Vereteemandid. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lønn on laboratooriumis,” ütles hele hääl.

      „Møller vägivallaosakonnast siin. Otsi ta üles.”

      Ta ootas. Karl Weber, hiljuti pensionile läinud krimitehnilise osakonna juht, oli Beate Lønni vägivallaosakonnast krimitehnilisse tööle võtnud. Møller pidas seda järjekordseks tõestuseks uusdarvinistlikust teooriast, mille järgi on ainus inimest liikuma panev jõud võimalus oma geene edasi anda. Ja Weber oli ilmselgelt leidnud, et Beate Lønnil on neid palju. Esmapilgul võisid Karl Weber ja Beate Lønn küll väga erineva mulje jätta. Weber oli pahur ja äkiline, Lønn arglik, justkui hall hiireke, kes oli politseikoolist tulnuna punastanud paljalt selle peale, kui keegi teda kõnetama juhtus. Kuid nende politseinikugeenid olid identsed. Nad oli mõlemad üht ja sedasama kirglikku tüüpi, kes suutis ohvrit haistes kõik muu kõrvale jätta ning keskenduda vaid ühele tehnilisele jäljele, ühele kahtlustusele, videole, segasele kirjeldusele, kuni see hakkas lõpuks mingit tähendust omama. Kurjad keeled rääkisid, et Weberi ja Lønni koht oli laboratooriumis ja mitte inimeste hulgas, kus uurija inimesetundmine oli siiski olulisem kui mõni jalajälg või kuue küljest pudenenud niidiots.

      Mis laboratooriumisse puutus, siis sellega olid Weber ja Lønn nõus, jalajälje ja niidiotsa koha pealt aga mitte.

      „Lønn.”

      „Tere, Beate. Bjarne Møller. Kas ma segan?”

      „Loomulikult. Mis lahti?”

      Møller seletas asja lühidalt ära ja andis talle aadressi.

      „Ma saadan sinna veel kaks oma meest,” ütles ta.

      „Kelle?”

      „Ma vaatan, kelle kätte saan. Puhkuste aeg, mõistad.”

      Møller pani toru hargile ja libistas sõrmega piki nimekirja edasi.

      Sõrm peatus Tom Waaleril.

      Kastike puhkusekuupäevadega oli tühi. See ei tulnud Bjarne Møllerile mingi üllatusena. Vahel võis jääda mulje, et vaneminspektor ei viibinudki puhkusel, et ta, jah, vaevalt magaski. Uurijana oli ta üks osakonna suurimaid trumpe. Alati kohal, alati löögivalmis ja valdavalt edukas. Ja erinevalt teisest kriminaalmenetlusässast võis Tom Waalerit alati usaldada, tema nimele ei olnud registreeritud ühtegi seadusrikkumist ja kõik austasid teda. Lühidalt öeldes: unelmate alluv. Ja kui arvestada veel Tomi vaieldamatuid juhiomadusi, oli selge, et ta võtab üle Mølleri töö talituse juhina, kui aeg on sealmaal.

      Mølleri telefonisignaal kihutas läbi kergete seinte.

      „Waaler,” vastas metalline hääl.

      „Møller. Me …”

      „Bjarne, oota üks hetk. Ma lõpetan enne teise kõne.”

      Bjarne Møller trummeldas oodates sõrmedega lauaplaadil. Waalerist võis saada kõigi aegade noorim vägivallaosakonna juhataja. Kas vanus oligi see, mille pärast Møller aeg-ajalt mõningast rahutust tundis, kui mõtles, et kogu vastutus jääb Tomi õlule? Või oli asi kahes tulistamisepisoodis? Kahel korral oli vaneminspektor arreteerimise käigus relva haaranud ja politseijõudude parima laskjana kümnesse tabanud. Kuid Møller teadis ka, et paradoksaalsel kombel saavad just need kaks episoodi määravaks, kui uue osakonnajuhataja valik langeb Tomi kasuks. Sisejuurdlus polnud paljastanud midagi, mis oleks võinud kahtluse alla seada fakti, et Tom Waaler oli tulistanud enesekaitseks, vastupidi, nad olid jõudnud järeldusele, et ta oli mõlemal korral ilmutanud kriitilisel hetkel head otsustus- ja teovõimet. Ja vaevalt et juhi ametikoha taotlejale paremat soovitust leidus.

      „Vabandust, Møller. Mobiil. Millega saan kasulik olla?”

