Mandala. Tõnu Õnnepalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aja, tuul on väljas, need on viinapuuväädid, mis vastu seina käivad.”

      Jah, vahel, kui öösel tuleb pissihäda, ei julge Joosep eeskotta kempsu minna, sest väljast kostab igasugu hääli, kolksumist, krabinat. Lõpuks tuleb tal siis ema üles ajada ja ema on pahane, aga Joosepil on piinlik, sest ta näeb küll, et pimedas eeskojas pole kedagi ja ta tõotab endale, et ta enam kunagi ei karda.

      „Ema! Kuuled! Keegi teeb ukse taga häält!”

      Ema tõstab lõpuks pea oma pooliku dinosauruse kohalt, kellel pole veel nägu ja kes laua peal lebades meenutab pigem puu otsast alla kukkunud varest.

      „Oli jah nagu midagi.”

      Jah, kui mõelda, siis õigupoolest, kust, kellelt oli kassipoeg õppinud, et tuleb ukse taga näuguda? Ja kust ta võttis selle julguse, poolmetsik nagu ta laudakassina oli, et lipsas kohe ukse vahelt sisse, otsejoones kööki, pliidi alla, sinna sügavasse koopasse, kus muidu käivad puud? See sai muide tema lemmik-pelgupaigaks ka edaspidi, kui Joosep või eriti Venna teda liiga palju sabast sikutasid. Puuderuum on ju veel selle poolest mõnus, et selle lagi läheb kuumaks, kui pliiti köetakse, soojendab kassipoja selga nagu päike. Aga praegu pole tal mahti seal nautida midagi. Olukord on pigem kriitiline. Lõppude lõpuks on ta inimestest seni kokku puutunud ainult suure paksu Valjaga, kes ta vahel oma mõnusasse sooja sülle võttis, kes lõhnas piima ja lehmade järele, kes ei teinud iial haiget. Aga kuidas suhtuda sellisesse väikesesse inimesse, kelle suured uudishimulikud silmad teda praegu sealt koopasuust piidlevad, kelle väike käsi talle ohtlikult läheneb…?

      „Oota, ta võib küünistada, see on ju võõras kass!”

      Kui palju on kassid pidanud kuulma seda solvavat ütlust. Võõras kass! Mitte iialgi pole nad võõrad siin maailmas, vaid ikka ja alati omad!

      „Võtame võib-olla parem harja?”

      Aga olukorda ei päästnud siiski mitte hari, vaid hoopis Joosepi julgus, kassipoja vaprusest muidugi rääkimata. Ta lasi väikesel inimesel enda kinni võtta ja koopast valguse kätte tuua!

      „Ema, vaata, kui armas! Üleni must! Ja kurgu all on valge tähn!

      Ema! Vaata, tal on roosa keeleots suust väljas! Võtame ta endale, on ju!”

      Kasside poolest võivad inimesed seda kujutleda, kui see neile meeldib: et nad võtavad endale kassi. Loomulikult võtab kass endale ikka inimese. Aga see on lõpuks vaid sõnademäng. Sama väheoluline kui nimi.

      „Appikene! Vaata, tal on ju kirbud! Fuih! Vastik! Vii ta kohe õue! Venna! Ei tohi katsuda!”

      Loomulikult oli ka Venna üles ärganud ja muidugi tahtis ka tema kassipoja musta kasukat katsuda. Kui erinevalt võivad eri silmad näha ühte ja sama kassipoega! Poiste ema silmis nägi ta välja nälginud, pisut pulstis, metsik ja pealegi kirpe täis, peaaegu vastik väike olevus. Peaaegu nagu mõni rott. Aga Joosep nägi kohe, kellega tal tegelikult tegemist on. Lapsed on tihti tunduvalt läbinägelikumad kui suured. Neid ei sega see ajutine vorm, mille mõni kassipoeg nälja ja üleelamiste tõttu võtnud on. Mis siis, et ta on natuke pulstis ja kõhn nagu kiisk. Aga ta ju vaatab nii armsasti. Ja kuidas tal keeleots on suust väljas! Laps vaatab silma ja näeb südamesse. Ja mis sa siis ikka teed. Eks emagi näinud juba, et see võitlus on ette kaotatud. Tõtt-öelda oli tal kassipojast kahju ka. Selge see, et ei saada sellist enam välja pimedasse külma kätte. Tal tuli ka meelde, nagu oleks ta kuskilt kuulnud, et kassikirbud inimesele ei hakka (seda me võime siinkohal vaid kinnitada) ja et neist on võimalik päris kergesti lahti saada (tõepoolest, milleks on siis inimestel kogu nende teadus, kui see kassikirbustki jagu ei saa!).

      „No hea küll… Aga ära teda voodisse küll lase. Teeme talle kolatuppa pappkasti sisse aseme ja homme vaatame, võib-olla on ta kellegi ärajooksnud kassipoeg…”

      „Ei ole!”

