Hobusehullud. Marian Suitso

Чтение книги онлайн.

      Lubasin Eliisile, et küsin pärast Markolt, kas Eliis võiks ka õhtuti meiega välja tulla. Eliis arvas, et see oleks tore, aga paaril lähemal õhtul ta ilmselt niikuinii ei tule, sest peab järele õppima.

      Nagu olingi arvanud, küsis Marko pärast tundide lõppu:

      „Täna siis jälle?”

      „Jaa,” vastasin õnnelikult.

      Hilisõhtul

      Täna nägin iseäranis vaeva enda õhtuseks väljaminekuks sättimisega. Tundsin, et Marko on mind lõpuks märganud. Vähemalt olin suutnud ta naerma ajada. Läksin jälle kella kuueks sinna ja peagi tulid ka teised. Täna olid lisaks eelmiste päevade seltskonnale kohal ka Stella, Margit ja Sven.

      „Homme on ajaloos kontra,” ütles Marko. „Sul on muidugi juba õpitud?”

      „Enam-vähem.”

      „Tead, me oleme ajaloos üsna tuhmid,” jätkas ta. „Sa kirjuta õige meile üks korralik kokkuvõte just nendest asjadest, mida on vaja teada. Õpikus on nii palju jura lisaks, et sellest kõigest läbi närimiseks kulub ilmatu aeg. Me siis õpiks selle sinu kokkuvõtte ära. Ja sina saad kirjutamise ajal ju korrata. Me nii väga loodame su peale.”

      „Sa ju teed seda meie heaks, onju?” moosis Leana. „Sa oled ju meie sõber.”

      Ma ei osanud kuidagi ära öelda. Teadsin küll, et niisuguse kokkuvõtte tegemine võtab päris palju aega, aga kui nad niimoodi rääkisid sõprusest ja minu peale lootmisest, siis ma ei suutnud kuidagi „ei” öelda ja neile pettumust valmistada. Muidugi oleksin tahtnud selle asemel nendega koos midagi muud teha, aga kui ma kindlat ei-d ei suutnud välja öelda, siis kuhjasid teised mu ette lisaks ajaloole veel mata töövihikud ning läksid ise ära.

      Asusin ohates tööle. Kell oli juba peaaegu kaheksa, kui ma lõpetasin. Teised polnud ikka veel tagasi tulnud.

      Mõtlesin, mida teha. Kui ma neid nüüd otsima läheksin, siis peaksin kõik nende töövihikud kaasa võtma, ja võib-olla tulevad nad just sel ajal tagasi ja vaatavad, et ma olen koos asjadega kadunud. Siis meenus mulle, et mul on ju telefonis Marko number sellest ajast, kui ta mulle helistas, et õppimise kohta küsida. Kas see paistaks imelikuna, kui ma talle nüüd ise helistaksin? Ega ma ju niisama ei helistaks, vaid lihtsalt selleks, et uurida, kaua neil veel läheb, sest mina olin omadega valmis. Võtsin lõpuks julguse kokku ja valisin ta numbri. Ilmselt ta ei kuulnud telefonihelinat, igatahes ei võtnud ta vastu. Nii ma siis istusin ja ootasin kannatamatult, et nad juba tuleksid.

      Kell oli veerand üheksa läbi, kui nad lõpuks omavahel rääkides ja naerdes kohale lonkisid.

      „Valmis, eks?” küsis Marko.

      Ulatasin talle kokkuvõtte.

      „Super.” Ta pöördus teiste poole: „Läki paljundama. Mu onu teeb ära.” Ja mulle ütles: „Homseni siis. Täna enam midagi muud ei jõua ette võtta kahjuks.”

      Siis nad võtsid oma töövihikud ja mu kokkuvõtte ning läksid.

      Olin pisarateni solvunud. Kas nad tõesti arvavad, et ma käin seal niisama nende kodutööde tegemist nautimas? See, et ma hästi õpin, ei tähenda ju, et mu elu ainus eesmärk on koolitöid teha. Tegelikult oleksin sada korda parema meelega lihtsalt Marko kambaga koos väljas käinud ja igaüks oleks võinud oma kodutööd ise ära teha. Aga kuna nad niimoodi palusid, siis ma lootsin saada nende heakskiitu ning sellepärast tulingi neile vastu. Aga nemad!

