Vereteemandid. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küll, nüüd mul tuli meelde,” naeratas Beate. „Sa rääkisid ju kevadel, et pidite puhkusele sõitma. Normandiasse, eks ole? Õnneseen …”

      Harry torkas suitsu huulte vahele. Sel oli sita maitse. Ja vaevalt see peavalule hästi mõjus. Ainult üks asi aitas. Ta vaatas silmi kissitades kella. Esmaspäev. Neljast üheni.

      „Normandiast ei saanud asja,” ütles ta.

      „Jah?”

      „Ei, nii et mitte sellepärast. Vaid sellepärast, et see seal ülal juhib kriminaalmenetlust.”

      Harry imes ägedalt suitsu ja noogutas peaga üles.

      Naine vaatas teda pikalt. „Vaata, et see sul kinnisideeks ei saa, Harry. Unusta see asi.”

      „Unusta see asi?”

      Harry puhus suitsu välja.

      „Ta teeb inimestele haiget, Beate. Sina peaksid seda teadma.”

      Naine punastas korraga.

      „Tomil ja minul oli lühike suhe, see oli ka kõik, Harry.”

      „Kas sa ei käinud mitte samal ajal ringi, sinikad kaela peal?”

      „Harry! Tom ei ole kunagi …”

      Beate peatus, kui kuulis, kui valjuhäälseks ta oli muutunud. Häälte kaja paiskus trepikojas ülespoole, kuid seda summutas lift, mis kõminal nende ees peatus.

      „Ta ei meeldi sulle,” ütles naine. „Sellepärast sa kujutadki endale igasuguseid asju ette. Tomil on muide ka hulk häid külgi, mida sa ei tunne.”

      „Mhm.”

      Harry kustutas sigareti vastu seina, sel ajal kui Beate avas ukse ja sisenes.

      „Kas sa ei tulegi üles?” küsis ta ja vaatas Harryt, kes oli välja seisma jäänud, pilk kivistunud. Lift. Selle ukse ees oli lükandvõre. Lihtne must metallvõre, mille sa kõrvale lükkad ja enda selja taga kinni tõmbad, et lift tööle hakkaks. Ta kuulis jälle karjet. Tumma. Tundis, kuidas läheb üle kere higiseks. Viskitilgast polnud piisanud. Kaugeltki mitte.

      „Kas midagi on viltu?” küsis Beate.

      „Oh ei,” üles Harry kähedalt. „Mulle lihtsalt ei meeldi vanad liftid. Ma lähen trepist.”

      4. PEATÜKK

       Reede. Statistika

      Majas olidki katusekorterid, kaks tükki. Ühe uks oli lahti, kuid teed tõkestas politsei oranž kilelint, mis oli tõmmatud ukseava ette. Harry kummardus oma saja üheksakümne kahe sentimeetriga selle alt läbi ning pidi kiirest kõrvalsammust tuge otsima, kui end teisel pool sirgeks ajas. Ta seisis toas, kus oli tammeparkett, viltused seinad ja katuseaknad. Siin oli soe nagu saunas. Korter oli väike ja minimalistlikult sisustatud, täpselt nagu tema endagi oma, kuid sellega ka sarnasus piirdus. Elutoas oli Hilmers Husist pärit uhiuus diivan, R.O.O.M-i diivanilaud ja väike viieteisttolline läbipaistvast sinisest plastmassist Philipsi televiisor, mis sobis kokku stereoga. Harry vaatas lahtisest uksest kööki ja magamistuppa. Oligi kõik. Siin oli veidralt vaikne. Köögiukse kõrval seisis mundris konstaabel, käed rinnal risti, kõigutas end kandadel ja uuris kulmu kergitades Harryt. Ta raputas kõvera muigega pead, kui Harry tahtis oma isikutunnistust haarata.

      Kõik tunnevad pärdikut, pärdik ei tunne kedagi. Ta tõmbas käega üle näo.

