Hobusehullud. Marian Suitso

Чтение книги онлайн.

      Loksusin natuke aega nagu õlekott ja üritasin kõigest väest oma keha üle kontrolli tagasi saada. Püüdsin end jalustel püsti ajada ja prantsatasin potsatusega tagasi sadulasse.

      „Uuesti, uuesti,” ergutas Aivo. „Tõuse, istu! Tõuse, istu!”

      Üritasin Aivo käskluste peale õige rütmiga tõusta ja istuda ning peagi märkasin oma üllatuseks, et see tõesti aitab traaviga paremini toime tulla.

      „Traavi ajal sadulas püsti tõusmist ja istumist nimetatakse kergendamiseks,” selgitas Aivo. „Säästab hobuse selga ja ratsutaja tagumikku.”

      Suutsin küll juba midagi kergendamise sarnast teha, aga istumise osa oli ikka rohkem potsatuste moodi. Nägin silmanurgast, et ka Eliis ja Anette rappusid traavis ja nägid parasjagu vaeva hobuse seljas püsimisega.

      „Saamm-mmuu,” hüüdis Aivo Pralineele ja hobune läks sammule üle. Sammu sõitmine tundus nüüd üsna lihtne ja ma tundsin ennast ka märksa kindlamalt kui enne. Tekkis peaaegu selline tunne, et näe, ma oskangi ratsutada – mis see siis ära ei ole.

      „Ära too käsi sülle!” hüüdis kohe Aivo. „Ja kannad alla, varbad sisse! Ära vaata maha!”

      Ei, ma siiski ei oska veel ratsutada. Kaugeltki mitte. Aga ma kavatsen õppida, see on kindel.

      Tegime veel paar korda traavi ja sammu ning siis oligi aeg lõpetada. Kui ma hobuse seljast maha tulin, püsisin vaevu oma väsimusest värisevatel jalgadel. Ratsutamine pole sugugi lihtsalt hobuse seljas istumine, vaid päris suuri pingutusi nõudev trenn.

      „Homseks on teil lihased valusad,” hoiatas Aivo. „Tehke venitusharjutusi.”

      Talli minnes nägime, et eemalt lähenes Angeelika ilusa halli hobuse seljas. Ta oli käinud maastikul.

      „Veab ikka mõnel,” ohkas Mari-Liis. „Oma hobune – ratsuta, palju tahad, ja sõida, kus tahad.”

      Tallis harjasime suksud üle ning andsime neile kaasatoodud leiba ja suhkrut. Pralinee võttis mu peo pealt leiba hästi õrnalt ja ettevaatlikult. Anette aga kurtis, et Lulli oleks peaaegu terve ta käe nahka pannud, kui haaras aplalt suhkrutükki.

      Pärast tuli Mari-Liisile, kes elab sealsamas lähedal alevis, ema autoga järele, meie Eliisi ja Anettega aga komberdasime tagasi bussipeatusse ja vajusime surmväsinult, kuid õnnelikena sinna pingile bussi ootama. Hobused on ikka nii nunnud ja ratsutamine on hästi mõnus, kuigi mul on tunne, et mul on vist jalgadel ja tagumikul oma viiskümmend sinikat ja homme ma jalgu alla ei võta…

      Teisipäeval, 15.09

      Muidugi rääkisime Eliisiga terve päev eilsest trennist ja koolitööle oli raske keskenduda. Selle asemel püüdsime meelde tuletada talli kõigi hobuste nimesid ja seda, milline üks või teine hobune välja nägi või kus boksis oli. Bioloogiaõpetaja tegi meile isegi märkuse, sest me segasime kogemata tundi. Meie aga suutsime mõelda ainult bioloogia sellest harust, mis hõlmab hobuseid.

      Lõunavahetunni ajal tuli minu juurde Marko.

      „Kuidas siis jääb, kas oled otsustanud, et ei tule enam õhtuti välja? Või äkki mõtlesid vahepeal ümber?”

      „Ma kahjuks ei jõua jah enam,” vastasin.

      „Nendel päevadel ka ei tule, kui sul seda hobusevärki pole?”