      „Meil on üks juhtum.”

      „Lõpuks ometi.”

      Kõne oli kümne sekundiga ühel pool. Nüüd puudus vaid üks.

      Møller oli mõelnud konstaabel Halvorseni peale, kuid nimekirjas seisis, et ta on puhkusel kodus Steinkjeris.

      Mølleri näpp liikus tulpa mööda allapoole. Puhkusel, puhkusel, haiguslehel.

      Talituse juht ohkas raskelt, peatudes nimel, mida ta oli lootnud vältida.

      Harry Hole.

      Üksildane hunt. Joodik. Osakonna enfant terrible. Kuid siiski – Tom Waaleri kõrval – kuuenda korruse parim uurija. Kui poleks olnud seda fakti ning tõsiasja, et Bjarne Møller oli aastatega hakanud omamoodi perverssel moel nautima riski, mis kaasnes selle suure alkohoolikust politseiniku usaldamisega, oleks Harry Hole juba ammu politseijõududest välja arvatud. Normaalses olukorras oleks Harry olnud esimene, kellele ta oleks helistanud, kuid olukord ei olnud normaalne.

      Või täpsemalt öeldes: olukord oli ebanormaalsem kui tavaliselt.

      Asi oli haripunkti jõudnud nelja nädala eest. Pärast seda kui Harry oli talvel Akerselva ääres maha löödud Ellen Gjelteni, oma lähima kolleegi mõrva loo taas käsile võtnud, oli ta kaotanud huvi kõige muu vastu. Häda oli selles, et Elleni juhtum oli juba ammu lahendatud. Kuid Harry oli muutunud üha maanilisemaks ja Møller oli ausalt öeldes tema vaimse tasakaalu pärast muret hakanud tundma. Asi oli tipnenud kuu aja eest sellega, et mees oli tema uksest sisse marssinud ning esitanud oma verd tarretama paneva konspiratsiooniteooria. Kuid kui asi tõsiseks läks, polnud tal olnud midagi, millega oma fantaasiarikkaid süüdistusi Tom Waaleri vastu kuidagi tõestada.

      Ja siis oli Harry lihtsalt kadunud. Paar päeva hiljem oli Møller helistanud Schrøderi restorani ja saanud oma kartusele kinnitust: Harry on jälle tsüklis. Møller oli kandnud ta puhkajate nimekirja, et puudumist varjata. Taas. Tavaliselt andis Harry endast umbes nädala möödudes märku. Nüüd oli möödunud neli nädalat. Puhkus oli otsas.

      Møller vaatas telefonitoru, tõusis ja läks akna juurde. Kell oli pool kuus, kuid prefektuuriesine park oli peaaegu inimtühi. Kõigest mõni üksik kojujäänud päikesekummardaja trotsis väljas palavust. Grønlandsleiretis istus paar poeomanikku oma juurviljade kõrval markiiside all. Isegi autod sõitsid aeglasemalt, hoolimata olematust liiklusest. Møller silus juukseid üle pea – harjumus, mis oli saatnud teda terve elu, kuid millest tema naine oli käskinud vabaneda, et teda ei kahtlustataks kiilaneva pealae varjamise katses. Kas tal polnud tõesti muud võimalust kui Harry? Møller jälgis üht meest, kes taarus mööda Grønlandsleiretit alla. Ilmselt proovib too Ravnenis õnne. Ja ilmselt öeldakse talle ära. Ilmselt satub mees lõpuks Boxerisse. Samasse kohta, kus Elleni loole oli rasvane joon alla tõmmatud. Ja võib-olla ka Harry Hole politseinikukarjäärile. Møllerile avaldati survet, ta pidi varsti otsustama, mida Harryprobleemiga pihta hakata. Kuid sinna oli aega. Praegu tuli tegeleda käesoleva juhtumiga.

      Møller võttis telefonitoru ning sai aru, et tal on plaanis panna Harry ja Tom Waaler ühte juhtumit lahendama. Nende puhkustega oli üks igavene jama. Elektrisignaal väljus Telje-Torp-Aaseni monumendist, kulges läbi korraühiskonna ja hakkas helisema kusagil, kus valitses kaos. Sofies gate korteris.

      3. PEATÜKK

       Reede. Ärkamine

      Naine karjus veel kord, ja Harry avas silmad.

      Päike paistis vilksamisi laisalt lehvivate kardinate vahelt, sel ajal kui Pilestredetil pidurdava СКАЧАТЬ