      Tulin sealt tulema. Praegugi veel, kui ma seda kõike kirjutan, on raske pisaraid tagasi hoida. Kuidas nad küll niimoodi alatult teisi ära kasutavad?! Sellega on lõpp, enam ma sinna ei lähe. Vaadaku ise, kuidas oma kodutööd tehtud saavad.

      Neljapäeval, 10.09

      Pärastlõunal

      Kogu päeva põrnitsesin Markot ja ta sõpru pahaselt altkulmu ja kui mõni neist minust lähedalt möödus, keerasin selja. Olime Eliisiga ninapidi koos ja nii polnud poppide ignoreerimine üldse raske. Tuleb muidugi tunnistada, et popid ei teinud sellest eriti välja. Võib-olla nad ei märganudki. See oli rohkem minu isiklik projekt.

      Kui aga pärast tundide lõppu tuli Marko ja ütles nagu muuseas: „Õhtuni!”, vastasin mina:

      „Ei, ma ei tule.”

      Marko näis üllatunud.

      „Ega sa ometi sellepärast pahane pole, et me ei jõudnud eile midagi koos teha? Vaata, me kohtasime ühtesid sõpru ja ei saanud õigel ajal tulema. Tule ikka. Mis me ilma sinuta peale hakkame?”

      Teete ise oma kodutöid, kähvasin mõttes. Marko vaatas, et ma ei vastanud, ja ütles:

      „Luban sulle, et enam nii ei juhtu. Homseks polegi eriti palju õppida, nii et saame kindlasti midagi ette võtta. Tule ikka, mõmmike.”

      „Hea küll siis.” Ma lihtsalt ei suutnud jälle „ei” öelda. Ja ta ütles mulle „mõmmike”. Äkki ma ikka meeldin talle? Lähen proovin veel see üks kord.

      Hilisõhtul

      Kui kohale jõudsin, olid minu üllatuseks teised juba seal. Nad palusid mult ainult inka vihikut ja kirjutasid sealt ise maha, nii et mina ei pidanudki nende eest midagi ära tegema. Ja siis – jehuu! – tegi Marko ettepaneku kõik koos kinno minna. Kell seitse tuli mingi noortekomöödia.

      Muidugi läksin hea meelega kaasa. Helistasin lihtsalt koju ja ütlesin, et lähen sõpradega kinno ja tulen hiljem. Mu vanematel polnud selle vastu midagi. Ema ütles vaid, et kui hilja peale jään, peaksin takso võtma.

      Läksimegi siis kinno. Enne seanssi sattusime Biancaga koos vetsu.

      „Sa ära loodagi Markoga mingit liini ajada,” ütles Bianca. „Markole meeldib Leana.”

      Kehitasin üksnes õlgu. Mida ma olekski osanud öelda? Eks Marko peab ise otsustama, kes talle meeldib. Mina ju tulin ainult sellepärast, et Marko mind kutsus.

      Saalis istusime nii, et minust vasakul oli Bianca ja paremal Marko, kelle kõrval omakorda istus Leana. Mingil hetkel keset filmi nägin ekraani valguses, et Marko ja Leana suudlevad. Nad tegid seda ikka väga pikalt. Tundsin end üsna ebamugavalt. Nüüd oli kindel, et Marko ei kutsu mind sellepärast välja, et ma talle meeldiksin. Tundsin väikest pettumusetorget. Aga võib-olla meeldin talle kui sõber, mõtlesin ma seejärel. Mis siis ikka, see on siiski parem kui mitte midagi. Püüdsin oma pilku kinoekraanil hoida, aga mul oli nüüd üsna raske keskenduda, sest tajusin kogu aeg, et mu kõrval toimub mingi kabistamine. Päris piinlik oli. Pärastpoole aga suutsin jälle filmile keskenduda ja tegin näo, et ei märganud enda kõrval toimuvast midagi.

      Kui film lõppes, olid Bianca ja Leana kuidagi parastavate nägudega, vähemalt mulle tundus nii. Marko aga käitus täiesti tavaliselt ja uuris isegi minult, kuidas mulle film meeldis.

      „Väga meeldis,” ütlesin. „Ja sulle?”

      „Ka meeldis,” ütles Marko üsna süütul ilmel. Teadagi miks! Leanal oli igatahes võidukas ilme.

      Mul oli siiski hea meel, sest Marko oli minu suhtes sõbralikkust üles näidanud. Läksime laiali.

      Reedel, СКАЧАТЬ