      „Trennipäevadel jõuan õhtuti üsna hilja koju, nii et ülejäänud päevadel on päris palju tegemist. Ma kahjuks tõesti ei saa.”

      „Vaata siis, et sa hiljem ei kahetse. Iga kord võib-olla ei kutsuta ka,” ütles Marko ja oli kuidagi pahase olemisega.

      Ma ei vaevanud siiski kuigi pikalt pead selle üle, mida Marko asjast arvas, sest mul oli tegelikult ka palju tegemist. Peame Eliisiga nüüd oma aega üsna hoolega planeerima, et kõik kontrolltööd, referaadid ja muud asjad tehtud saaks. Aga peamine, et meil on nüüd mõnus koht, kus käia. Ratsutamine paistab olevat just see, mida ma ühelt trennilt oodata oskaksin – võimalus tegeleda loomadega, liikuda värskes õhus ja leida sarnaste huvidega sõpru. Mis on selle kõrval Marko kambaga kaubamajas tolgendamine?

      Kolmapäeval, 16.09

      Tänane päev oli täielik õudus. Läksin koos Eliisiga rõõmsalt kooli ega osanud arvatagi, mis mind seal ees ootab. Aga ma alles sain näha.

      Pärast esimest tundi tulid meie laua juurde Leana ja Bianca.

      „Mida sa endast õige mõtled?” küsis Leana minult. Ta nägi üsna tige välja. „Sinusugusel ei tasuks nüüd küll uhkeks minna!”

      Olin segaduses.

      „Mismoodi uhkeks?”

      „Mõelda vaid, Marko ise kutsub ta oma sõpradega välja ja tema ei suvatse minna!”

      See stseen hakkas juba ka teiste klassikaaslaste tähelepanu äratama. Nii mõnigi tuli lähemale.

      „Mida? Päriselt või?” astus juurde Krista, poppe imetlev „nähtamatu”. „Sa lasid sellise võimaluse käest?”

      „Just nimelt!” hüüdis Bianca, enne kui mina jõudsin suudki lahti teha. „Aga Johanna on ilmselt liiga juhm, et sellest aru saada!”

      Nüüd sai mul küll mõõt täis.

      „Miks ma peaksin käima kaubamajas teie koolitöid ära tegemas, seni kuni teie mõnusalt šoppate!” pahvatasin.

      Kell helises tundi.

      „Me ikka mõtlesime, et sa tahad meid aidata ja meiega koos kodutöid teha, aga paistab, et sa mõtled ainult iseendale! Milline egoist!”

      „Kõva koos õppimine küll, kui mina õpin ja teie šoppate,” kähvasin vastu, aga õpetaja oli juba klassi tulnud ja kõik kiirustasid oma kohtadele. Istusin ka, kuid olin üsna endast väljas.

      „Ära tee väljagi,” soovitas Eliis. „Sa pole ju midagi valesti teinud.”

      Mulle jäi küll mulje, et ainult meie kaks arvasime nii. Ka kogu tunni ajal tundsin endal teiste halvustavaid või lihtsalt uudishimulikke pilke. Kui kell helises vahetundi, pidasin paremaks vetsu pageda ning Eliis tuli ka. Järgmine tund pidi toimuma samas klassis, nii et me ei hakanud asju kaasa tirima.

      Kui vahetult enne tunni algust tagasi klassi tulime, ootas mind ees uus „üllatus”. Kui võtsin kotist välja matemaatikaõpiku ja töövihiku, pudenes nende vahelt põrandale mingi ajakiri.

      „Ohoo, see on ju Maaja!” hüüdis Aivar ligi astudes ja haaras ajakirja maast. „Ma ei teadnudki, et Johanna fännab pornot!”

      „See pole minu oma!” hüüdsin peaaegu pisarsilmi. „Keegi pani selle siia!”

      „Usume, usume,” irvitas Aivar ning teised muigasid parastavalt.

      „Milliseid asju sulle lugeda meeldib?” mõnitas Aivar. „Või vaatad ainult pilte?”

      „Vastik tõbras,” hüüdsin talle, kahmasin ajakirja ta käest, jooksin prügikasti juurde ja toppisin selle sinna sisse. Nüüd ma juba СКАЧАТЬ