Vereteemandid. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kihina ta nägu ning ta süda tagus kergelt ja visalt nagu pingpongipall tsementpõrandal. Peaga oli hullem lugu.

      Harry viivitas hetke, enne kui otsustas järgmise hingetõmbe teha. Lagi ja seinad keerlesid, kuid korteris ei olnud ainsatki pilti, ühtki laelampi, mille külge pilk oleks võinud klammerduda. Nägemisvälja servas keerles raamaturiiul Ivar, tooli seljatugi ning Elevatorist ostetud roheline diivanilaud. Vähemalt oli ta unenäo küüsist pääsenud.

      See oli olnud seesama vana hirmuunenägu. Kinninaelutatuna, võimetuna end liigutama oli ta üritanud abitult silmi sulgeda, et mitte näha naise pärani, moonutatud suud tummas karjes. Tühja pilku suurtes, tumma etteheidet täis silmades. Väiksena oli ta näinud unes oma õde Søsi, nüüd oli see Ellen Gjelten. Varem olid karjed olnud tummad, nüüd kõlasid need nagu kaeblikud pidurikriisked. Ta ei teadnud, kumb oli hullem.

      Harry lebas liikumatult ja vaatas kardinate vahelt välja, nägi Bisleti tänavate ja õuede kohal värelevat päikest. Vaid tramm rikkus suvist vaikelu. Ta ei pilgutanud silmi. Vaatas, kuni päikesest sai kollane tukslev süda, mis tagus vastu piimjassinakat kelmet, pumbates välja palavat õhku. Kui ta oli väike, ütles ema, et lapsed, kes otse päikesesse vaatavad, kõrvetavad oma nägemise ning peavad ööpäeva ringi, terve elu oma peas päikesevalgust vahtima. Seda ta tahtiski. Saada pähe päikesevalgust, mis kõrvetaks kõik muu. Nagu selle pildi Elleni purustatud peast Akerselva ääres ja varjust, mis sellele langes. Kolm aastat oli ta üritanud varju kätte saada. Kuid ta ei olnud ka sellega hakkama saanud. Just siis, kui ta oli arvanud, et see on tal peos, oli kõik jälle viltu läinud. Ta ei saanud millegagi hakkama.

      Rakel …

      Harry tõstis aeglaselt pead ning põrnitses telefonivastaja musta surnud silma. See oli olnud surnud sestsaadik, kui ta oli tulnud koju Boxerist, kus ta oli kohtunud politseiülema ja Mølleriga. Ilmselt oli päike ka selle ära kõrvetanud.

      Kuradi palavus!

      Rakel …

      Nüüd see meenus talle. Ühel hetkel oli nägu unenäos vahetunud ja muutunud Rakeli omaks. Søsi, Elleni, ema, Rakeli omaks. Naiste näod. Mis üha tuksusid, vaheldusid ja sulasid lõpuks kokku.

      Harry oigas ja lasi pea tagasi parketile vajuda. Silmas pudelit, mis vaakus tema kohal lauaserval. Jim Beam Kentucky osariigist Clermontist. Sisu oli läinud. Haihtunud, ära auranud. Rakel. Ta sulges silmad. Midagi ei olnud järel.

      Tal ei olnud aimugi, palju kell on, teadis ainult, et see on liiga palju. Või liiga vähe. Et igal juhul oli ärkamiseks vale aeg. Või täpsemalt öeldes magamiseks. Sel kellaajal peaks tegema midagi muud. Peaks jooma.

      Harry ajas end põlvili.

      Midagi liigutas end ta püksitaskus. See oligi ta üles ajanud, nüüd ta sai aru. Vangistuses ööliblikas peksles meeletult tiibadega. Ta torkas käe tasku ja õngitses mobiiltelefoni välja.

      Harry astus aeglaselt St. Hanshaugeni poole. Peavalu surus silmamunadele. Mølleri antud aadress oli jalutustee kaugusel, ja ta oli veidi vett näkku visanud, leidnud kraanikausialusest kapist pudeli, kus oli veel tilk viskit, ning lootis, et jalutuskäik lööb aju klaariks. Harry möödus Underwaterist. Neljast kolmeni, esmaspäeviti neljast üheni, pühapäeval kinni. See ei olnud tema kodukõrts, kuna ta käis põhiliselt Schrøderis, mis asus kõrvaltänavas, kuid nagu enamikul joodikutel, oli ka Harryl ajus koht, mis talletas automaatselt kõigi kõrtside lahtiolekuajad.

