Mandala. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

      Samasugune lugu on endise kauplusega kohe jaama kõrval. Pood suleti tegelikult alles paar aastat tagasi, aga juba näeb ta välja, nagu oleks see kõik olnud väga ammu. Ainult akendel on ikka veel vanad pildid ja kirjad: LIHA, KALA, LEIB, SAI ja isegi KOMPVE-KID. Iga kord kui Joosep poe aknalt seda viimast sõna loeb, tundub talle korraks, et see on tõsi. Aga see on lihtsalt üks vana sõna. Aknad ise on tolmused, ukse ees ripub roostes tabalukk.

      Mõisaga on samasugune lugu, isegi veel hullem. Mõis pole mõis enam üheksakümmend aastat. Ainult nimi on jäänud. Ja pikk-pikkpikk hall puust maja kõrgete puude vahel. Maja on teistmoodi küll kui teised majad. Tal on katusel viis korstnat ja maja keskel on suur kaheksa postiga katusealune, mida kaunistavad keerulised puust nikerdused ja mida kutsutakse verandaks. Teisel pool maja on samasugune, aga väiksem, kuue postiga. Ka uksed on nikerdustega kaunistatud, neisse on lõigatud kaks suurt ja kaks väiksemat päikest, igaühel lilleõis keskel. Joosep pole niisugusi uksi kuskil mujal näinud. Kui öeldakse „mõis”, siis tal tulevadki meelde kõigepealt need uksed.

      Verandale viib äravajunud, logisev kivitrepp. Ja trepi ees on suur ümmargune muruväljak. Tee ei lähe trepi ette mitte otsejoones, nagu teed lähevad, vaid ringiga. Härra N. seletab, et see on auring ja et kunagi sõitsid trepi ette tõllad, igaühel kuus hobust ees. Ja et hobust on palju raskem tagurdada kui autot ja et ümberkeeramiseks võtab selline rakend päris palju ruumi, siis ongi vaja seda auringi. Tõld veereb ette, härra aitab daami tõllast välja, kutsar plaksutab piitsa, järgmine tõld järgmiste külalistega võib treppi sõita.

      Härra N. räägib mõisast üldse täitsa põnevalt ja talle kohe meeldib sellest rääkida. Ta räägib, nagu ta veel näeks seda kõike, mida ammu enam ei ole. Joosepilgi tuleb siis korraks tunne, et ta näeb seda: uhkeid härrasid ja kaharate kleitidega daame, nagu ta on näinud filmides, kus ratsutatakse, lastakse musketitest põgenevate röövlite pihta, preilid minestavad.