Hobusehullud. Marian Suitso

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Olin kindel, et õhtul teeme jälle midagi koos ja küll Marko võtab mu oma tiiva alla nagu eelmistel kordadel. Seekord on nädalavahetus ka ees, nii et mingit suuremat koolitööde vihtumist niikuinii ei tule.

      Oleksin tahtnud, et Eliis oleks samuti meie seltskonnas, aga ta ütles, et talle tulevad sugulased külla ja täna õhtul ta niikuinii ei saaks, isegi kui Marko teda kutsuks. Ma siis lubasin uurida, kas järgmisel nädalal võiks Eliis ka meiega liituda.

      Õhtul läksin jälle kaubamajja. Seekord sain ülesandeks teha kõigile ära harjutused esmaspäevase bioloogiatunni jaoks. Ma ei viitsinud üldse, aga lootsin, et kui sellega ühele poole saan, võime hakata reede õhtut tähistama.

      Paraku ei läinud nii. Kui harjutused tehtud sain, ütles Marko:

      „Sorry, Johanna, täna me ei saa sind kaasa võtta. Ühe mu sõbra juures on pidu ja ta ei tunne sind. Saad täna varem koju õppima.”

      Nõudis tohutut pingutust mitte sealsamas nende ees pillima pista või bioloogiaõpikut Markole vastu vahtimist virutada. Mu kõrvades kohises ja sees keeras. Jah, tõepoolest oli mu ainus unistus pääseda kiiremini koju ninapidi õpikutesse, olen ju selline tuupur ja nohik, kes midagi muud elult ei tahagi! Illusioonid purunesid lõplikult. Ma olin lootnud, et kõigest hoolimata nad tahavad mind oma sõbraks, mis sest, et nad seda alati välja ei näita. Nüüd on aga selge, et nad vajasidki mind ainult kodutööde tegemiseks. Sama hästi oleksid nad võinud endale teenija palgata, aga muidugi olin mina parem variant – täiesti tasuta. Sellepärast nad teesklesidki sõprust, et ma tuleksin ja nende eest tööd ära teeksin. Milline tobu ma küll olen olnud! Alateadlikult ma ju tundsin kogu aeg, et nad pole mind omaks võtnud, aga ikka lootsin, et see juhtub, kui ainult Marko tahab. Ei ta tahtnud midagi muud kui mugavat elu.

      Tulin pettunult ja õnnetuna koju ja siin ma nüüd olen, üksi oma päeviku ja ebameeldivate mõtetega. Kahju, et Eliisil on külalised, muidu kutsuks ta õue jalutama ja räägiks temaga. Me räägime ikka teineteisele igasugustest asjadest ja muredest ning enamasti saab sellest kergem.

      Mul on täielikult kõrini sellise silmapaistmatu nohiku elust, keda igaüks võib ära kasutada, nagu heaks arvab! On seda siis tõesti nii palju tahetud, kui igatsen veidi sõprust ja poolehoidu? Nüüd ma igatahes tean, et poppide juurest mul seda otsida ei tasu. Nemad peavad mind ikka endast kehvemaks, ehkki mina, rumal, lootsin, et nad muudavad seda suhtumist, kui mind paremini tundma õpivad. Ma ei taha enam olla selline hale „nähtamatu”, kelle tunnetega mängitakse ja kes heidetakse kõrvale, kui teda enam vaja ei lähe! Kui ma vaid teaksin, kuidas seda kõike muuta!

      Minu üllatuseks helistas just Eliis.

      „Tsau, oled sa veel väljas või juba kodus tagasi?” küsis ta.

      „Kodus. Ja enam ma nendega välja ei lähe! Nad kasutasid mind täiega ära.”

      „Ma nats kartsin ka seda, kui sa rääkisid, et teed nende kodutöid. Aga kindel ma polnud, sellepärast ei öelnud midagi.”

      „Nojah. Ma, loll, lootsin, et saavutan nii nende sõpruse.”

      „Kahju, et nii läks,” ütles Eliis. „Aga tead, ma helistan hoopis teise asja pärast. Ma lugesin lehest, et homme on ühes tallis lahtiste uste päev. Ma ei tea, kas oled kuulnud − Hirve tall. Mis sa arvad, kui läheks vaatama? Ma tahaks väga linnast välja värske õhu kätte saada, eriti nüüd pärast haigust. Hobuseid võiks ka vaadata, ma polegi neid lähedalt näinud.”

      „Kui linnast välja loomade juurde saab, siis olen iga kell käpp,” läksin elevile. „Kaugel see tall on?”

