Название: Vereteemandid
Автор: Jo Nesbo
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985349779
isbn:
See oli Waaleri hääl.
„Miks?” küsis Harry pead pööramata.
„Ükski märk ei viita sellele, et laipa oleks liigutatud, seega võime järeldada, et ta tapeti, kui seisis duši all. Nagu sa näed, takistab ta vee äravoolu. See tekitaski uputuse. Majahoidja, kes duši kinni keeras, ütles, et vesi ajas üle, ja ma kontrollisin selle survet. Katusekorteri kohta päris hea. Nii väikeses vannitoas kulub vaid minuteid, kui vesi juba üle lävepaku magamistuppa voolab. Ja vesi leiab tee alumiste naabriteni. Alt naine ütleb, et kell oli täpselt kakskümmend minutit viis läbi, kui nad lekke avastasid.”
„See on kõigest tund aega tagasi,” ütles Harry. „Ja te olete pool tundi siin olnud. Tundub, nagu oleksid kõik ebatavaliselt kiiresti reageerinud.”
„Mitte päris kõik,” ütles Waaler.
Harry ei vastanud.
„Ma pidasin silmas tehnilist.” Waaler naeratas. „Nad oleks pidanud juba kohal olema.”
Beate lõpetas pildistamise ja vahetas Harryga pilke.
Waaler puudutas naise kätt.
„Helista, kui midagi on. Ma lähen alla kolmandale ja räägin majahoidjaga.”
„Okei.”
Harry ootas, kuni Waaler oli toast väljunud.
„Kas ma võin …” küsis ta.
Beate noogutas ja nihutas end.
Harry kingatallad plärtsusid märjal põrandal. Veeaur oli tihenenud ruumis kõikidele pindadele ning piisad voolasid alla, jutid taga. Jäi mulje, nagu oleks peegel nutnud. Harry kükitas maha, kuid pidi seinalt tuge otsima, et mitte tasakaalu kaotada. Ta tõmbas ninaga õhku, kuid tundis vaid seebi lõhna, kuigi teadis seal lõhnavat ka millegi muu järele. Ta oli lugenud ühest raamatust, mille oli laenanud Aunelt, vägivallaosakonna psühholoogilt, et selle nimi on düsosmia. Mingeid lõhnu tema aju lihtsalt keeldus registreerimast ning raamatus seisis, et niisugust haistmismeele osalist kadu põhjustas tihti emotsionaalne trauma. Harry ei olnud päris kindel. Ta teadis vaid, et ei suuda tunda laiba lõhna.
Camilla Loen oli noor. Umbes kahekümne seitsme ja kolmekümne eluaasta vahel, arvas Harry. Ilus. Ümar. Nahk oli sile ja päevitunud, kuid selle all võis märgata koos surmaga väga kiiresti tekkivat kahvatust. Tal olid tumedad juuksed, kuivast peast kindlasti veidi heledamad, ja laubal väike auk, mis ei paistnud kindlasti välja, kui matusebüroo töötaja sealt üle oli käinud. Muud polnud vaja teha, ainult tasandada meigiga midagi, mis meenutas parema silmakoopa paistetust.
Harry keskendus mustale ümmargusele augule laubal. See ei olnud suurem kui auk ühekroonises. Vahel ta isegi üllatus, kui väikesed augud inimestelt elu võtsid. Kuid see võis ka petlik olla, kuna nahk tõmbus pärast jälle kokku. Harry oletas, et seegi kord oli tegu kuuliga, mis oli suurem kui auk.
„Kahju, et ta vees on lebanud,” ütles Beate. „Muidu oleksime võib-olla leidnud talt mõrvari sõrmejäljed, mõne tekstiilikiu või DNA-d.”
„Mhm. Laup on vähemalt veest väljas. Ja pole ilmselgelt ka duši all ligunenud.”
„Jah?”
„See on must. Kuulihaava ümber on kuivanud veri. Ja nahk on lasust mustaks tõmbunud. Võib-olla jutustab see väike auk meile veel kunagi midagi. Kas suurendusklaasi on?”
Harry sirutas Camilla Loenilt pilku tõstmata käe välja, tundis Saksa optika soliidset raskust ja hakkas haava ümbrust uurima.
„Mida sa näed?”
Beate vaikne hääl kõlas otse ta kõrva juures. Alati ühtviisi innukas uusi teadmisi omandama. Harry teadis, et ei kulu kuigi palju aega, kui tal ei ole naisele enam midagi õpetada.
„Kuulihaava ümbruse mustas värvis on näha ka halli, mis tähendab, et lasti lähedalt, kuid mitte päris lauba vastast,” ütles ta. „Pakun, et lask tuli umbes poole meetri pealt.”
„Nii?”
„Haava asümmeetria viitab sellele, et see, kes tulistas, seisis temast kõrgemal ning sihtis viltu allapoole.”
Harry pööras ettevaatlikult surnu pead. Laup ei olnud veel täiesti külm. „Ei mingit väljumisava. See toetab viltuse lasu teooriat. Võib-olla oli ta mõrvari ees põlvili.”
„Kas oskad öelda, mis relva on kasutatud?”
Harry raputas pead. „Seda peab otsustama patoloog koos ballistika poistega. Kuid musta värvi nõrgenemine viitab lühikese rauaga relvale. Seega püstolile.”
Harry pilk liikus kavakindlalt mööda surnukeha – ta proovis kõik meelde jätta, kuid märkas, et alkoholi osaline tuimestus ei lasknud näha detaile, millest tal võinuks kasu olla. Ei, neil võinuks kasu olla. See ei olnud tema juhtum. Kui ta jõudis käeni, märkas ta siiski, et midagi on puudu.
„Piilupart Donald,” pomises ta ja kummardus vigastatud käele lähemale.
Beate vaatas talle mõistmatult otsa.
„Koomiksis on teda nii joonistatud,” ütles Harry. „Nelja sõrmega.”
„Ma ei loe koomikseid.”
Eemaldatud oli nimetissõrm. Millest oli jäänud vaid must hüübinud veri ja läikivad sooneniidid. Lõikekoht ise nägi välja ühtlane ja puhas. Harry puudutas ettevaatlikult sõrmega seda, mis roosa liha sees helendas. Luu murdekoht tundus olevat täiesti sirge ja sile.
„Tangid,” ütles ta. „Või väga terav nuga. Kas sõrm on üles leitud?”
„Ei ole.”
Harry tundis korraga vastikust ja sulges silmad. Hingas paar korda sisse ja välja. Siis tegi silmad uuesti lahti. Ohvri sõrme otsast-lõikamiseks võis olla mitu põhjust. Ei pidanud kohe mõtlema nii, nagu tema oli nüüd mõelnud.
„Võib-olla väljapressija,” ütles Beate. „Neile meeldivad tangid.”
„Võib-olla,” pomises Harry, tõusis ja avastas omaenda valged jalajäljed kahhelkividel, mida oli esiti pidanud roosadeks. Beate kummardus ning pildistas surnu nägu lähedalt.
„Küll on palju verd.”
„Sellepärast, et ta käsi oli vees,” ütles Harry. „Vesi takistab vere hüübimist.”
„Kõik see veri ühest äralõigatud sõrmest?”
„Jah. Ja tead sa ka, millest see kõneleb?”
„Ei, kuid mul on tunne, et kohe saan teada.”
„See tähendab, et ilmselt lõigati Camilla Loenil sõrm otsast siis, kui ta süda veel lõi. Seega enne, kui teda tulistati.”
Beate tegi nägusid.
„Ma lähen alla ja räägin naabritega,” ütles Harry.
„Camilla СКАЧАТЬ