, et seda õpetasid neile kassid.

      Lakk on tähtis, sest lakas on heinad, heinamaadelt niidetud rohi, mis suvel on päikese käes kuivanud, mõnusalt lõhnav ja krabisev, hiirepesi täis. Kevadeks söövad altkorruse lehmad küll heinad ära, aga nii palju jääb neid laka peale ikka, et Emakassil on, kuhu ta oma pojad toob.

      Milline see Emakass just täpselt oli – ajalugu vaikib. Võime vaid kujutleda, et ehk oli samasugune musta kasukaga, valge tähniga rinna ees, kartmatu iseloomuga, meelekindlalt oma pisut kõveratel jalgadel aina uutele ja uutele kassipojapesakondadele hiiri ja linnukesi kandev kassimamma.

      Valja jaoks, kes lehmi ja vasikaid talitab, on ta üks laudakassidest, kes iga päev pärast lehmade lüpsmist piimaruumi ukse taga oma järge ootavad. Seal on üks vana alumiiniumkauss, veidi mõlkis ja mitte just kõige puhtamate äärtega. Aga põhi on alati puhas, hõbedane, tuhmilt läikiv, karedatest kassikeeltest poleeritud. Soojadel suvepäevadel jalutab seal alati mõni kärbes.

      Kui lehmi elab laudas täpselt kakskümmend kaks (mahuks märksa rohkem), vasikaid-mullikaid parajasti kolmteist, kõigil kollased numbrid kõrva küljes ja mõnel lemmikumal isegi juba ka Valja pandud nimi, siis kasside arv on täpselt kindlaks tegemata, aga enamasti pole neid üle kümne. Kuna nende hulk pidevalt muutub, pole mõtet neid lugema hakatagi.

      Aga laut on koduks ka kärbestele. Keegi ei oska isegi aimata, kui palju neid seal elab. Võib-olla miljon. Võib-olla kaks. Kui on suvi. Talvel kärbsed magavad. Kus – ärge küsige. Kuhu aga pugeda saab! Igatahes, kui on suvi, siis mõni neist miljonist kärbsest jalutab alati kassikausi puhtakslakutud põhjal. Kärbse keel on väiksem ja nobedam kui kassi oma. Tema leiab piimatilga veel sealtki, kust mitu kassi on järjestikku üle käinud.

      Kassid kärbseid ei salli. Neid ei salli ka lehmad, kes peavad kogu aeg kõrvu liigutama, pead raputama, sabaga vastu vasakut ja vastu paremat külge lööma. Iga kord langeb mõni kärbes, teised tõusevad korraks lendu, et kohe jälle samasse kohta tagasi laskuda. Valja ka ei salli kärbseid. Sest kes salliks! Aga ärge te öelge. Laudas elab suviti veel rahvast. Lae all ühe tala kõrval, kuhu kassid iial ligi ei saa, ükskõik kui igatsevalt nad sinnapoole ka ei vaataks, on pääsukesepesa. Teine on veel ja kolmas on veel. Igas pesas hulk poegi, täpselt nagu kassipesaski, ja neile tassivad ema ja isa päev läbi kärbseid. Pojad ajavad aga nokad laiali ja ema ja isa muudkui sööstavad edasi-tagasi. Sügiseks kasvavad poegadele samasugused pikad sabad, läikivad mustad tiivad, nagu on nende vanematel, ja nii saavad nad üheskoos Aafrikasse lennata, kus kärbsed ka talvel ei maga. Võib öelda, et sinna lendavad nad puhtalt kärbeste jõul. Ja kevadel tagasi jälle, ikka kärbeste jõul!

      Aga Valja niisiis teab Emakassi küll. Emakass on üsna metsik, väga katsuda ei lase, aga tuleb siiski ligi, kui piim kaussi valatakse. Valja vahel isegi valvab veidi juures, ajab vana hirmsa näoga ilma kõrvadeta kõutsi eemale, et Emakass rahulikult lakkuda saaks. Valja näeb, et tal on pojad kõhus ja siis ühel päeval enam ei ole.

      „Noh, kuhu sa nad siis peitsid mul?” küsib ta emakassilt omas keeles.

      Valja on ukrainlane, sündinud sellel kaugel maal, kus põllu peal kasvavad isegi arbuusid. Aga elu on toonud ta Emakassi kodumaale. Elu ei vii mitte ainult kasse teinekord sünnikohast kaugele, vaid võib sama teha ka inimestega. Kerge pole see kummalegi. Kõik on seal võõras ja tundmatu, võib-olla ohtlik, võõrad puud ja metsad, võõrad majad, koerad, inimesed, maanteed, hiireurud, võõrastest kurjadest kassidest rääkimata. Võtab tükk aega, kuni nad kõik selgeks saavad. Kassidel on ometi see eelis, et kassikeel on igal pool ühesugune. Ega need inimesekeeledki lõpuks nii erinevad pole. Aga kohe СКАЧАТЬ