.

Чтение книги онлайн.

      Jess! Järgmisel nädalal on koolivaheaeg! Nädal aega pääsen poppide mõnitustest ja ehkki kodutöid ikka anti, siis vähemalt ei pea päeval koolis passima. Võib-olla võtame ka tüdrukutega midagi mõnusat ette, näiteks läheme kinno või teeme jälle kellegi pool filmiõhtu.

      Järgmisel laupäeval aga on tallis võistlused ning Aivo ja Riina ütlesid, et kõik, kes ei võistle, on oodatud abilisteks ja kaasa elama. Meie kindlasti läheme!

      Laupäeval, 24.10

      Eliis helistas. Ta vanaemal on tervis praegu üsna kehv ja ta otsustas koolivaheajaks vanaema juurde abiks jääda. Nii kahju – kõigepealt muidugi vanaemast, aga sellest ka, et Eliis on vaheajal ära. Aga mis teha. Vähemalt ta arvas, et laupäevaks on ta tagasi ja saab ka võistlusi vaatama tulla.

      Esmaspäeval, 26.10

      Täna tuli siis minu esimene kukkumine.

      Sain Ponifaciuse, Mari-Liis sai Porru ning Anette Papaia. Poisid tulid samal ajal sõitma.

      Ponifacius on tükk maad väiksem kui teised trennihobused, ehkki ei Lulli, Porru ega Papaia pole keegi teab kui suured kolakad. Ponifaciusega on hoopis teistmoodi sõita − tema kael on üsna lühike ja vahepeal oli mul tunne, nagu ma istuksin ümmarguse palli peal, mis põrkab. Kuskilt polnud nagu kinni hoida ja kogu aeg oli oht, et pall pääseb veerema…

      Olin näinud küll, et Ponifaciusel trennis põikpäisust jagub. Nüüd sain seda omal nahal tunda. Poni kohe ei tahtnud minna selles suunas, kuhu mina, nii et olin täitsa hädas. Asi läks eriti hulluks siis, kui Angeelika oma Palermoga ka platsile tuli. Meie pole Angeelikast eriti vaimustuses, sest ta on väga üleolev, ja tundub, et ka Ponifaciusel ja Palermol on omavahel mingi kana kitkuda. Igatahes tõmbasid nad teineteise läheduses alati kõrvad peadligi ja tahtsid rünnata.

      „Mis sa ronid kogu aeg mulle ette?” pahandas Angeelika minuga. „Näed ju ise, et hobused lähevad närvi!”

      Minu meelest polnud küll mina alati süüdi. Ka tema ei hoidnud korduvalt pikivahet ning ei lasknud mul Ponifaciusega harjutust lõpuni teha. Ükskord juhtuski, et voltide tegemise ajal tuli Angeelika Palermoga meile selja tagant liiga lähedale ning Palermo lõi hambad Ponifaciusele kannikasse.

      Mis sellele järgnes, käis kõik väga ruttu. Ponifacius pistis kablutama ning pidurdas siis ja tõmbas pea alla. Mina maandusin liivas ning Ponifacius suundus Palermole kätte maksma.

      „Võtke see hull poni kinni,” karjus Angeelika, sest Palermo oli ka juba perutama hakanud.

      Aivo aga jooksis minu juurde ja kontrollis, kas minuga on kõik korras. Mul polnud häda midagi. Ajasin ennast püsti, sülitasin liiva suust välja ja me asusime Ponifaciust püüdma.

      Ponifacius polnud kinnipüüdmisest eriti huvitatud ja me pidime lausa ümberpiiramise strateegia välja töötama, et teda kätte saada. Lõpuks ajasime ta siiski nurka ja ma ronisin selga tagasi.

      „Sõitke üks ühes, teine teises platsi otsas,” soovitas Aivo.

      Pärast tegi Angeelika mulle kogu aeg nägusid, kui sattusime teineteisele lähemale kui paarkümmend meetrit. Oli kuulda, et ta õiendas ka kõigi teistega, ja sellest jäi mulje, nagu oleks temal alati eelisõigus sõita, kus tahab, ning teised peaksid kahte lehte laiali hoiduma, et talle mingil juhul ette ei jääks. Isegi poisid on selles suhtes palju normaalsemad, sest nendega annab enamasti mingid reeglid kokku leppida. Kui kellelgi on oma hobuse kontrolli all hoidmisega raskusi, siis me tavaliselt hoiatame teisi ja seda võetakse arvesse. Muidugi üritavad ka kõik alati lasta teisel sõitjal harjutuse lõpetada, kui on vähegi võimalik ise mujale pöörata või hobust pidama saada. See on nagu ratsatrenni eetika või nii. Ma loodan, et edaspidi me ei pea sõitma Angeelikaga ühel ajal. Õhkkond on hoopis ebameeldivam.