Vereteemandid. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ all. Kui poleks teadnud, oleks võinud jääda mulje, et Harry on see, kes siin elab. Elukaaslased istusid, selg sirge, sohvaserval, samal ajal kui Harry oli vajunud sügavale tugitooli.

      Harryle torkas silma, kui erinevad nad olid. Mõlemad kolmekümnendates, kuid Anders Nygård oli kõhn ja sooniline nagu maratonijooksja. Värskelt triigitud helesinine särk ja lühike ärimehesoeng. Kitsad huuled ja rahutud žestid. Kuigi mehe nägu oli aval ja poisikeselik, peaaegu süütu, kiirgas temast askeesi ja rangust. Punapäisel Vibeke Knutsenil olid sügavad põselohud ja lopsakas keha, mida tõstis esile leopardimustriline pingul pluus. Ja temast jäi mulje, nagu oleks ta elus juba kõike proovinud. Vaod suu ümber viitasid ohtrale suitsetamisele ja naerukortsud silmade ümber lõbusale elule.

      „Millega ta tegeles?” küsis Harry.

      Vibeke vaatas elukaaslase poole, kuid kuna too ei vastanud, võttis ta jälle sõna:

      „Niipalju kui mina tean, töötas ta reklaamibüroos. Disainerina. Või midagi sellist.”

      „Midagi sellist,” ütles Harry ning kirjutas kuidagi ükskõikselt midagi oma märkmikku.

      See oli kavalus, mida ta kasutas, kui inimesi üle kuulas. Kui neile otsa ei vaadatud, rahunesid nad kiiremini maha. Ja kui ta tegi veel näo, nagu oleks see, mida nad räägivad, talle igav, proovisid nad kohe öelda midagi, mis talle huvi võiks pakkuda. Temast oleks pidanud saama ajakirjanik. Talle oli jäänud mulje, et joobeseisundis tööl viibivaid ajakirjanikke taluti paremini.

      „Kallim?”

      Vibeke raputas pead.

      „Armukesi?”

      Vibeke naeris närviliselt ja vaatas taas elukaaslase poole.

      „Ega me teiste ukse taga kuulamas käi,” ütles Anders Nygård. „Kas te arvate, et seda tegi armuke?”

      „Ma ei tea,” ütles Harry.

      „Ma saan aru, et te ei tea.”

      Harry tajus mehe hääles ärritust.

      „Kuid meie, kes me siin elame, tahaks muide väga teada, kas tegu on isikliku arveteklaarimisega või liigub siin kandis ringi mingi hull mõrvar.”

      „Siin kandis võib ringi liikuda hull mõrvar,” ütles Harry, pani pliiatsi käest ja ootas.

      Ta nägi, kuidas Vibeke Knutsen diivanil võpatas, kuid tema tähelepanu oli suunatud Anders Nygårdile.

      Kui inimesed kardavad, ärrituvad nad kergemini. Politseikooli esimese kursuse õppematerjal, mõeldud kui nõuanne, et hirmul inimesi mitte liigselt ärritada. Harry oli kogenud, et tal oli pigem abi vastupidisest. Nimelt nende ärritamisest. Ärritunud inimesed ütlesid tihti asju, mida ei kavatsenud öelda.

      Anders Nygård vaatas teda ilmetul pilgul.

      „Kuid tõenäolisemalt tegi seda kallim,” ütles Harry. „Armuke või keegi, kellega tal oli suhe ja kelle ta maha jättis.”

      „Kust te teate?” küsis Anders Nygård ja pani käe Vibeke õlgade ümber.

      See jättis koomilise mulje, kuna mehe käsi oli nii lühike ja naise õlad nii laiad.

      Harry nõjatus tooli seljatoele.

      „Statistika. Kas ma võin siin suitsetada?”

      „Me üritame toas mitte suitsetada,” ütles Anders Nygård pingutatud naeratusega.

      Harry pani tähele, et Vibeke langetas pilgu, kui ta paki tagasi püksitaskusse torkas.

      „Mis mõttes statistika?” küsis mees. „Miks te arvate, et saate seda kasutada sellise üksikjuhtumi puhul nagu see siin?”

      „Mnjah. Enne kui ma neile küsimustele vastan – on teil statistikast mingit aimu? Normaaljaotus, statistiline tähtsus, standardhälve?”

      „Ei, kuid ma …”

      „Hea küll,” ütles Harry. „Sest siin pole see oluline. Sada aastat kriminaalstatistikat kogu maailmast ütleb meile nimelt üht, põhilist. Et seda tegi tema peika. Või kui tal ei olnud peikat, siis see, kes oleks tahtnud peika olla. See on esimese küsimuse vastus. Ja teise.”

      Anders Nygård mühatas ja lasi Vibekest lahti.

      „See on ju täiesti asjakohatu, te ei tea ju Camilla Loenist midagi.”

      „Tõsi,” ütles Harry.

      „Miks te siis nii ütlete?”

      „Ma vastasin küsimusele. Kui neid rohkem pole, siis ma võin ehk omadega edasi minna?”

      Nygård oli seda nägu, nagu oleks ta tahtnud midagi öelda, kuid otsustas ümber ja põrnitses kurjalt lauaplaati. Harry võis eksida, kuid talle tundus, et nägi Vibeke põselohkude vahel õhkõrna naeratust.

      „Mis te arvate, kas Camilla tarvitas narkootikume?” küsis Harry.

      Nygårdi pea hüppas püsti. „Miks me seda peaks arvama?”

      Harry sulges silmad ja ootas.

      „Ei,” ütles Vibeke. Tema hääl oli madal ja pehme. „Me ei usu.”

      Harry avas silmad ja naeratas talle tänulikult. Anders Nygård vaatas naist kergelt hämmeldunud pilgul.

      „Tema uks ei olnud lukus, eks ole?”

      Anders Nygård noogutas.

      „Kas see ei tundunud kummaline?” küsis Harry.

      „Mitte eriti. Ta oli ju kodus.”

      „Mhm. Teie uksel on üksainus tavaline lukk ja ma panin tähele, et …”

      Ta noogutas Vibeke poole.

      „… keerasite selle lahti, kui ma tulin.”

      „Ta on meil ju paras pabistaja,” ütles Nygård ja patsutas elukaaslasele põlvele.

      „Oslo pole enam selline nagu varem,” ütles Vibeke.

      Tema pilk kohtus viivuks Harry omaga.

      „Teil on õigus,” ütles Harry. „Ja tundub, et ka Camilla sai sellest aru. Tema korteril on kahekordne turvalukk ja sees veel kett ka. Ta polnud minu meelest naine, kes oleks läinud duši alla ust sulgemata.”

      Nygård kehitas õlgu. „Äkki muukis kurjategija ukse lahti, kui Camilla duši all oli?”

      Harry raputas pead. „Turvalukke muugitakse lahti ainult filmides.”

      „Äkki oli keegi juba tema juures?” ütles Vibeke.

      „Kes siis?”

      Harry ootas vaikides. Kui ta mõistis, et kellelgi pole plaanis vaikust katkestada, tõusis ta püsti ja ütles:

      „Teid СКАЧАТЬ