Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kus tema väed puruks löödi, sest ta teadis, et tema üksi on võimeline lõppude lõpuks võitma! Mõned ütlesid, et ta mõelnud ainult iseendale. Päh! Mida suudavad talumehed, kui neil pole juhti? Mis saab sõdalastest ilma aruka ja vapra väepealikuta? Ja kui me Mohácsi lahingu järel ungarlaste ikke alt vabanesime, toimus see jälle meie, Draculate, eestvedamisel, sest meie vaim ei talu meie vabaduse piiramist. Ah, noorhärra, seekelid – ja Draculas voolab nende südameveri, ta on pärinud nende ajud ja nende mõõgad – võivad olla uhked oma sugupuudele, sest need on kuulsamad kui Habsburgidel ja Romanovitel. Siin ei sõdita enam. Meie päevil – häbiväärse rahu päevil – peetakse verd liiga kalliks ning mälestused kuulsate hõimude hiilgavatest võitudest kõlavad nagu muinasjutt.»

      12. mail. Lubage mul alustada faktidest – alasti, ilustamata faktidest, mille tõesust kinnitavad raamatud ja arvud ning mis on väljaspool kahtlust. Ma ei tohi neid segi ajada omaenda kogemuste, tähelepanekute või mälestustega.Eile õhtul hakkas krahv oma toast tulles esitama mulle küsimusi tsiviilõiguse ja äritegevuse valdkonnast. Olin raamatutes tuhnimisest tüdinud ja tuletasin lihtsalt mälu värskendamiseks meelde üht-teist, mida olin tudengipõlves õppinud. Krahv küsitles mind mingi kindla kava järgi; kui ma ära arvan, mis tema küsimuste taga peitub, võib see teadmine mulle kunagi miskitmoodi kasuks tulla.

      Kõigepealt küsis ta, kas inimesel võib Inglismaal olla kaks või koguni mitu maaklerit.Vastasin, et soovi korral võib tal neid olla terve tosin, aga ühe tehingu sõlmimiseks piisab ühestainsastki; rohkem pole selleks mõistlik palgata ning maakleri vahetamine tuleks talle kindlasti kahjuks. Krahv näis minust täielikult aru saavat ning küsis seejärel, kas on tegelikult raske ühe mehe abiga ajada, ütleme, tema pangaasju, teisel aga lasta kaitsta tema huvisid laevanduses juhul, kui sellist abi vajatakse mõnes pangaasjadega tegeleva usaldusmehe kodust kauges kohas. Palusin tal probleemi põhjalikumalt selgitada, et saaksin talle õigemat nõu anda, ning ta ütles:

      «Ma toon ühe näite. Meie ühine sõber härra Peter Hawkins, kes elab Londonist eemal, teie kauni Exeteri katedraali varjus, ostab mulle teie lahke abiga Londoni lähedale mõisa. Hüva! Ütlen nüüd avameelselt – muidu te vahest imestate, miks ma otsisin vahendaja, kes elab Londonist nii kaugel, ega palganud hoopis mõnda londonlast – , et nüüd ei saa mingi kohalik huvi minu soovide täitmist segada; londonlasel võinuksid olla omad eesmärgid või vahest tahtnuks ta mõnele sõbrale teenet osutada, seepärast otsustasin otsida kaugema vahendaja, kes tegutseks ainuüksi minu huvides. Oletagem nüüd, et mul on hulk äriasju ajada, ütleme, ma tahan vedada laevaga kaupa Newcastle’isse või Durhamisse või Harwichi või Doverisse – kas poleks seda siis hõlpsam korraldada mõne sealse maakleri abiga?» Vastasin, et kindlasti on hõlpsam, aga meil, maakleritel, on oma agentuur, nii et iga maakler võib oma kliendi juhendite järgi lasta tema äriasjad kus tahes joonde ajada ja klient saab sooritada kõik tehingud üheainsa usaldusmehe abiga.

      «Ja ma saan kõiki neid tehinguid omatahtsi juhtida?» küsis krahv. «Eks ole?»

      «Muidugi,» vastasin. «Ärimehed, kes ei taha kedagi teist kõigisse oma tehingutesse pühendada, toimivad tihti niiviisi.»

      «Hästi!» lausus krahv ja jätkas küsitlemist. Ta tahtis teada, mismoodi usaldusmehi volitada, millised vorminõuded selleks tuleb täita, millised raskused sealjuures võivad esineda ja kuidas neid ettenägelikult vältida.Seletasin talle seda kõike nii hästi kui oskasin, ning mulle jäi säärane mulje, et temast endast võinuks saada oivaline maakler, sest ta ei jätnud midagi juhuse hooleks ja nägi kõike ette. Mehe kohta, kes polnud kordagi Inglismaal käinud ega äriasju ajanud, olid krahvi teadmised ja taibukus lausa imetlusväärsed. Kui ta oli oma küsimustele rahuldavad vastused saanud ja ma olin öeldut käepärast olevatest raamatutest võetud andmetega täiendanud, tõusis ta äkki ning küsis:

      «Kas te olete meie sõbrale härra Peter Hawkinsile või kellelegi teisele juba kirjutanud?» Kostsin kahetsusega, et ei ole, sest mul pole veel olnud võimalust kirjade ärasaatmiseks.

