Hobusehullud. Marian Suitso

Чтение книги онлайн.

      „Tõmba ratsmetest!” hõikas Sass ja tuli mind päästma. Natuke piinlik oli küll, aga püüdsin sellest mitte välja teha, sest olin ikkagi alles esimest korda hobuse seljas. Kui mu käed ja jalad enam ei värisenud, proovisin rahulikumalt uuesti ja kui nägin, et ratsmete ja säärtega on tõepoolest võimalik hobust juhtida, tundsin end veidi kindlamalt. Asi hakkas mulle juba täitsa meeldima.

      Samal ajal oli Eliis hädas Papaiaga, kes seisis trotslikult keset maneeži ja keeldus edasi liikumast, ükskõik kui palju Eliis ka ei rabelenud, nõõtanud ega keelt laksutanud. Oliveril paistis väga lõbus olevat ja ta ei teinud erilisi katseid Eliisi aidata. Üks tüdruk Anette, kes ka koos meiega ratsutamist proovis, oli seevastu suutnud Andrest veenda, nii et see talutas teda Lulli seljas endiselt käekõrval.

      Kui hobuste seljast maha saime ja süda enam nii kõvasti ei tagunud, jõudsime otsusele, et tahame igal juhul õppida nende ilusate ja armsate loomadega tegelema ja ratsutama ning et hakkame kindlasti siin trennis käima. Me Eliisiga leppisime treeneriga kokku, et hakkame kohe käima kolm korda nädalas – esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kell pool neli – ja alustame juba tuleval esmaspäeval. Olime kindlad, et meie vanematel pole selle vastu midagi või siis suudame neile augu pähe rääkida.

      Hiljem vaatasime veel talli juures veidi ringi ja patsutasime hobuseid. Me polnud taibanud neile leiba ega suhkrut kaasa võtta, aga me lubasime neile, et järgmine kord saavad topelt. Anette otsustas ka hakata samadel päevadel ja samal ajal ratsutamas käima nagu meie. Anette sõbranna Triin arvas, et tema vist mitte. Tema meelest on hobused liiga suured ja natuke hirmuäratavad.

      Pärast saime Anette ema autoga linna.

      „Esmaspäeval näeme!” ütlesime, kui autost välja tulime. Paistab, et tänu ratsutamisele saame endale ka sõpru juurde. Lahe!

      Pühapäeval, 13.09

      Saime pärastlõunal Eliisiga kokku, jalutasime Lehvikuga ja muudkui mõtlesime homse trenni peale. Arutasime, mida selga panna. Meil pole selliseid uhkeid nahast tugevdustega ratsapükse ja sääriseid, nagu poistel tallis jalas olid, nii et otsustasime vähemalt esialgu panna lihtsalt teksad ja botased. Kiivrit saab seal kohapeal laenutada.

      Esmaspäeval, 14.09

      Koolis rääkisime Eliisiga muidugi kogu aeg eelseisvast trennist. Mõtisklesime, kuidas see meil läheb, kas need poisid on ka seal ja ega me marki täis ei tee. Olin vahepeal Marko ja tema kamba ning reedeõhtuse vahejuhtumi täitsa unustanud. Päeva jooksul ma ka nendega otseselt kokku ei puutunud, nii et olin isegi üllatunud, kui Marko tuli pärast tundide lõppu jälle meie pingi juurest mööda ja ütles nagu muuseas:

      „Õhtuni siis. Pinginaabri võid ka kaasa võtta.”

      Mulle meenus, kuidas nad olid mind ära kasutanud ja alandanud.

      „Ma ei tule enam. Mul on muud plaanid.”

      Marko seisatas üsna imestunult.

      „Mis plaanid siis?”

      „Me hakkame ratsutamas käima,” ütlesin. „Kolm korda nädalas. Mul ei jää hängimiseks enam aega.”

      Ma oleksin tahtnud talle näkku öelda, et tehke ise oma kodutöid, aga ma ei söandanud.

      Marko kehitas õlgu.

      „Ise tead. Kui ümber mõtled, siis sama aeg ja sama koht.”

      „Unista edasi,” pomisesin, aga nii vaikselt, et seda kuulis ainult Eliis. Marko oli juba läinud.

      Nüüd hakkas meil kiire. Pidime kella kolmesele bussile jõudma, aga enne tahtsime kodust läbi joosta, et kooliasjad üle ukse sisse visata, trenniriided võtta ja midagi hamba alla haarata.