      Ta naeratas virilalt peegelpildile tahmunud aknaklaasil. Mõni teine kord.

      Nurgal pööras ta paremale Ullevålsveienile. Harryle ei meeldinud Ullevålsveienil käia. See oli autode, mitte inimeste tänav. Parim, mis ta Ullevålsveieni kohta võis öelda, oli, et kõnnitee pakkus sellistel päevadel nagu täna mõningast varju.

      Harry peatus kortermaja ees, mille numbri Møller oli andnud, ning heitis sellele pilgu.

      Esimesel korrusel asus punaste masinatega pesumaja. Klaasil oli silt teatega, et koht on avatud iga päev 08.00–21.00 ja et neil on praegu pakkumine – kakskümmend minutit pesukuivatust alandatud hinnaga, 30 krooni eest. Pearätikuga tõmmu naine istus ühe keerleva trumli kõrval ning vaatas tühjal pilgul otse enda ette. Pesumaja kõrval oli vaateaken hauakividega ning veidi eemal kiirsöögikoha ja toidupoe roheline neoonsilt, mis teatas: KEBABITARE. Harry pilk libises määrdunud fassaadi mööda üles. Vanadelt aknaraamidelt koorus värvi, kuid katusel olevad ärklid viitasid sellele, et nelja tavakorruse peal asusid uued katusekorterid. Ja roostetanud raudukse kõrvale paigaldatud kellanuppude kohale oli kinnitatud kaamera. Raha voolas linna lääneosast aeglaselt, kuid kindlalt ida poole. Ta helistas kõige ülemist kella, mis kirja järgi kuulus Camilla Loenile.

      „Jah?” kostis kõlarist.

      Møller oli teda hoiatanud, kuid ta võpatas siiski, kui kuulis Waaleri häält.

      Harry tahtis vastata, kuid häälepaelad ei kuuletunud. Ta köhatas ja tegi uue katse.

      „Hole. Tee lahti.”

      Ukse kohalt kostis surinat ning ta haaras külma ja kareda, mustast rauast käepideme pihku.

      „Tere!”

      Harry pöördus.

      „Tere, Beate!”

      Beate Lønn oli veidi alla keskmist kasvu, tal olid lühikesed heledad juuksed ja sinised silmad; ta ei olnud ei kole ega ilus. Beate Lønni juures oli lühidalt öeldes väga vähe silmatorkavat. Peale riietuse – valge türbi, milles ta meenutas astronauti.

      Harry hoidis väravat lahti, kui naine pukseeris sisse kaks metallkohvrit.

      „Kas sa just tulid?”

      Harry proovis naisele mitte näkku hingata, kui too temast möödus.

      „Ei. Ma käisin veel auto juures, et ülejäänud kraam ära tuua. Oleme juba pool tundi siin olnud. Kas sa oled kukkunud?”

      Harry silitas sõrmega ninaseljal olevat korpa.

      „Ilmselt küll.”

      Ta sisenes naise järel uksest, mis viis trepikotta.

      „Kuidas olukord seal ülal on?”

      Beate pani kohvrid rohelise liftiukse ette maha ja heitis talle kiire pilgu.

      „Ma arvasin, et üks sinu põhimõtteid on kõigepealt vaadata ja siis küsida,” ütles naine ja vajutas liftinupule.

      Harry noogutas. Beate Lønn kuulus nende inimeste hulka, kes mäletavad kõike. Ta võis ette vuristada detaile juhtumeist, mis olid Harryl ammu ununenud ja jäid aega, kui naine veel politseikooligi polnud astunud. Pealegi oli tal ebatavaliselt arenenud Gyrus fusiformis – aju see osa, mis mäletas nägusid. Seda oli testitud ja see oli isegi psühholooge hämmastanud. Nii et loomulikult mäletas ta ka seda vähest, mida Harry oli jõudnud talle õpetada, kui nad eelmisel aastal röövide laine ajal paarilistena olid töötanud.

      „Jah, mulle meeldib kuriteopaika nii vaadata, et mu esmamuljet miski ei mõjuta,” ütles Harry ja võpatas, kui liftimehhanism korraga tööle hakkas. Ta hakkas sigaretti otsides taskuid pidi tuhlama.

      „Kuid ma ei usu, et ma selle looga tegelema hakkan.”

СКАЧАТЬ