Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajada. Muidu olen kadunud mees. Kohe seletan, millisesse täbarasse olukorda ma olen – või näin olevat – sattunud.

      Olin kõigest paar tundi maganud, kui tundsin, et mul polnud enam und, ja tõusin üles. Olin oma habemeajamispeegli akna kõrvale seinale riputanud ning tahtsin just hakata habet ajama. Korraga tundsin kellegi kätt oma õlal ja kuulsin krahvi häält mulle «Tere hommikust!» ütlemas. Võpatasin, sest mind üllatas, et ma teda varem ei märganud, ehkki nägin peeglist kogu tuba. Mu käsi vääratas ja veristas veidi lõuga, kuid tol hetkel ei pannud ma seda tähele. Vastanud krahvi tervitusele, heitsin taas pilgu peeglisse, et näha, kas mu silmad ei petnud mind. Seekord ma ei saanud eksida, sest Dracula seisis otse mu selja taga ja üle õla vaadates nägin ma teda. Aga peeglis polnud tema peegelpilti! Kogu tuba mu selja taga paistis selgesti, kuid toas polnud ühtki hingelist peale mu enda. See kohutas mind ning koos paljude teiste kummaliste asjadega suurendas veelgi ebamäärast kõhedustunnet, mis mind krahvi juuresolekul alati valdas; kuid siis ma nägin, et haavast tuli tilgake verd ning valgus mu lõuale. Panin habemenoa käest ja pöörasin pead, otsides plaastrit verejooksu peatamiseks. Kui krahv minu nägu nägi, välgatas tema silmis deemonlik raev ja ta tahtis mul äkki kõrist kinni haarata. Põikasin eest ära ning tema sõrmed puutusid vastu helmekeed, mille küljes rippus krutsifiks. See kutsus temas esile silmapilkse muutuse, tema raev kustus nii ruttu, et ma vaevalt suutsin uskuda seda näinud olevat.

      «Ettevaatust!» manitses Dracula. «Muidu lõikate jälle sisse. Te ei oska aimatagi, kui ohtlikuks see meie maal võib saada.» Ta jätkas peeglit põrnitsedes: «Kõiges on süüdi see peegliniru, inimliku edevuse sigitis. Kao mu silmist!» Oma hirmtugeva käe ainsa liigutusega avas ta raske akna ning virutas peegli aknast välja; see kukkus kõrgelt alla hoovi kivisillutisele ja purunes tuhandeks killuks. Seejärel läks krahv sõna lausumata minema. Olin väga pahane, sest ma ei tea, mismoodi ma nüüd hakkan habet ajama; võib-olla näen oma nägu uurikapslilt või vahutopsi põhjalt, mis õnneks on metallist.

      Söögituppa minnes leidsin hommikueine laualt, kuid ei kohanud krahvi. Einetasin siis üksi. Imelik, et ma pole krahvi kordagi näinud söömas ega joomas. Ta näib olevat suur veidrik! Pärast hommikueinet tegin lossis väikese uurimisretke. Trepikojas uidates leidsin ühe toa, kus aknad on lõuna pool. Sealt avaneb imeilus vaade ja nähtavus on täna suurepärane. Loss seisab otse kohutavalt sügava järsaku serval. Aknast visatud kivi langeb tuhat jalga millegi vastu põrkamata! Nii kaugel, kui silm ulatub nägema, laiub haljaste puuvõrade ookean, millesse kohati lõikub mõni sügav kuristik. Siin-seal looklevad hõbeniidid – sügavais mäekurudes voolavad jõed – läbi laante.

      Minul aga pole tuju siinse looduse ilu kirjeldada, sest kui olin seda vaadet näinud, jätkasin uurimiskäiku; igal pool aina uksed, uksed, uksed – ning kõik lukus ja riivis. Siit pääseb välja ainult lossi välisseintes olevate akende kaudu.

      See loss on ehtne vangla, ja mina olen siin vangis!

      3. peatükk

      JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. ( Järg .)

      Avastus, et olen vangis, ajas mu meeleheitele. Tormasin treppidest üles-alla, katsusin kõiki uksi avada ja vaatasin igast aknast välja. Varsti veendusin, et olen täiesti abitu. Kui ma nüüd, mõni tund hiljem, seda meenutan, siis näib mulle, et mind oli vallanud hullusehoog, sest ma käitusin nagu rott lõksus. Ent oma abituses lõplikult veendudes võtsin rahulikult – rahulikumalt kui kunagi varem oma elus – istet ning hakkasin mõtlema, mida küll teha. Murran praegugi selle üle pead ega ole veel mingile otsusele jõudnud. Mulle on selge ainult see, et krahvile ei tohi ma öelda, mida mõtlen. Ta teab väga hästi, et olen vangis, ja kui ta mind vangis hoiab (kahtlemata on tal selleks omad põhjused), siis valetab ta mulle kindlasti, kui ma usaldan talle öelda, mis mulle on selgunud. Arvan, et kõige targem, mida ma teha saan, on jätta oma avastused ja hirmud enda teada ning hoida hoolega silmad lahti. Ma tean, et emba-kumba, kas mu hirmul on suured silmad nagu laste hirmudel, või ma olen sattunud kohutavalt täbarasse olukorda; ja kui see nii on, siis pean väga arukalt tegutsema, et eluga pääseda.