      Mul on nii, et kui ma hirmsasti kiirustan, siis hakkavad mul juhtuma igasugused äpardused. Pillan asju maha, ei leia midagi üles ja unustan mõned asjad kaasa võtta. Seekord pidin ka õuest tagasi tuppa tormama, sest olin unustanud trenniasjade koti. Õnneks jõudsime siiski kenasti bussile ja talli. Anette tuli ka sama bussiga.

      Tallis läksime kõigepealt ülemisele korrusele riideid vahetama. Peale meie oli seal veel üks meist paar aastat noorem tüdruk, Mari-Liis. Ta rääkis, et on juba kaks kuud ratsutamas käinud, aga käib ainult üks kord nädalas ja sõidab enamasti põikpäise poniga, kelle nimi on Ponifacius.

      Hakkasime just valmis saama, kui uks löödi lahti ja sisse tuli blond tüdruk, kes kandis ehtsaid ratsutamisriideid – nahkadega pükse, vesti ja ratsasaapaid.

      „Kas te kiiremini ei saa teha vä? Aivo juba ootab.”

      „Kohe tuleme,” ütlesime meie.

      „See oli Angeelika,” ütles Mari-Liis, kui blond tüdruk oli minema läinud. „Tal on oma hobune ja minu meelest on ta hästi ülbe.”

      Läksime ruttu treenerite kabinetti, mis asub samuti teisel korrusel. Poiste riietusruumi uks oli lahti ning Andres, Oliver ja Sass tulid sealt välja ja liitusid meiega.

      Kabinetis jagas Aivo meile hobused. Mari-Liis sai Ponifaciuse, mina Pralinee, Eliis Papaia ja Anette Lulli, seega saime Eliisi ja Anettega täpselt needsamad hobused, kellega laupäeval esimest korda ratsutamist proovisime. Mul oli selle üle hea meel, sest oli kuidagi kindlam tunne minna sama hobusega. Riina ja poisid pidid seekord aitama trenni anda, sest meid oli ju lausa kolm algajat.

      Läksime alla. Sadularuum asub kohe trepi kõrval talliukse vastas, nii et põikasime esmalt sinna sisse ja võtsime hobuste varustuse ja harjad. See oli ausalt öeldes päris suur ja raske sületäis. Ma poleks arvanud, et sadul on nii raske. Muidugi sattusin kohe tobedasse olukorda, kui mul kukkus sadulavöö ots maha ja ma pidin selle otsa komistades poiste ees peaaegu kõhuli lendama. Vinnasin kogu kraami siiski talli.

      Seekord olid poisid juba meie hobused koplist ära toonud ning saime kohe hakata neid puhastama ja valmis panema. Minu ja Pralinee juures oli abiks Aivo ise, Eliisi aitas Riina ning poisid olid Anette juures. Ma ei kadestanud teda. Tundus, et tal on pidevalt piinlik, sest ta näis näost kuidagi punane.

      Õppisime hobuseid harjama ja kapju puhastama ning Aivo rõhutas meile kõigile, et hobuse tagumiku taha ei tohi minna.

      „Hobuseraud pidavat õnne tooma, aga igal juhul mitte siis, kui sellega obaduse saate,” ütles ta.

      Sadula sättis Pralinee seljas paika Aivo, aga valjaste panemist lasi ta mul proovida. See ei olnud üldse lihtne. Pralinee vehkis peaga ja ma olin päris hädas, ehkki Aivo näitas, kuidas kahele poole hobuse mokki vajutamine aitab suulisi suhu panna. Lõpuks pani Aivo ka valjad ise.

      Kui ka teised olid valmis, läksime välja, hobused käekõrval. Platsil võtsid Aivo, Riina ja Andres Pralinee, Papaia ja Lulli pika rihma ehk korde otsa ning meie Eliisi ja Anettega hakkasime hobuste seljas mitmesuguseid harjutusi tegema. Pidime sammu kõndival hobusel jalustele toetudes püsti tõusma ja istuma, nii et ratsmetest ei rebi, ja üldse tegime igasuguseid tasakaaluharjutusi. Õppisime ka ratsmeid õigesti käes hoidma ja õiget istakut. Vahepeal oli mul selline tunne, et mul peaksid olema O-jalad, et suudaksin võtta sellise asendi, nagu Aivo tahtis. Ma lihtsalt ei saanud ühekorraga hoida põlvi vastu sadulat, sääri vastu hobuse külgi, kandu all ja varbaid hobusega paralleelselt! Aga ma pingutasin küll kõvasti.

      Kui olin juba sammu ajal tõusmises ja istumises üsna vilunud ja suutsin ilma ratsmetest rebimata päris hästi tasakaalu hoida, küsis Aivo, kas tahan СКАЧАТЬ