Hobusehullud. Marian Suitso

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ta kamp oleksid tegelikult solvunud selle pärast, et ma nendega väljas ei käi, ehkki Leana ja Bianca väidavad nii. Nad on lihtsalt vihased, et ma julgesin neile ära öelda. Popid ju ei kannata, kui keegi üritab teha midagi nende tahte vastaselt. Mulle näib see kohutavalt ebaõiglane, et popid kasutasid mind süüdimatult ära, aga mina nagu ei tohikski oma elu elada. Iga päev hõõrutakse mulle nina alla seda, kui alatu ja egoistlik ma olen, et hüppasin alt ära, kui klassikaaslased minu peale lootsid. Ma olevat ülbe ja loll bitch, pealegi kole, nii et keegi ei tahagi minuga tegemist teha. Marko oma suuremeelsusest kutsus mind, aga mina, va tänamatu, lausa sülitasin talle näkku!

      Iga mu koolipäeva vürtsitavad „komplimendid”, nagu „Johannal on hobusesita haisuga lõhnaõli”, „Johanna kadestab hobuste ilusaid hambaid” (ma pole vist maininud, et mul on breketid, mis ei lisa just mu kaunidusele juurde ja on alati hea põhjus minu narrimiseks. Ma ei jõua ära oodata, millal neist lahti saan! Loodetavasti juhtub see enne pensionipõlve!), „Johanna on nii juhm, et ei tee hobuse peal ja persel vahet” jne. Vahepeal on mul tunne, et Marko on nagu mingi julm kuningas, keda ümbritseb hulk kurje kuningannasid ja õukondlasi, kes kõik ihkavad viia kuningale hõbekandikul tükikese minu südant. Kui Marko parajasti ise mulle midagi ei ütlegi, siis teevad seda tema eest ta jüngrid.

      Aeg-ajalt ei suuda ma selliste mõnitamiste peale pisaraid tagasi hoida ja see on muidugi üks-null vastaste kasuks.

      „Miks ta ennast kunagi ei kaitse?” kuulsin ükskord Peetrit pinginaaber Ermolt küsimas ning too kehitas õlgu.

      Jah, tõesti, miks?

      Sellepärast, et popid ajavad mu endast nii välja, et kõik, mis ma suudan teha, on öelda midagi sellist nagu „Idikas!” või „Vastik tõbras!” ja siis pillima pista. Ma tean küll, et kui ma suudaksin rahu säilitada või midagi tabavat vastu öelda, oleksid lood hoopis teised, aga nagu ma juba varem ütlesin, tulevad mul kõik head vastused pähe alles hiljem, kui ma olukorrale rahulikumalt tagasi mõtlen. Klassis aga, kui mind avalikult kõigi ees rünnatakse ja keegi mu kaitseks kunagi välja ka ei astu, löövad mul justkui lained üle pea kokku ja ma pigem põgenen, kui ründan vastu.

      Täna aga ületas Aivar tõepoolest oma võimeid minu mõnitamise vallas. Eliis oli korraks klassist välja läinud ja mina olin üksi meie pingis. Aivar kõndis must mööda ja ütles üle klassi:

      „Johanna ise keppi ei saa ja käib siis hobuste suuri munne vahtimas!”

      Tundsin, kuidas viha ja häbi tõttu lahvatas puna üle mu näo. Kui jälgid, kui rõvedad nad võivad olla!

      „Vastik värdjas!” hüüdsin talle, endal muidugi jälle pisarad silmas, ja tormasin klassist välja. Eliis, kes oli just sisenemas, tuli mulle järele.

      Oi, kuidas ma ei tahtnud sinna klassi tagasi minna. Eliis üritas küll öelda, et las nad siis on nii nõmedad, ärme kuula neid, aga raske on kogu seda mõnitamist mitte südamesse võtta. Suurem osa sellest on otseselt minule suunatud, ehkki ka Eliis saab oma jao. Tema suudab siiski üsna rahulikuks jääda, vähemalt väliselt, ja eks teda on ju sellevõrra igavam kiusata. Kui mina ka vaid suudaksin nii, et ei tee teist nägugi, või veel parem – ütleksin iga kord midagi nii tabavat vastu, et paneks poppidel suu lukku! Aga reaalsus on see, et ma ei suuda rahu säilitada, ning mida päev edasi, seda hullem on. Ma tõmbun pingule juba ainuüksi sellest, kui Markot, Aivarit, Leanat, Biancat ja teisi poppe näen, ning ma usun, et kui keegi neist väljaspool kooli tänaval vastu tuleks, läheksin teisele poole teed nagu siis, kui vahel mõni joodik vastu taarub.

