Vereteemandid. Jo Nesbo
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vereteemandid - Jo Nesbo страница 9

Название: Vereteemandid

Автор: Jo Nesbo

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789985349779

isbn:

СКАЧАТЬ kui ma Elleni juhtumile punkti panen,” oli ta öelnud. Nende plaanitud Normandia-reis – kolm nädalat vanas talus ja nädal jõelaeval – oli mõeldud kui katse, mis pidi näitama, kas nad on suhteks küpsed.

      Siis olid asjad hakanud viltu vedama.

      Ta oli talv otsa Elleni juhtumi kallal vaeva näinud. Asi oli läinud pingeliseks. Liiga pingeliseks. Kuid Harry ei tundnud ühtegi teist moodust, kuidas tööd teha. Ja Ellen Gjelten polnud olnud lihtsalt kolleeg, vaid tema lähim sõber ja mõttekaaslane. Sellest oli kolm aastat, kui nad koos ühte Printsi varjunime kasutavat relvasmugeldajat jahtisid ja kurikas naisest elu välja lõi. Akerselva-äärselt kuriteopaigalt leitud jäljed viisid Sverre Olsenini, uusnatside ringkonnast tuntud tegelaseni. Kahjuks ei olnudki nad Olseni selgitusi kuulda saanud, sest mehele kihutati kuul pähe, kui ta arreteerimisel väidetavalt Tom Waalerit tahtis tulistada. Hoolimata sellest oli Harry veendunud, et tegelik mõrvar on Prints, ning ta oli Møllerile augu pähe rääkinud, et ülemus laseks tal omapäi menetlust jätkata. Asi oli isiklik, nii et see oli vastuolus kõigi põhimõtetega, millest vägivallaosakonna töös lähtuti, kuid Møller oli sellega mõneks ajaks nõus olnud boonusena tulemuste eest, mida Harry teiste juhtumite lahendamisel oli saavutanud. Ja talvel oli lõpuks ometi toimunud läbimurre. Üks tunnistaja oli näinud Sverre Olsenit mõrvaõhtul koos kellegagi punases autos, Grünerløkkas, vaid paarsada meetrit kuriteopaigast eemal. Tunnistaja oli Roy Kvinsvik, kohtulikult karistatud ja endine uusnats, kes kuulus nüüd Philadelphia koguduse nelipühilaste hulka. Kvinsviki ei saanud just mustertunnistajaks pidada, kuid ta oli vaadanud pikalt ja põhjalikult fotot, mida Harry talle näitas, ning öelnud, et jah, see on sama inimene, keda ta koos Sverre Olseniga autos oli näinud. Mees fotol oli olnud Tom Waaler.

      Kuigi Harryl oli Waaleri suhtes juba ammu kahtlusi olnud, tuli neile kinnituse saamine talle šokina. Seda enam, et sel juhul pidi politseijõududes olema veel teisigi, kes tegutsesid saladuskatte all. Printsil poleks muidu olnud võimalik nii laiahaardeliselt tegutseda, nagu ta oli tegutsenud. Ja see tähendas jälle omakorda, et Harry ei saanud kedagi usaldada. Nii et ta oli Roy Kvinsviki sõnade koha pealt suu pidanud, kuna teadis, et talle antakse vaid üks võimalus, et kurja peab ühe liigutusega päevavalgele tooma. Ja et ta peab olema täiesti kindel, et kurja juurgi tuleb ühes kurjusega välja, muidu on tema laul lauldud.

      Seetõttu oli Harry hakanud salaja vettpidavaid tõendeid koguma. Kuid see oli osutunud raskemaks, kui ta oli arvanud. Kuna ta ei teadnud, kellega võis turvaliselt rääkida, oli ta hakanud õhtuti pärast teiste kojuminekut arhiivides tuhlama ning salaja sisevõrgus käima, printima välja võõraid elektronkirju ning sissetulevate ja väljaminevate kõnede loetelusid, nende kohta, keda ta teadis Waaleriga läbi käivat. Pärastlõunad oli ta istunud ühes autos Youngstorgeti lähistel ja hoidnud Herbert’s Pizzal silma peal. Harry teooria oli, et relvi smugeldati seal jõlkuvate uusnatside ringi kaudu. Kui see ei olnud kusagile viinud, oli ta hakanud Waalerit ja temaga seotud kolleege jälitama. Ta oli keskendunud neile, kelle kohta teadis, et nad veetsid palju aega Økerni lasketiirus. Jälginud neid paraja vahemaa tagant. Istunud nende koduukse ees autos ja lõdisenud, samal ajal kui asjaosalised oma voodis magasid. Ta oli jõudnud Rakeli juurde koju varahommikul, surmväsinuna, maganud vaid paar tundi ja siis tööle läinud. Mõne aja pärast oli naine palunud tal topeltvalve õhtutel oma koju magama minna. Ta ei olnud naisele rääkinud, et öötöö oli off-the-record, off-töögraafik, off-ülemused, igas mõttes off.

      Siis oli ta hakanud tegema ka off-Broadway tööd.