      «Siis kirjutage kohe, mu noor sõber,» lausus krahv, pannes raske kämbla mu õlale. «Kirjutage meie ühisele sõbrale ja kõigile, kellele tahate, ning palun teatage neile, et jääte kuuks ajaks minu juurde.»

      «Kas te soovite, et jääksin nii kauaks?» küsisin, sest sellele mõeldes hakkas mul hirm.

      «Jah, isegi väga; ei-ei, ärge vaielge mulle vastu. Kui me teie leivaisaga, tööand jaga või kes ta teile on, kokku leppisime, et ta saadab enda asemel kellegi teise siia, siis oli tingimuseks, et minu nõuded tuleb täita. Ma ei koonerdanud. Eks ju?»

      Mul ei jäänud midagi muud üle, kui nõusoleku märgiks noogutada. Olin siin mitte enda, vaid härra Hawkinsi huvides ning pidin mõtlema temale, mitte endale; liiati meenutasid krahv Dracula kõnetoon ja silmavaade mulle, et olin tema vang ning mul polnudki valikut. Krahv mõistis minu noogutusest, et ta oli võitnud; mu nõutut ilmet nähes hakkas ta kohe võimu näitama, kuid tegi seda oma leebel, vastupandamatul moel:

      «Palun teid, mu hea noor sõber, ärge kirjutage millestki muust kui ainult meie äriasjadest. Kahtlemata rõõmustab teie sõpru, et teie käsi käib hästi ja te loodate nendega peatselt kodus kohtuda. Eks ole?» Seda öeldes andis ta mulle kolm märkmikulehte ja kolm ümbrikku. Kõik nad olid parimast välismaisest paberist; vaatasin neid, siis tõstsin pilgu krahvile, ning nähes tema malbet naeratust ja erepunasele alahuulele ulatuvaid teravaid hundihambaid, mõistsin nii selgesti, nagu oleks ta seda mulle otsesõnu öelnud, et pean kirjade kirjutamisel ettevaatlik olema, sest ta võib need läbi lugeda. Otsustasingi esialgu piirduda paari viisakuslausega, hiljem aga salaja härra Hawkinsile täit tõtt kirjutada ning Minale ka – temale võin kirjutada kiirkirjas, millest krahv aru ei saa. Kui mul kirjad valmis said, jäin rahulikult istuma ja raamatut lugema; krahv tegi sedaaegu mingeid märkmeid, aeg-ajalt heites pilgu mõnesse laual lebavasse raamatusse. Seejärel võttis ta minu kirjad, pani need oma kirjade juurde ning läks oma kirjutustarbeid ära viima. Niipea kui uks tema järel sulgus, kummardasin laua kohale ning uurisin tema kirju, mis ta oli lauale jätnud. Tegin seda vähimagi süümepiinata, sest teadsin, et oma praeguses olukorras pean end kaitsma, kuidas iganes suudan.

      Üks kiri oli adresseeritud Samuel F. Billingtonile, kes elab Whitbys, Crescent 7, teine Varnasse, härra Leutnerile, kolmas pidi minema Londonisse, Coutts & Co’le ning neljas Budapesti pankuritele härradele Klopstockile ja Billreuthile. Teine ja neljas olid kinni pitseerimata. Tahtsin just nende sisuga tutvuda, kui nägin ukselinki liikumas. Jõudsin vaevu kirjad lauale tagasi panna ning toolileeni najale laskuda, kui krahv sisse astus, veel üks kiri käes. Ta võttis kirjad laualt, pitseeris nad hoolikalt, pöördus siis minu poole ja ütles:

      «Te ehk andestate mulle – mul on täna õhtul palju tegemist. Loodetavasti leiate ise kõik, mida soovite.» Ukse juurest vaatas ta tagasi ning ütles pärast hetkelist viivitust:

      «Lubage mul teile, mu kallis noor sõber, head nõu anda, ei, ma hoiatan teid päris tõsiselt, et kui te juhtumisi neist tubadest väljute, ärge siis mitte mingil tingimusel kuskil mujal magama jääge. Loss on vana, ta mäletab mõndagi ning need, kes ei oska siin õiget magamiskohta valida, võivad halba und näha. Ma hoiatan teid! Uniseks jäädes minge ruttu oma tuppa või selle naaberruumidesse, seal saate turvaliselt puhata. Olge selles suhtes ettevaatlik, või muidu…» Ta lõpetas jutu kurjakuulutava žestiga, tehes, nagu peseks ta käsi. Ma sain temast väga hästi aru; kahtlen ainult, kas ükski unenägu võib olla jubedam kui see üleloomulike, hirmuäratavate, salapäraste nähtuste tume võrk, mis näib minu ümber üha koomale tõmbuvat.

      Veidi hiljem. Kirjutaksin oma viimastele sõnadele praegugi alla, ainult et nüüd pole mul enam mingit kahtlust: ma ei karda kuskil magada, kui seal vaid krahvi ei ole. Riputasin oma voodi peatsisse krutsifiksi, et unenäod mu puhkust ei häiriks, ja sinna see jääbki.

      Pärast krahvi lahkumist siirdusin oma tuppa. Natukese aja pärast, kui СКАЧАТЬ