      Olin vaevalt sellele järeldusele jõudnud, kui kuulsin alt massiivse välisukse paugatust ning taipasin, et krahv saabus koju. Ta ei tulnud kohe raamatukogusse, seepärast läksin hiljukesi oma tuppa ning leidsin ta minu voodit üles tegemas. See oli imelik, kuid kinnitas mu arvamust, et lossis pole ühtki teenrit.Veendusin selles lõplikult, kui ma hiljem uksepraost piiludes nägin teda söögitoas lauda katmas, sest kui ta kõik teenrite tööd ise ära teeb, siis tõendab see, et tal pole kedagi, kelle hoolde neid anda. See kohutas mind, sest kui lossis pole kedagi teist, siis mängis ju krahv ise ka toda kutsarit, kes mu kalessiga siia sõidutas. See oli hirmus mõte; kui mul on õigus, siis mida see tähendab, et ta suudab sõna lausumata, käeliigutusega hunte kuuletuma sundida? Miks kõik inimesed Bistriţas ja postitõllas minu pärast nii hirmsasti kartsid? Miks kingiti mulle krutsifiks ning anti kaasa küüslauku, kibuvitsaõisi ja pihlakaoksi? Jumal õnnistagu seda head, head naist, kes mulle krutsifiksi kaela pani! Iga kord, kui ma seda puudutan, annab see mulle meelekindlust ja jõudu. Kummaline küll, et asjakesest, mida mind õpetati halvustama, ebajumalakujuks pidama, on üksinduses ja hädas abi. Ei tea, kas mind aitab krutsifiks ise või tema kinkija osavõtlikkus ja lahkus, mis mul ikka veel meeles püsib? Kunagi, kui mahti saan, pean selle üle järele mõtlema ja selgusele jõudma. Enne aga tuleb mul uurida, mis mees see krahv Dracula õieti on, siis vahest mõistan mõndagi asja paremini. Täna õhtul ta ehk räägib endast, kui oskan teda rääkima panna.Aga ma pean olema üliettevaatlik, et ta mind kahtlustama ei hakkaks.

      Keskööl. Mul oli krahviga pikk jutuajamine. Küsisin temalt üht-teist Transilvaania ajaloost ja see päästis tema keelepaelad imehästi lahti.Ta jutustas kõiksugu asjadest ja inimestest, eriti aga lahingutest nii, nagu oleks ta neid oma silmaga näinud. Hiljem seletas ta seda sellega, et suurnikule on tema perekonna ja suguvõsa hea nimi auküsimus, nende kuulsus on tema kuulsus, nende saatus on tema saatus. Oma dünastia liikmetest kõneldes ütles ta alati «meie» ja rääkis ka endast enamasti mitmuses nagu kuningad. Tema jutt köitis mind väga – oleksin ma ometi saanud selle sõna-sõnalt kirja panna! See oli tema kodumaa ajaloo lühikokkuvõte. Rääkides ta erutus ning sammus mööda tuba, näppides oma lopsakaid valgeid vurrusid ja mudides asju, mis talle kätte juhtusid, nagu tahtnuks ta neid oma tohutu jõuga puruks pigistada. Ühe tema mõtteavalduse püüan üles tähendada nii täpselt kui suudan, sest selles on juttu tema rahva ajaloost:

      «Meie, seekelid, oleme õigusega uhked, et meie soontes voolab paljude vaprate hõimude verd, kes on võimu pärast võidelnud nagu lõvid. Siia, Euroopa rahvaste sulatuskatlasse tõid ugri hõimud Islandilt võitlusvaimu, mille Thor ja Odin neile olid andnud; nende sõjamehed tegid Euroopas – vähe sellest, koguni Aasias ja Aafrikas – nii hirmsat hävitustööd, et arvati: libahundid ründavad. Siia tulles leidsid nad eest hunnid, kelle sõjakas raev oli tulelõõmana maid laastanud, kuigi siinsed rahvad veel surreski uskusid, et nende soontes voolab muistsete nõidade veri, kes Sküütiast pagendatuina kõrbes kuraditega paaritusid. Lollid, lollid! Milline kurat, milline nõid on eales olnud vägevam Attilast, kelle veri voolab siin, nendes soontes?» Ta tõstis käed pea kohale. «On see siis mõni ime, et olime vallutajad, et olime uhked, ja kui madjarite, avaaride, bulgaarlaste või türklaste väehulgad meie maale tungisid, me nad tagasi lõime? Kas see pole loomulik, et kui Arpád oma leegionidega läbi Ungari, oma kodumaa, rändas, leidis ta piirile jõudes meid siit eest? Ja ida poole liikudes tunnistasid võidukad madjarid meid oma hõimlasteks ning meile usaldati mitmeks sajandiks piiri kaitsmine türklaste eest – ülesanne, mis nõuab ääretut valvsust, sest nagu türklased ütlevad, «veedki võivad uinuda, aga vaenlane ei maga». Kes oli meist rõõmsam, kui sai Nelikliidult «verise mõõga», ja kes kuninga sõjahüüdu kuuldes kogunes tema lippude alla kiiremini kui meie? Millal pesti maha minu rahva suur häbiplekk, häbistav lüüasaamine Cassovas, kus valahhid ja madjarid langetasid oma lipud poolkuulipu ees? Kas polnud see minu hõimlane, kes Vojvodinas ületas Doonau ja lõi türklasi nende endi maal? See oli ehtne Dracula! Õnnetuseks müüs tema СКАЧАТЬ