Treener ehk kohtumine Kogemusega. Jaanus Kriisk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk страница 7
Название: Treener ehk kohtumine Kogemusega
Автор: Jaanus Kriisk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949775484
isbn:
12 Paavo Karikko, Mauno Koski „Paavo Nurmi” (Tallinn 1973), lk 19.
34
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
„elukutseline atleet” Nurmi puhul küll ettevaatlikult välditi, ometi sai paljuski just tänu temale ilmselgeks, et amatörisminõue oma klassikalises kastmes oli muutunud millekski Soomes 1932. aastani väldanud keelu-seaduse sarnaseks – reegliks, mida kõik teavad, ent ikkagi laialt rikuvad.13
Ja 1932. aastal Los Angeleses peetud olümpia eel saigi Nurmi kogu ettevaatlikkusele vaatamata oma vitsad kätte, kui rootslase Sigfrid Edströmi juhitud rahvusvaheline kergejõustikuliit IAAF määras talle sellesama amatörismireegli rikkumise eest võistluskeelu. Nii rikuti Lendava Soomlase karjäärilõpp ning tekitati lisaks omajagu pingeid Soome-Rootsi spordisuhtlusele, mille taastumine võttis tänu soomlaste solvumisele aastaid aega.
Massiivne vaidlus amatörismi-professionalismi suhete ümber jätkus aga veel aastakümneid, enne kui 1960.-1970. aastatel lõpuks eskaleerus ning sealtpeale hääbuma hakkas.
Eesti näide
Esimesed pääsukesed
Sarnaselt muule maailmale levis spordiharrastus jõudsalt ka 19. sajandi Eestis. Piiritaguste eeskujude mõjul koondus organiseeritud tegevus Maarjamaalgi seltside seinte vahele, kust entusiastidele jõudumööda harjutamisvõimalusi ja asjakohaseid juhtnööre pakuti. Eestlaste spordihuvi äratajatena asetusid teedrajavasse rolli raskejõustiku ja jalgrattaspordi harrastajad.
13 Paavo Karikko, Mauno Koski „Paavo Nurmi” (Tallinn 1973), lk 105.
35
Treenimise ajaloost
Raskejõustik
Esimese teadaoleva eestlaste jõustikuühendusena on ajalukku läinud 1888. aastal Tallinnas loodud raskejõustikuring, hilisema nimega Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi. Sealt algas mitmete tuntud jõu-meeste, teiste seas näiteks Georg Lurichi edukas teekond laia maailma.
Nimetatud klubi rajajana kogus tuntust kohtukirjutajana leiba teeninud Gustav Boesberg, hiljem aitas jõustikuhuviliste tegemisi koor-dineerida samuti kohtu palgal olnud Adolf Andruškevitš, kes oli omi jõustikuoskusi hankinud kuulsa Wladislaw Krajewski juurest. On ise-loomulik, et mõlema mehe jõustikualased teadmised olid omandatud väljastpoolt Eestit – Boesbergil Saksamaalt, Andruškevitšil Peterburist.
Samad mehed juhtisid klubis ka treeninguid, ehk „kehalisi harju-tusi atleetikas”, nagu Boesberg seda tegevust ise oma mälestustes on nimetanud.14 Meile harjumuspärasemate terminite „sport” ja „treening” omaksvõtuni kulus Eestis jätkuvalt pikki aastaid, laiemalt tulid need käibele alles 1920. aastatel.
Jalgrattasõit
Esimene ametlikult asutatud eestlaste spordiselts oli 1896. aastal tegut-semist alustanud Saadjärve Ratta Sõitjate Selts, millele järgnesid veel mitmed samalaadsed ühendused, näiteks 1898. aastal loodud Tartu Jalgrattasõitjate Selts Taara.
Ehkki rattasõitjate ühendusi Maarjamaale küll juurde tekkis, kippu-sid pedaalikuningad esialgu saavutustelt kangisikutajate varju jääma. Rattasõprade mõõdukatest ambitsioonidest annab aimu kasvõi Taara
14 Gustav Boesbergi päevik, ESM F 4 – 1/31.
36
TREENER ehk kohtumine Kogemusega
seltsi 1899. aasta protokolliraamatu sirvimine. Selgub, et päevakorral polnud toona sugugi saavutusspordiga seonduv, vaid muud, hoopis argisemad mured, näiteks kodukorra küsimused. Tõsi, rattasõidust rää-giti samuti ning ühe olulise sammuna tõdeti seejuures vajadust hankida seltsile jalgrattaid (nii saab ülalmainitud allikast lugeda plaanist soe-tada „üks naeste- ja üks meesterahwa jalgrattas, kui keegi kommisjoni liikmetest wõimalikuks leiab pruugitawaid rattaid hoodawalt saada.”)15
Esimene olümpial käik
20. sajandi saabudes lisandus Eestisse üha uusi harrastatavaid spordialasid, muuhulgas leidis siiakanti tee populaarne olümpiasport kergejõustik. Juba 1911. aastal korraldas spordiselts Kalev Tallinnas oma esimesed „Olympia mängud”, esinduslikud võistlused, mis baseerusid põhiliselt kergejõustikualadele. Võistluste kavas tõdeti optimistlikult: „Praegu sei-sab kerge atletika sport rootslaste ja meie suguwendade soomlaste juures kõrgel arenemiseastmel ja wististi ei ole see eksitus, kui ütleme, et Soome eeskujul kerge atletika sport ka meie juures wagusid on ajanud. Meil on juba üksikuid spordimehi, kelle kuulsus üle maailma ulatub; see näitab, et eestlane kehaliselt spordis kõrgele wõib jõuda kui ta ennast selle elumõnu sünnitamise abinõus harjutab ja oskusliselt ära õpib.”16
Samal ajal vaadati Tartus asjadele veelgi avarama pilguga. Lõuna-Eesti sitkemad mehed olid nimelt valmis omi oskusi koguni maailma paremikuga võrdlema. Eesti sportlaste olümpiadebüüt sai teoks 1912. aastal Stockholmis, kusjuures teiste seas asusid starti kolm kergejõustik-last Tartust, spordiseltsi Tervis ridadest. Nii Eduard Hermanni, Elmar
15 Jurjewi Jalgrattasõitjate Seltsi „Taara” eestseisuse protokollide raamat, ESM F 4 – 1/41 lk 11.
16 „Esimesed Olympia mängud Tallinnas 6.-7. augustil 1911.a.” (Tallinn 1911).
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.