      „Kus on mõrvarühm?”

      „Vannitoas.” Konstaabel noogutas peaga magamistoa poole. „Lønn ja Weber.”

      „Weber? Kas nad kutsuvad juba pensionäre kohale?”

      Konstaabel kehitas õlgu. „Puhkuste aeg.”

      Harry vaatas ringi.

      „Hea küll, aga hoolitse selle eest, et trepikoda ja värav kinni pandaks. Inimesed saalivad siin majas vabalt sisse ja välja.”

      „Aga …”

      „Tead mis. Siin on aset leidnud mõrv. Okei?”

      „Ma mõistan,” ütles konstaabel kummalise häälega ning Harry sai aru, et ta oli kahe lausega endale politseijõududes uue vaenlase hankinud. Rivi oli juba pikk.

      „Kuid mulle öeldi selge sõnaga, et ma pean …” jätkas konstaabel.

      „… siin silma peal hoidma,” ütles hääl magamistoast.

      Ukseavasse ilmus Tom Waaler.

      Hoolimata mustast ülikonnast polnud tiheda musta juuksepiiri all ühtegi higipiiska. Tom Waaler oli ilus mees. Võib-olla mitte just ligitõmbaval moel, kuid selles mõttes, et tal olid korrapärased näojooned. Ta ei olnud sama pikk kui Harry, kuid kui oleks küsitud, oleksid kindlasti paljud miskipärast väitnud, et on. Võib-olla tulenes see Tom Waaleri sirgest rühist. Või sellest pingevabast enesekindlusest, mis jättis paljudele hea mulje ja tekitas turvatunde, nii et nad said end lõdvaks lasta ja tundsid end hästi. Hea mulje võis tuleneda ka füüsisest – mitte ükski pintsak ei suutnud varjata viit jõusaali- ja karatetreeningut nädalas.

      „Ja jätkama silma peal hoidmist,” ütles Waaler. „Ma saatsin just ühe mehe liftiga alla, et see, mis vaja kinni panna. Kõik on kontrolli all, Hole.”

      Viimased sõnad öeldi toonil, et neid võis tõlgendada kas nendingu või küsimusena. Harry köhatas.

      „Kus ta on?”

      „Siin.”

      Waaler manas näole mureliku ilme, kui ta kõrvale astus, et Harry mööda lasta.

      „Oled end ära löönud, Hole?”

      Magamistuba oli sisustatud lihtsalt ja romantiliselt, kuid ühtaegu stiilselt. Ühele inimesele üles tehtud voodi, kus oli ruumi kahele, asus vastu kandvat tala, millesse oli lõigatud midagi, mis meenutas südant kolmnurga kohal. Ehk mõne armukese nimemärk, mõtles Harry. Voodi kohal seinal rippus kolm raamitud pilti paljastest meestest – stiilis, mis oli erootilis-poliitiliselt korrektne ning pehme porno ja kitši vahepealne. Harryle ei jäänud toas silma ainsatki isiklikku fotot ega muud eset.

      Magamistoast pääses vannituppa. See oli nii väike, et sinna mahtusid vaevu ära kraanikauss, WC-pott, ilma kardinata dušš ning Camilla Loen. Naine lebas kahhelpõrandal, nägu ukse poole keeratud, kuid pilk vaatas üles duši poole, otsekui oleks ta oodanud veel vett.

      Ta oli valge läbimärja hommikumantli all alasti, see oli eest lahti ja kattis vee äravooluauku. Beate seisis ukseavas ja tegi pilte.

      „Kas keegi on kontrollinud, kui kaua ta juba surnud on?”

      „Krimitehniline on teel,” ütles Beate. „Kuid rigor mortis pole alanud ja ta ei ole veel täiesti külm. Ma pakun kõige rohkem paar tundi.”

      „Kas dušš mitte ei jooksnud, kui naaber ja majahoidja ta leidsid?”

      „Jooksis СКАЧАТЬ