Mandala. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oska ju nendega rääkida, ei tea, mida pakkuda ja kui palju) ja juppideks saagis, ei tahagi kohe esimese kirvehoobiga pooleks minna. No puid lõhkuda ma ometi oskan! Särk läheb seljas märjaks. Puu on nätske. Ilm on palav. Võtad särgi ära – parmud!

      Ühesõnaga, isa on praegu linnas. Tal on seal tegemist. Need „praegu” ja „tegemist” on poiste jaoks omandanud juba püsiva, igava tähenduse.

      Aga poiste ema on uhke. Tema igatahes ei lähe tagasi sinna vanaema juurde, kus nad enne elasid (Venna enam ei mäletagi seda). Tema võitleb. Ta võtab käsisae ja saeb kuusehekist kuivanud kuuse maha. Saeb selle juppideks ka. Terve lühike talvine päev kulub ühe kuuse peale. Aga nutma ta ei hakka. Ta lõhub kuuri all neid suvest jäänud pakkusid. Saab pooleks küll. Enam nad pole nätsked, vaid on jäätunud, lähevad! Mis siis, et lubati kuivi puid osta. Eks neid lubadusi ole ennegi kuuldud. Ja vabandusi.

      Kõige külmemate ilmadega kolivad kõik ühte suurde laia voodisse, mis on kohe ahju kõrval. Köögis on hommikuks veeämbri peal jääkirme. Kaevupump tuleb vaipade sisse mähkida. Aga tegelikult on üheskoos selles pesas olla igavesti vahva, poistele meeldib, ja kassipojale ka. Teki alla teda küll ei lubata võtta, aga ta tõmbab jalgade peal kerasse, lööb nii kõvasti nurru. Kõik jäävad magusasti magama.

      Nojah, vahel juhtub, et kass tahab keset ööd välja. Või on see vastu hommikut, kes seda teab, ööd on ju nii pikad ja pimedad! Korralikku ja head päritolu (ikkagi Emakassi tütar!) maakassina käib Kiisu oma asju õiendamas ainult õues. Liivakast on toas küll, aga ainult igaks juhuks, et õnnetust ei juhtuks.

      Eks ta siis katsu kedagi üles äratada. Ega see lihtne ei ole igakord. Alguses nurrub niisama, kõnnib veidi mööda jalgu, hüppab põrandale, tapsutab ukse juurde. Kas saab veel selgemalt rääkida? Väike näuks. Ikka keegi ei kuule. Lõpuks ei aita muud, kui tuleb hüpata voodisse, kõditada vurrudega Joosepi nina. Alguses ajab Joosep kassi ära, aga Kiisu on visa, mis sa teed! Lõpuks tuleb Joosepil ikka üles tulla, eeskotta minna ja välisuks lahti teha. Huvitav on see, et kassipojaga koos minnes ta eeskoda ei karda, isegi mitte pimedat sahvrit seal kõrval, mille uks on irvakil. Ta ei mäletagi enam, et ta neid kunagi kartis.

      Päike paistis juba päeval üle kuuseheki latvade, soojendas tube. Räästad tilkusid, tihane laulis. Öösel küll külmetas veel, aga see polnud enam pakane. Joosep, Venna ja nende ema magasid jälle igaüks omas voodis, mis seisid kenasti ringis ümber ahjukülje. Kass oli vahepeal saavutanud õiguse, või noh, poolõiguse, pugeda mõnikord Joosepi juurde teki alla. Tegelikult oli see küll keelatud. Ja tuli ka enamasti välja. Joosep tõstis tekiserva küll hästi tasakesi ja kass puges veel tasemini sinna alla. Aga siis juhtus alati see, et Kiisu sattus sellest vahvast koopast niisugusse vaimustusse, et hakkas kõva lärinaga nurruma.

      „Joosep… Kas sa oled kassi jälle voodisse võtnud? Las ta läheb oma pessa magama…” kostis ema unine hääl.

      Aga noh, sellest sai aru, et asi pole siiski nii tõsine. Varem oli kassi voodisse võtmine küll kõvasti keelatud ja tõi alati kaasa pahanduse. Aga siis ükskord läks kass kaduma. Läks öösel välja, nagu ikka, aga hommikul ei oodanudki ukse taga. Päev otsa käis Joosep iga natukese aja tagant vaatamas, kutsumas:

      „Kiisu! Kiisu-Kiisu-Kiisu!”

      Aga ei midagi. Ta plaanis isegi jälgi mööda kassile järele minna, nagu kõik jäljekütid raamatutes tegid, ja läks ka. Kassijälgi oli maja ümber palju. Ühed läksid küll raudteetammile, aga seal oli sõitnud auto, jäljed kadusid ära. Joosep ei teadnud ju, kustpoolt Kiisu kunagi oli tulnud. Kui ta oleks teadnud, oleks ta ehk ema nõusse saanud (üksi ei tohtinud nii kaugele minna) ja nad oleksid läinud vana kolhoosilauda juurde vaatama. Seal oleksid nad näinud, et laut on täiesti mahajäetud. Ukse ees kõrge hang. Ainult mõned hiirerajad, varesejäljed, rebanegi on kaarega ümber lauda läinud.

