Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuli isa koju toidukotiga, milles oli purk magusat maisi, kaks liitrit piima, päts saia, kaks singikonservi, kott suhkrut ja pakk margariini. Magusa maisi purk kadus mõne minuti pärast. Keegi pereliikmetest oli selle varastanud ja mitte keegi peale varga ei teadnud, kes. Kuid isal oli konservsingivõileibade valmistamisega liiga palju tegemist, et uurima hakata. Sõime sel õhtul oma kõhud täis ja loputasime võileivad suurte piimaklaasitäitega alla. Kui järgmisel päeval koolist koju jõudsin, leidsin eest köögilaua taga istuva Lori, kes sõi midagi tassist lusikaga. Vaatasin külmikusse. Seal ei olnud midagi peale pooliku margariinipaki.

      “Lori, mida sa sööd?”

      “Margariini,” ütles ta.

      Kirtsutasin nina. “Tõesti või?”

      “Jaah,” ütles ta. “Sega seda suhkruga. Maitseb täpselt nagu glasuur.”

      Tegin siis seda veidi. See ei maitsenud nagu glasuur. See oli kuidagi rasvane ja krõmpsuv, sest suhkur ei lahustunud, ning jättis suhu kergelt ebameeldiva kihi. Aga sõin selle kõik ikkagi ära.

      Kui ema õhtul koju tuli, siis vaatas ta külmikusse. “Mis selle margariinipakiga juhtus?” küsis ta.

      “Sõime selle ära,” ütlesin.

      Ema sai kurjaks. Ta ütles, et hoidis seda saiale määrimiseks. Ütlesin, et sõime kogu saia juba ära. Ema ütles, et mõtles veidi saia küpsetada, kui mõni naaber oleks meile jahu laenanud. Märkisin, et gaasifirma oli meil gaasi kinni keeranud.

      “Nojah,” ütles ema. “Oleksime pidanud margariini alles jätma, juhuks kui gaasi tagasi saame. Teate ju küll, et imesid juhtub.” Kui meil saia oleks, ütles ta, siis peaksin mina ja Lori oma isekuse tõttu saia ilma margariinita sööma.

      Minu arvates ei olnud ema jutt loogiline. Mõtlesin, kas ta oli oodanud, et saab ise margariini ära süüa. Ja see tekitas minus kahtluse, kas see oli olnud äkki ema, kes eelmisel õhtul maisipurgi varastas, ning muutusin selle peale pisut vihaseks. “See oli ainus söödav asi kogu majas,” ütlesin. Tõstsin häält ja lisasin: “Mul oli kõht tühi.”

      Ema vaatas mind ehmunud pilgul. Olin rikkunud ühte me vaikivat reeglit: pidime alati teesklema, et me elu on pikk ja imeliselt lõbus seiklus. Ema tõstis käe ja arvasin, et ta kavatseb mind lüüa, aga siis istus ta poolilaua taha ja toetas pea kätele. Ta õlad hakkasid vappuma. Läksin ta juurde ja puudutasin ta kätt. “Ema?” ütlesin.

      Ta lükkas mu käe eemale ja kui ta pea tõstis, oli ta nägu paistes ja punane. “See ei ole minu süü, et teil kõht tühi on!” karjus ta. “Ärge mind süüdistage. Arvate, et mulle meeldib niimoodi elada? Arvate või?”

      Kui isa sel õhtul koju tuli, lahvatas vanemate vahel suur tüli. Ema karjus, et on väsinud, et saab kõik valesti läinud asjad enda kaela. “Kuidas see minu probleemiks muutus?” hüüdis ta. “Miks sa ei aita? Veedad kogu oma päeva Owl Clubis. Käitud, nagu ei peaks sina selle eest üldse vastutama.”

      Isa selgitas, et ta käis väljas ja üritas raha teenida. Tal oli igasuguseid lahendusvõimalusi, mida ta oli kohe-kohe realiseerimas. Probleem oli selles, et tal oli nende elluviimiseks raha vaja. Battle Mountainis oli palju kulda, aga see oli maagi sees lõksus. Kullakamakad ei vedelenud ju lihtsalt niisama seal, kust Kullaotsija oleks saanud need välja sorteerida. Isa täiustas parasjagu tehnikat, mille abil saaks kulla kivide seest välja lahustada, kui kive tsüaniidilahusega töödelda. Aga selleks oli vaja raha. Isa ütles emale, et ta peaks vanaemalt raha küsima, et sellega isa arendatavat tsüaniidilahustuse protseduuri rahastada.

      “Tahad, et ma jälle oma emalt raha anuksin?” küsis ema.

      “Pagan sind võtaks, Mary Rose! Me ei küsi ju talt ometigi almuseid,” karjus isa. “See oleks investeering!”