      „Ei ole! Ei ole!” kordas Venna järele, nagu ta ikka Joosepit järele kordas, aga seekord tõesti ka sisemise veendumusega.

      Aga kui kaks, olgugi väikest, ühe, olgugi suure vastu on ühel meelel, ja kui neil ikka tõesti tõsi taga on – siis pole ka suurel midagi parata. Tuleb käed rippu lasta. Tuleb kassipoeg majja võtta.

      Väike kass oli võitnud kaks enda poole. Mahajäetud laudast, metsikust, tühjast ja vaenulikust kassimaailmast oli ta inimeste juurde välja murdnud.

      Igatahes ei tuntud sel õhtul Kollases majas enam igavust. Isegi multikad unustati ära ja see juba ütleb midagi. Kassipojale pappkasti pesa tegemine, talle tassi otsimine, millest emal kahju ei oleks…

      Piima valamine.

      „Näe, lakub!”

      „Aga mis me talle veel anname? Mida kassipoeg sööb?”

      „No ma ei tea, ehk praekartulit?”

      Tõtt öelda, ega neil palju muud sööki majas polnudki kui praekartulit. Nii oli see tihtipeale. Aga kassipoeg ei teinud sellest kunagi numbrit. Sõi küll praekartulit. Kõike sõi. Kui sa oled laudas sündinud, on sul juba väikesena kaasas teatav elutarkuse pagas. Kui valida pole, sa ei vali.

      Muidugi, inimeselaste hellus ja huvi ühe kassipoja vastu pole just see, mis emakassi oma. Nagu need inimesed on: tujukad, tüdivad, alati tahavad midagi uut (arusaamatu hullus kasside jaoks!) ja eks nii olnud ka Joosep ja tema väikene Venna. Loomulikult polnud kassipoeg juba ülejärgmisel õhtul enam nii huvitav. Aga ega kassid ei tahagi nii huvitavad olla. Tõtt-öelda on isegi parem, kui sa liiga huvitav ei ole. Igatahes sai väikesest mustast laudakassist Joosepi Kiisu. Noh, Venna oma natuke ka. Kirpudest saadigi lahti. Kui kassipoeg oli paar päeva juba saanud piima lakkuda ja praekartuleid pudistada, püüdis ta esimese hiire. Nüüd tõusid tema aktsiad ka poiste ema silmis. Hiiri oli majas tõesti palju ja ema ei suutnud neid lõksuga püüda. Vormitäiteks ta küll kiljatas, kui kassipoeg hiirega tuli, aga oli üldiselt rahul. Kiisu ei paistnudki enam nii rääbakas. Päris ilus kass.

      Ta oli oma Suure Retke (Emakassi laudast Kollase majani polnud tõtt-öelda kilomeetritki) ette võtnud ka üsna viimasel hetkel. Või ütleme, just õigel ajal. Varsti pärast seda, veel enne jõulupühi (siis sai ta esimest korda selle piirkonna kasside traditsioonilist jõulutoitu, sülti ja verivorsti maitsta) läksid ilmad väga külmaks. Tõtt-öelda ei pidanud ka Kollane maja, kuigi ta veel pigem päris kenakene välja nägi, sugugi sooja. Vist polnud selles majas vahepeal tükk aega kassi olnud ja kõik teavad, et ilma kassita läheb maja ruttu hukka. Hiired olid sambla palkide vahelt siit ja sealt välja tuustinud. Rotid olid köögipõrandasse paar päris suurt auku närinud, mida poiste ema küll kaltsudega toppis, aga eks pragude vahelt puhunud ikka. Ja vanade logisevate aknaraamide vahelt. Ja ukse vahelt.

      Ja ega neid puidki teab mis palju olnud. Poiste isa oli neid ju teinud ka, aga just selle puude tegemise pealt oli see maaelu tal lõplikult üle visanud. Vahel juhtub nii. Nad olid koos maale tulnud, pead täis plaane ja unistusi, nagu inimestel on. Neil oli ometi kord oma kodu. Kõik oli peaaegu ideaalne. Käisid sõbrad linnast, kiitsid paiga maalähedust, vaikust, loodust, kõiki neid asju, mille keskel elades varsti tundub, et neid võiks mõnikord isegi natuke vähem olla. Eriti siis, kui suvi läbi saab. Ükspäev jääb aken, mille mõtlesid lahti teha, sulle käe otsa kõlkuma. Raam on mäda, hinged tulid küljest lahti. Kuuri, selle endise hobusetalli, veel endise uue mõisarehe katus on hiigelsuur ja kõrge. Ta jookseb igalt poolt läbi, mädad talad painduvad juba ohtlikult. Jõud ei käi üle sellest kõigest…

      Kui СКАЧАТЬ