      Oli astunud kõigepealt ühel õhtul Herbert’s Pizzast läbi. Ja veel ühel õhtul. Oli rääkinud poistega. Õlle välja teinud. Nad olid loomulikult teadnud, kes ta on, kuid tasuta õlu oli tasuta õlu ning nad olid joonud, irvitanud ja suu pidanud. Mõne aja pärast oli ta aru saanud, et nad ei tea midagi. Kuid ta oli ikka seal käinud. Teadmata õieti, miks. Võib-olla sellepärast, et see andis talle tunde, nagu oleks ta lähedal, lohekoopa suus, et ta peab lihtsalt olema kannatlik, ootama, kuni lohe välja tuleb. Kuid ei Waaler ega tema kolleegid ilmunud välja. Nii et ta oli jätkanud valvekorda Waaleri koduukse ees. Ühel ööl, kui oli kakskümmend kraadi külma ja tänavad inimtühjad, oli üks lühikeses õhukeses jopes poiss tema auto poole astunud, sel ebakindlal kõnnakul, mis on iseloomulik narkaritele. Ta oli Waaleri maja ukse ees peatunud, vaadanud mõlemale poole ja asunud sõrgkangiga ukse kallale. Harry oli jäänud istuma ja pealt vaatama, sest ta teadis väga hästi, et vahele astudes oleks ta võinud end paljastada. Poiss oli ilmselt liiga pilves, et kang korralikult luku taha saada, ja kui ta tõmbas, oli tohutu laast kõva raginaga ukse küljest lahti tulnud ning ta ise oli kukkunud selili maja ees olevasse lumehange. Ja jäänud sinna lebama. Paaris aknas oli süttinud valgus. Waaleri kardin oli liikunud. Harry oli oodanud. Midagi polnud juhtunud. Kakskümmend külmakraadi. Waaleri aken oli olnud endiselt valge. Poiss ei olnud end liigutanud. Hiljem oli Harry endalt mitu korda küsinud, mida kuradit ta oleks teha saanud. Mobiili aku oli külma pärast tühi, nii et ta ei oleks saanud ka kiirabi kutsuda. Ta oli oodanud. Minutid olid möödunud. Neetud narkar. Miinus kakskümmend üks. Kuradi narkar, raisk. Ta oleks muidugi võinud sealt lahkuda, haiglasse sõita ja asjast teatada. Uks oli lahti läinud. Seal oli seisnud Waaler. Ta oli hommikumantli, saabaste, mütsi ja kinnastega koomiline välja näinud. Tal oli olnud kaasas kaks villast tekki. Harry oli oma silmi uskumata vaadanud, kuidas Waaler oli katsunud narkari pulssi ja kontrollinud pupille, enne kui tolle tekkidesse mässis. Siis oli Waaler seal seisnud, käsi kokku tagunud ja silmi vidutades Harry autot uurinud. Paar minutit hiljem oli maja ette keeranud kiirabi.

      Sel ööl oli Harry koju tulnud, istunud tugitooli, suitsetanud ja kuulanud Raga Rockersit ja Duke Ellingtoni ning läinud tööle, ilma et oleks nelikümmend kaheksa tundi riideid vahetanud.

      Rakeli ja Harry esimene tüli oli aset leidnud ühel aprilliõhtul.

      Ta oli viimasel hetkel nende matka ära öelnud ja naine oli juhtinud tema tähelepanu sellele, et mees oli lühikese aja jooksul kolmandat korda oma lubadusest taganenud. Lubadusest Olegile, oli naine täpsustanud. Mees oli süüdistanud naist, et too kasutas Olegi ettekäändena, et tegelikult tahtis naine, et Harry peaks tema vajadusi Elleni mõrvari leidmisest tähtsamaks. Rakel oli kutsunud Ellenit kummituseks, oli öelnud, et Harry on end surnuga koos luku taha pannud. Et see ei ole normaalne, et mees armastab tragöödiat, et see on nekrofiilia, et tema ajendiks ei ole mitte Ellen, vaid kättemaksujanu.

      „Kui keegi sulle haiget on teinud,” oli naine öelnud, „võid sa kõik teised kohustused pikalt saata, et vaid saaksid kätte maksta.”

      Uksest välja tormates oli Harry trepi käsipuu vahelt näinud vilksamisi Olegi pidžaamat ja hirmunud silmi.

      Pärast seda oli ta pannud punkti kõigele, mis ei olnud kuidagi seotud süüdlaste leidmisega. Ta oli lugenud napis valguses e-kirju, vahtinud villade ja linnamajade mustavaid aknaid ning oodanud inimesi, kes iial välja ei ilmunud. Ja varastanud paar unetundi Sofies gatel oma kodus.

      Päevad olid muutunud pikemaks ja valgemaks, kuid ta ei olnud midagi leidnud.

      Ja ühel õhtul oli hirmuunenägu lapsepõlvest taas pinnale ujunud. Søs. Õe juuksed, mis olid kinni jäänud. Šokk õe näos. Ja tema enda halvatus. See oli naasnud järgmisel öösel. Ja järgmisel.

      Tema noorpõlvesõber Øystein Eikeland, kes jõi Maliki pubis, kui ta parajasti taksot ei sõitnud, oli ütelnud, et Harry nägi väsinud välja, ning oli pakkunud talle odavat spiidi. Harry oli sellest ära öelnud ning raevunu ja kurnatuna võidujooksu jätkanud.

      Oli vaid aja küsimus, millal kõik kuradile pidi keerama.

      Varing sai alguse millestki nii proosalisest nagu üks maksmata arve. Oli mai lõpp ja ta ei olnud Rakeliga mitu päeva rääkinud, kui ärkas kontoritoolis selle peale, et telefon helises. Rakel ütles, et reisibüroo oli meelde tuletanud, et neil tuleb Normandia maja üür tasuda. Neil on aega nädala lõpuni, pärast СКАЧАТЬ