Mandala. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ härra N. – i nagu olemaski. Teda ei lastud pangadirektori uksest sisse. Ta ootas eestoas, kuni pank kinni pandi ja valvur ta välja ajas. Siis sõitis ta maale oma kahe verandaga majja ja rääkis proua N. – ile kõik ära.

      See oli seesama novembrikuu, kui väike must kass, valge tähn rinna ees, ootas asjata piimaköögi ukse ees, et midagi juhtuks. Et oleks nagu alati, tuleks Valja, valaks piima. Aga midagi ei juhtunud. Ta oli veel liiga noor, et sellest midagi taibata, aga küllalt vana, et teada, mis nüüd teha tuleb. Kassid nimelt ei käi koolis. Muist tarkust saavad nad kaasa kohe sündides (nagu tegelikult inimesedki), sest ega siis asjata pole siin ilmas elatud juba tuhandeid ja tuhandeid aastaid. Selle ajaga jääb ikka midagi külge ka. Ja mis veel nende aastatuhandetega pole külge jäänud, seda õpetab neile ema. Näitab ette. Ja ülejäänu õpivad nad elust: sellest, mis elu neile ette näitab. Ühe sellise tarkuse oligi väike must kassipoeg elu käest ära õppinud. Ta oskas nimelt inimeselt süüa küsida. Üldse inimesega olla. Ta oskas seda juba palju paremini kui Emakass. Sest nagu me nägime, hüppas just tema Valjale sülle ja lõi seal isegi nurru lahti.

      Nurrumist oskavad kõik kassid küll sündimisest saadik, selle jaoks on neil kohe sisse ehitatud nagu väike suupill: nurruluu. Niipea, kui vaja, nurr tuleb. Aga kass ei nurru kunagi üksi. Mis sa üksi ikka nurrud. Ei tasu vaeva! Kuigi nurrumine pole mingi vaev, vaid hoopis mõnu. Aga neile meeldib seda mõnu alati kellegagi jagada: emakassile poegadega, poegadele emakassiga ja inimesekassile inimesega. Nüüdne seis Emakassi laudas oli küll selline, et suurt nurru ei kostnud seal kuskilt. Polnud tuju ja polnud ka õieti kellega. Aga kassidele pole omane kurta ja kurvastada. Olgu olukord nii vilets kui ta on, iial ei jääda sellepärast veel leinama, endisi ilusaid aegu taga kahetsema. On nagu on – see on kasside lipukiri, nii selge, et selle teist poolt pole vaja välja kirjutadagi, sest täielikul kujul kõlab nende deviis nii:

      „On nagu on, vaatame, mis teha!”

      Esialgu oli ka alles novembrikuu, lund veel ei sadanud ja kuigi ilma lehmadeta polnud laudas enam suurt soojem kui õues, peavari oli see ikkagi. Emakass pidi nüüd veel usinamalt hiiri passima, ei saanud sugugi akna peal lambi all peesitada. Lamp ei põlenud ka niikuinii. Vahel ta küll heitis sinna korra pikali, aga see ei mõjunud. Elektripirn oli ikka sama pime ja külm. Poegadel, neil pole ju muud, kui ajavad oma roosad suud laiali lahti, näuvad heleda häälega, vaatavad emale otsa. Ootavad, millal ema tuleb järjekordse hiirega. Kõigile poegadele ei taha hästi jätkuda, kostab urinat, susinat, üks on hiire enda kätte saanud, teistele ei anna. Arvata võib, et kõik need väikesed karvakerad suureks ei kasva. Emakassil pole sinna midagi parata. Ta teeb, mis võib.

      Sest kunagi ei tea. Tihti on juhtunud, et inimene kaob, maja on külm, koguni lukus, lakapealne on ainus peavari, mööduvad päevad, isegi kuud, aga siis ühel päeval on inimene tagasi. Kas see inimene, kes kadus, või mõni teine – kasse on tal ikka vaja. Et inimene ilma kassideta hakkama ei saa, on iseenesestmõistetav. Nii et esialgu tasub paigale jääda. Üldiselt ongi kassil niisuguses olukorras kaks valikut. Jääda paigale ja olla kohe hakkamas, kui inimene jälle majja tuleb (sest muidu võib mõni võõras kass veel koha ära võtta!). Või otsustada, et nüüd aitab, lähen vaatan endale uue inimese.

      Inimene võib kaduda, maja võib jääda tühjaks ja jäädagi, üldse maha laguneda, ka terve küla võib tühjaks jääda – inimestest, hobustest, lehmadest-lammastest, kukkedest-kanadest, isegi va koertest (juhtuks seda viimast vaid sagedamini!) – aga päris ära inimesed ikka ei kao. Kuskil on neid alati. Tuleb vaid võtta õige suund. Ja minna. Sest kassile pole sisse ehitatud mitte ainult nurrumasin, vaid ka kompass ja kaart. See tähendab, midagi veel paremat kui kompass ja kaart. Kui ta piisavalt keskendub, võib ta võtta ja minna joonelt õiges suunas, tippida oma väikestel jalgadel üle põldude, läbi metsade, üle kraavide, isegi soode. Muidugi, tihti tuleb ringi minna ja vahel peab vaatama, mis seal krabistab…

      Aga kõigepealt tuleb ikkagi minema hakata. Me ei tea, millise otsuse ja millal tegi Emakass, millise otsuse igaüks kes teab mitmest noorest kassipojast. Sest need otsused on kassil alati enda teha, ole sa vana emakass või alles noor poeg. Ainult päris väike kassipoeg ei otsusta veel midagi, tema eest otsustab mamma. Aga see väike must elukas, valge tähn rinna ees ja keeleots alati natuke suust väljas, ei olnud enam nii väike. Oli kuidas oli, ta läks.