      Vähemalt on meil Eliisiga võimalik kolm korda nädalas talli põgeneda. Nii hea on linnast välja hobuste juurde saada. Mulle meeldib juba talli lõhn väga. See pole mingi sitahais, ehkki minul pidavat poppide sõnul see hais küljes olema, vaid puhtas tallis on mõnus heina, saepuru ja hobuste magusa hingeõhu lõhn. Ma ei tule trenniriietega kooli ja käin pärast trenni duši all, nii et mul ei saa olla koolis tallilõhna juures, aga kui aus olla, siis ma eelistaks seda lõhna iga kell näiteks Aivari imalale parfüümile!

      Me oleme Eliisi ja Anettega nüüd jõudnud nii kaugele, et sõidame ise platsi peal traavi. Ma olen väga rahul. Pralinee ei kuula küll alati mu sõna, aga siis ongi huvitavam. See-eest on eriti toredad need hetked, kui mul õnnestub leida Pralineega ühine keel. Siis saab kogu vaev kuhjaga tasutud ja on super hea tunne. Alguses ma mõtlesin, et peamine on saada ükskõik mis väega oma tahtmist, aga praegu hakkan taipama, et asja võlu on hoopis heas koostöös hobusega. Selle nimel tasub pingutada. Vaatan ikka huviga, kuidas poisid ratsutavad. Näiteks Andres Zeusiga. Nad on teineteisega harjunud ja see, kuidas Andres Zeusiga sõidab, tundub pealt vaadates enamasti nii lihtne ja ilma pingutuseta, aga ma tean küll, et sellist koostööd saavutada on tegelikult väga raske. Mul läheb ilmselt aastaid, enne kui sinnamaale jõuan. Praegu on mu peamine eesmärk, et Pralinee peatuks, sammuks, traaviks ja pööraks minu soovi kohaselt ja muidugi ka see, et ma ise seejuures alla ei sajaks ega väga naeruväärne ei tunduks.

      Mulle küll meeldib vaadata, kuidas Andres, Oliver ja Sass ratsutavad, aga muus osas ma neist just vaimustuses pole. Mulle piisab juba sellestki, et koolis teevad Marko ja teised mu kulul nalja, aga kui nüüd tallis üritavad need poisid ka ennast meie, tüdrukute arvel lõbustada, siis saab hing ikka täis küll. Nad ei mõnita nii vastikult nagu klassikaaslased, aga närvidele käivad ikkagi. Näiteks teatasid nad meile esmaspäeval, et meie tallis olevat nii kombeks, et algajad ratsutajad peavad aitama edasijõudnutel – ehk siis poistel – pärast trenni ratsasaapad jalast ära võtta ja muid käske peavad ka täitma.

      „Ei usu!” ütlesime meie. „Te mõtlesite selle välja.”

      „On küll nii,” väitis Andres. „See on umbes samamoodi nagu tudengite korporatsioonides peavad „rebased” vanemaid olijaid teenima. Meie tallis on ka traditsioonid. Näiteks on veel kombeks, et kes hobuse seljast maha kukub, toob järgmine kord tordi.”

      Aivo juhtus parajasti mööda minema ja Andres pöördus tema poole: „On ju nii kombeks, et kukkuja toob tordi?”

      „Jaa,” kinnitas Aivo. „Kas te kavatsete alla kukkuda või?”

      Siis kiirustas ta minema ja me ei jõudnudki küsida saabaste äravõtmise kohta.

      „Niisiis, neiud, paluks tulla oma algajakohust täitma!” ütles Andres, viibates poiste riietusruumi ukse suunas.

      Vahetasime tüdrukutega pilke, aga ei julgenud traditsioonidele vastu ka hakata, nii et läksime kaasa.

      Andres, Oliver ja Sass istusid pingile ja sirutasid saabastes jalad välja.

      „Laske käia!”

      Mõtlesin, et parem on sellega kiiremini ühele poole saada, ja astusin ette.

      „Kuidas seda siis teha tuleb? Kas lihtsalt sikutan?”

      „Üks võimalus on jah lihtsalt sikutada,” kostis Andres. „Aga teine meetod on veel tõhusam. See käib nii, et seisad minu ette, seljaga minu poole, ja võtad mu jala koos saapaga oma põlvede vahele. Siis ma annan sulle teise jalaga tagant vopsu ja kui sa eemale lendad, ongi saabas käes!”

      „Hmm, ma parem lihtsalt sikutan.”

      Ega see kuigi meeldiv ei olnud, sest Andres oli vist hobusesita sisse astunud, aga natuke naljakas oli siiski. Sain tal saapad lõpuks jalast ning Eliis ja Anette said Oliveril ja Sassil ka. Mari-Liis oli abiks sikutamisel, kui mõni saabas osutas suuremat vastupanu.

      „Ja kui kaua me siis algajate seisuses oleme ja teid teenima peame?” tundsin huvi.

      „Ütleme, et seni, kuni hakkate galoppi tegema.”

СКАЧАТЬ