      Ema ütles, et vanaema laenas meile kogu aeg raha ja tal oli sellest kõrini. Ema teatas isale, et vanaema oli öelnud, et kui me ise endaga hakkama ei saa, siis võime minna elama tema majja Phoenixis.

      “Võib-olla peaksimegi,” ütles ema.

      Isa sai selle peale väga vihaseks. “Tahad sa öelda, et ma ei oska oma pere eest hoolt kanda?”

      “Küsi neilt,” nähvas ema.

      Meie, lapsed, istusime vanadel jaamahoone ootepinkidel. Isa pöördus minu poole. Uurisin hoolega musti kriime põrandal.

      Ema ja isa vaidlus jätkus järgmisel hommikul. Meie olime allkorrusel oma kastides pikali ja kuulasime, kuidas nad ülakorrusel tülitsesid. Ema ketras aina edasi, kui meeleheitlikuks oli kodune olukord läinud, et meil ei olnud midagi süüa peale margariini ja nüüd oli ka see otsas. Ta ütles, et tal oli isa naeruväärsetest unelmatest ja tema rumalatest plaanidest ja tühjadest lubadustest kõrini.

      Pöörasin end Lori poole, kes luges raamatut. “Mine ütle, et meile meeldib margariini süüa,” ütlesin talle. “Siis lõpetavad nad tülitsemise äkki ära.”

      Lori raputas pead. “Ema arvaks siis, et oleme isa poolt,” ütles ta. “See teeks asja ainult hullemaks. Las nad lahendavad selle ise ära.”

      Teadsin, et Loril on õigus. Ema ja isa tülitsemise ajal ei olnud teha muud, kui teeselda, et seda tegelikult ei toimunud või ei olnud see lihtsalt oluline. Peagi olid nad jälle sõbrad ning suudlesid ja tantsisid üksteise käte vahel. Aga see tüli ei tahtnud kuidagi lõppeda. Pärast margariini üle vaidlemist hakkasid nad tülitsema selle pärast, kas mõned ema tehtud maalid olid koledad või mitte. Siis vaidlesid nad selle üle, kelle süü see oli, et pidime niimoodi elama, nagu elasime. Ema teatas isale, et ta peaks uue töö hankima. Isa ütles emale vastu, et kui ta tahab, et peres keegi kellast kellani tööl käiks, võib ta hoopis ise tööle minna. Ema on ju koolitatud õpetaja, märkis isa. Ta võib ju tööle minna, selle asemel et terve päev niisama oma taguotsa toetada ja maalida pilte, mida mitte keegi osta ei taha.

      “Van Gogh ei müünud ka ühtegi maali,” ütles ema. “Ma olen kunstnik!”

      “Olgu,” ütles isa. “Lõpeta siis oma kuradi virisemine. Või mine müüta oma perset Green Lanternis.”

      Ema ja isa karjusid üksteise peale nii kõvasti, et seda oli kuulda kogu naabruskonnas. Vaatasime Lori ja Brianiga üksteisele otsa. Brian viipas peaga eesukse poole ja läksime koos välja ja hakkasime skorpionite jaoks liivalosse ehitama. Mõtlesime, et kui oleme väljas ja teeme näo, et ei ole midagi erilist, siis ehk mõtlevad ka naabrid samamoodi.

      Kui karjumine aga jätkus, hakkasid naabrid tänavale kogunema. Mõned olid lihtsalt uudishimulikud. Battle Mountainis vaidlesid emad ja isad ikka vahel ja seega paistis, et selles ei olnud midagi eriskummalist, kuid see vaidlus oli isegi kohalike standardite järgi vägev ja mõned inimesed arvasid, et nad peaksid sekkuma ja tülile lõpu tegema. “Äh, laske neil oma erimeelsused ise ära lahendada,” ütles üks mees. “Mitte kellelgi ei ole õigust sekkuda.” Seepeale nõjatusid naabrid tagasi vastu autosid ja aiaposte või istusid pikapite tagaluukidel, nagu oleksid rodeol.

      Äkitselt lendas üks ema õlimaalidest ülakorruse aknast välja. Järgmisena sadas alla ta molbert. Rahvahulk kiirustas eemale, et mitte pihta saada. Siis ilmusid aknale ema jalad, millele järgnes ülejäänud keha. Ta rippus teise korruse aknast välja, jalad kõlkumas. Isa hoidis ema kätest kinni, samas kui ema üritas isa nägu lüüa.

      “Appi!” hüüdis ema. “Ta üritab mind tappa!”

      “Pagan sind võtaks, Rose Mary, roni sisse tagasi!” ütles isa.

СКАЧАТЬ