      Muidugi ei asunud Emakassi laut kuskil täiesti inimtühjas paigas. Lauda ümber olid suured põllud, põllu taga mets, nagu ikka. Aga põldude vahel leidus ka inimeste maju. Sest kes need põllud siis sinna teinud oli? Ikka inimene. Tõsi, see oli juba väga-väga ammu. Seda aega ei mäletanud enam isegi inimesed, kassidest rääkimata. Kunagi oli seal mühanud mets, käinud vaid hundid ja põdrad, suur metsakiisu ilves – ei inimest, ei kassi. Aga see oli tõesti väga ammu, sest Küla oli selles paigas olnud ka juba väga kaua. Vähemalt kaheksasada aastat, aga kindlasti palju kauem. Lihtsalt kaheksasada aastat tagasi oli sinnakanti juhtunud üks munk ja selle küla nime üles kirjutanud. Sellepärast valmistusidki Küla viimased järelejäänud elanikud varsti suurt juubelit tähistama. Kassiperspektiivist vaadatuna – mis see kaheksasada aastat siis ära ei ole ja kas tasub ühe munga kirjatööst kohe nii suurt numbrit teha… Aga inimlikult võttes: tühjeneva ja hääbuva küla elus pole enam ju kuigi palju sündmusi (pulmi, peiesidki), mille puhul kokku tulla, sülti keeta ja õlut teha. Nii et olgu pealegi kaheksasada.

      Too munk ei tulnud tookord kaheksasada aastat tagasi muidugi üksi, temaga oli kaasas hulk mehi ja hobuseid. Meestel olid mõõgad, odad, vibud, kirved (inimestel ju õigeid küüsi pole!). Nad tõid Küla inimestele uue jumala. Küla oli siis muide nii suur ja ilus, et nad isegi ei põletanud seda maha (veel üks põhjus juubelit tähistada!). Kassidel vedas. Majad jäid alles, lakad, aidad, hiired. Et seal kasse juba oli, selles pole meil mingit põhjust kahelda, mis siis, et munk neid sõnagagi ei maini. Aga ta kirjutab „suur ilus küla” ja see lihtsalt ei saa tähendada midagi muud kui palju kasse, nii musti kui halle, kirjuid kui vöödilisi, kõutse, emakasse, poegi lugemata arvul. Mungal jäid nad lihtsalt kahe silma vahele. Sest need mungad! Teate ju isegi, millised unistajad, fantasöörid nad tihti olid. Lausa nagu tänapäeval kirjanikud.

      Mis aga puutub tolle paiga, väikese musta kassipoja sünnikihelkonna ajalukku, siis on see igal juhul väärikas ja kassirohke. Et too munk oma külaskäiku ise siiski välja ei mõelnud, näitab muuseas ka sajandeid hiljem rahvaluulekogujate poolt üles kirjutatud laul uue jumala toomisest, mis seda sündmust omal kombel valgustab. Uus jumal tulnud laulu järgi nimelt väikese poisikese kujul. Poisikene olnud munga selja taga hobuse laudjal. See poisike jäänud siis Külasse elama ja rahvas ehitanud talle kiriku, kus sai hakata teda kummardamas käima. Poisikesele pidi tooma kümnenda osa rukkist, nisust, odrast, õllest, lammastest, sigadest, õhvakestest, nende lihast ja rasvast, mesilaste meest ja vahast, üldse kõigest, ainult kassipoegadest mitte. Neid oli tal omalgi küllalt. Ja ega poisike ise ka kitsi olnud: kaks korda aastas tegi ta rahvale peo, söötis ja jootis neid hea ja paremaga.

      Siis aga võtnud see poisike kätte ja kirjutanud raamatu. Rahvas hakanud hoopis seda raamatut kummardama, jätnud jumala enda unarusse. Jumal vihastanud selle peale, läinud külast ära, ehitanud endale metsa taha allika äärde mõisa ja hakanud sealt rahvast kamandama. Nüüd pidi talle toodama juba kõik, mis vähegi tuua kannatas ja teinekord rohkemgi. Uus kord olnud väga vali. Teise lauluvariandi järgi olnud see aga hoopis poisikese vaenlane vanatühi, kes mõisa tegi ja sealt rahvast sundima hakkas. Igal juhul, kassidelt ei nõudnud ka mõisnik ei kümnist ega teopäevi ega midagi. Nende elus muutus uue jumala tulekuga väga vähe.

      Kuid see siin pole koht, kus jutustada veel kord inimajalugu, mis on teadagi üks tüütu ja igav veriste võitluste kroonika. Tõsi, pole see kasside ajalugu ka nii rahumeelne ühti. Näiteks härra ja proua N. – i kuulus kõuts Kriimu oleks võinud vanas põlves jutustada pikki lugusid nii enda kui oma esivanemate lahingutest, näidata nende tunnismärke: tal polnud lõpuks enam kumbagi kõrva ja et ta oli ühest jalast pisut lombakas, tundus, nagu astuks ta väärikalt kepi najale toetudes, justkui mõni vana rüütel või marssal.

СКАЧАТЬ