      Tuli õhtu, peenike kuusirp, mis seal juba ammu ootas, lõi pidulikult särama. Sinine taevas oli nagu klaasist. Veebruari lõpu õhtu. Isegi emal ei olnud täna nagu õiget pealehakkamist. Poolik kaelkirjak vedeles laua peal, keegi ei udinud käpaga takunöörikera… Kollases majas ei teatudki seni, et väike must kass neile nii tähtsaks on saanud. Muidu ei viitsinud ei Joosep ega Venna temaga enam väga müradagi. Kui just eriti igav hakkas, siis mõnikord veel… Aga nüüd tundsid kõik, et midagi on nagu puudu. Õhtul hilja enne magamaminekut käis ema ise veel ukse peal kassi hüüdmas. Ei midagi. Nii mindigi magama. Joosep oli küll kindel, et tema magama ei jää, vaid valvab ja kuulatab, kindlasti Kiisu tuleb öösel ja näub ukse taga. Ta kuulataski pingsalt, pea padja pealt üleval. Aga kael väsis ära, silmad väsisid ära. Kui Joosep ärkas, oli väljas juba valge. Ema oli köögis tule pliidi alla teinud, raadio mängis. Venna magas veel. Tavaliselt Joosep siis proovis ka veel natuke magada. Või meelitas Kiisu enda juurde…

      Õige jah! Ta oli krapsti voodist väljas, köögis.

      „Näe, kes meile tuli,” ütles ema pliidi eest kõige harilikuma häälega. Ta oleks tahtnud, et see oleks olnud kõige harilikum hääl.

      Nii saigi Kiisu endale õiguse mõnikord Joosepi teki alla pugeda. Päriselt küll ei tohtinud, aga natuke tohtis ka. Ja Kiisul sai see asi juba kombeks. Aga kui kass on midagi kombeks võtnud, siis katsu sa teda sellest võõrutada! Kui tuli oli toas kustutatud, Venna juba magas nohinal, ilmus Kiisu korraga Joosepi voodi ette. Seda oli rohkem tunda kui kuulda. Joosep imestas alati, kui kuuldamatult väike kass võib liikuda. Kui ta tahab. Ja kui ta tahab, siis jälle joosta sellise müdinaga, nagu oleks karud tuppa lahti lastud. See on siis, kui tal on vaja endast märku anda. Aga Joosepi voodisse tuleb lipsata käratult, see oli Kiisul algusest peale selge. Nojah, pärast, nagu öeldud, võis asi ikkagi käest ära minna. Kas suureks nurrulõrinaks või hoopis müramiseks, mis tihti lõppes väikese küünistamisega, summutatud ja solvunud Ai! – ga Joosepi poolt (ema poolt: „No kas ma pole sulle rääkinud!”), nii-öelda arvamuste lahkuminekuga ja üldse lahkuminekuga. Kiisu magas see öö tugitoolis Joosepi riiete hunnikul, mis hommikul olid siis mõnusalt soojad. Aga vahel juhtus ka nii, et nurrulärin jäi peagi vakka ja hommikul nägi ema hoopis sellist vaatepilti: teki ääre alt paistavad Kiisu sirgus käpad, aga poiss on täitsa teise voodiääre peal, vaata et kukub veel maha. Joosep ise ka kaebas pärast:

      „Kiisu laiutab!”

      Väike küll, aga ruumi võtab nagu ei tea kes!

      Ega see kass enam nii väike polnudki. Vanust oli tal veel alla aasta, aga tegelikult polnud ta enam kassipoeg. Noor kass pigem. Ja tuleb öelda, et ega ta palju suuremaks, mis puutub kere ja saba pikkust, enam kasvanudki. Jäigi selline väikesepoolne. Aga kass pole kass, kui ta ei oska miinustest plusse teha. Kasvõi pisikesi.

      „Oi kui armas väike kass!” hüüatas vähemalt iga teine naissoost inimene esimest korda (tulevast) Rullit kohates, oli ta siis ise väiksem või suurem.

      „Kas ta on alles poeg?”

      Siis pidi seletama, et ei ole, vana kass juba. Jah, Rulli oskab enda ümber elevust tekitada ja tema väikesed mõõtmed, lühikesevõitu ja veidi rõngasse hoidev saba pole iial olnud mitte puudused, vaid aina trumbid. Eks ta ole, peamine on ikkagi julgus. Ja kas kass üldse oskab häbeneda oma saba või keret, kõveraid jalgu või mõnda liigset grammikest? On nagu on. Ja just nii on kõige toredam! Selles on kassid kõigutamatult kindlad.

      Aga on veel üks kõigutamatult kindel asi kasside elus. Märts. Täpsemini, see aeg, mis Kollases majas ja selle ümber parajasti kätte oli jõudnud. Mitte enam talv, mitte veel kevad, aga tegelikult ikka juba natuke kevad. Kui on päike. Kui jälle tuiskab, siis ei tea, rohkem vist talv. Kassidel pole selle jaoks nime, nagu õigupoolest mitte millegi jaoks, aga seda enam on see vääramatu jõud.

      Ja СКАЧАТЬ