      „Umbes kümne kilti. Maaliini bussiga tuleb minna, aga eriti kaugel see ju pole, nii et vast pole hullu. Homseks lubas ilusat ilma ka.”

      „Jaa, lähme kindlasti. Mis kell?”

      „Ma vaatasin netist, et kell üksteist läheb buss. Kui saaks veerand üksteist maja ees kokku, siis jõuaksime õigeks ajaks bussijaama.”

      „Okei, homme siis näeme! Lahe, et sa hellasid. Ma ise ei tahtnud sulle helistada, sest mõtlesin, et oled külalistega.”

      „Nad läksid juba ära. Aga tsau siis, homseni!”

      „Tsau!”

      Väga hea. Koos Eliisiga linnast välja sõitmine on just selline asi, mis ehk aitab ebameeldivaid mõtteid eemale ajada.

      Laupäeval, 12.09

      Hommikul ärkasin üsna varakult ja olin elevil. Pakkisin igaks juhuks mõne võileiva kaasa, sest ei teadnud, kui kaua me seal tallis oleme. Veerand üheteistkümne ajal kohtusime Eliisiga, nagu kokku lepitud, ja läksime maaliinide bussijaama.

      Saime kenasti õige bussi peale ja palusime igaks juhuks bussijuhil märku anda, kui me maha peame minema, et mitte kogemata kusagile Eesti teise otsa sattuda. Kui maha tulime, jäime esialgu üsna nõutult ringi vahtima. Olime enne netis kaarti vaadanud, aga praegu polnud me üldse kindlad, kuhu minema peame. Igalt poolt paistsid taluhooned ja heinamaad. Püüdsime kaarti meelde tuletada.

      „Minu meelest võiks see tee olla,” ütlesin ja näitasin ühele teeotsale. „Need teised siin lähevad vist otse talude juurde, aga mäletad, tall oli nagu kaugemal.”

      „Okei, proovime seda teed pidi minna.”

      Hakkasime astuma. Loodus oli ilus – kohati olid puude lehed juba veidi kollased ja õhus oli sügisest kargust. Polnud enam suvist leitsakut ja see oli vahelduseks isegi päris mõnus.

      „Mõtle, kui läheme mõnda talli moodi hoonesse sisse ja küsime, kas ratsutada saab, ja siis selgub, et oleme hoopis sealaudas,” naeris Eliis.

      „Ei tea, kas nad lubaksid meil ratsutada?” mõtisklesin lõbusalt. „Vähemalt oleks madalamalt kukkuda!”

      Meil siiski vedas. Pärast umbes kümneminutilist kõmpimist nägime vasakul suuri hooneid ning kopleid ja aedikuid hobustega. Polnud kahtlust, et see ongi tall.

      Talliõues palju rahvast ei paistnud, aga mõni ema lapsega ja paar meiesugust tüdrukut oli küll talli juures uudistamas. Läksime ka ligi.

      Talli tutvustasid treener Aivo, tema naine Riina ning kolm poissi, kes käivad seal trennis – pikk tumedapäine Andres, keskmist kasvu ja veidi jässakam Oliver ning kerge kondiga ja vilka olemisega Sander (hüüdnimega Sass). Nad on umbes meievanused või ehk pisut vanemad. Aivo näitas talli, teisel korrusel olevaid riietumisruume, talliõue, platsi ja maneeži ning rääkis hobustest ja ratsatrennidest. Poisid aga võtsid igaüks ühe hobuse ja sõidutasid soovijaid maneežis ringi. Muidugi tahtsime meie Eliisiga ka proovida, nii et läksime samuti sinna.

      Minuga tegeles Sass ja hobune oli Pralinee. Pralinee on väiksemat sorti helepruun mära ja ta ootab varssa. Aivo ütles, et selles staadiumis tuleb kerge liigutamine märale igati kasuks.

      Meile anti pähe ilusad musta sametiga kaetud kiivrid ehk kaskad ja siis olimegi valmis ratsutamist proovima. Sassil oli väga „huvitav” viis minu hobuse selga aitamiseks – põlvega mats tagumiku pihta. Ei noh, mõjus küll, sain hoo sisse. Hea veel, et teiselt poolt alla ei lennanud.

      Esimest korda hobuse seljas istuda oli lahe, aga veidi jube ka. Ikka kõrgel ju. Sass talutas hobust käekõrval ja rääkis lühidalt, kuidas käib hobuse juhtimine. Mõnus oli tunda hobuse liikumist ja uhke tunne oli sadulas olla. See uhke tunne aga kahanes mõnevõrra, kui Sass nähvas hobuse tagumiku juures piitsaga vihinal õhku ja ütles mulle: „Sõida nüüd СКАЧАТЬ