Treener ehk kohtumine Kogemusega. Jaanus Kriisk

Чтение книги онлайн.

      SiSUKORD

      Sissejuhatus 7

      Kasvamine 8

      Vahepala üks – Treenimise ajaloost 21

      Aavo Põhjala 45

      Anatoli Šmigun 63

      Anna Levandi 77

      Vahepala kaks – Mõtlemisest ja vaikusest 93

      Avo Keel 99

      Jaak Salumets 116

      Vahepala kolm – Siis, kui raha pole probleem 135

      Jüri Post 145

      Kalmer Musting 168

      Vahepala neli – Aitäh, Treener 183

      Mart Siliksaar 195

      Matti Killing 214

      Helen Nelis-Naukas 229

      Vahepala viis – Valu 251

      Rein Ottoson 254

      Toomas Merila 272

      Tõnu Kaukis 286

      Vahepala kuus – Raamat, rahvusliku spordiala arengu ja järjepidevuse alus 299

      7

      Sissejuhatus

      Sissejuhatus

      Treeneri kogemus, kogenud treener. Need kaks sõnapaari on parimad, iseloomustamaks seda raamatut. Mis teeb ühe treeneri TREENERIKS?

      Selleks on vaid aeg, mille oled kulutanud seda teed käies ja seda leiba süües. See ei ole kerge leib, sest pole ju saladuseks, et – võidab alati meeskond/sportlane ja kaotab alati treener.

      See käib selle ametiga kaasas. Aga ikka leidub tuhandeid ja tuhan-deid täisjõus ja täie mõistusega inimesi, kes sellele teele lähevad. Miks küll, võib kõrvaltvaataja küsida.

      Miks minna teele, kus on nii palju ebakindlust, nii palju teadmatust, nii palju määratlematust?

      Olen ise seda teed kolmkümmend aastat põhitöö kõrvalt käinud ja võin öelda vastuseks: sa lihtsalt pead seda asja armastama, sulle peab see tegevus meeldima. Rohkem pole midagi ja ei tule ka.

      Jah, tuleb võite ja kaotusi, tuleb ebaõnnestumisi ja õnnestumisi, tuleb veel midagi − ja selleks on rahulolu tehtust. Ja võib-olla polegi seda nii vähe.

      Raamatus on kohtumised meie oma Eestimaa treeneritega. Treeneri-tega, kes on oma asja ajanud natuke suuremalt, natuke põhjalikumalt ning mis peamine, mõjutanud oma ala arengut Eestis laiemalt, kui seda on ühe treeningrühma suurus.

      Kohtusin iga treeneriga ühe korra ja kõige eredamad hetked, mis kunagi ühe või teise treeneri mälust ei kustu, on siia kirja pandud, lisaks pika treenerikarjääri jooksul talletatud põhimõtted ja järeldused. Ja see kõik annabki kokku Kogemuse, mida võib omada ainult TREENER.

      8

      TREENER ehk kohtumine Kogemusega

      Kasvamine

      1987 september. Seame koos Peeter Koorepiga sammud Tartu Kõrgema Kergejõustiku Meisterlikkuse Kooli direktori Enno Akkeli juurde. Soov on treenriks hakata. Pärast väikest vestlust võtabki juba aastakümneid koolijuhi ametit pidanud endine Eesti kaugushüppe rekordiomanik meid kahte kooli tööle. Meelde on jäänud seik, et täiskoormusega treeneri palgaks oli ette nähtud 99 N Liidu rubla kuus. Olime sellega arvestanud ning ei kurtnud. Enno aga ütles ilma mõtlemata, et noored mehed, pered juba loodud, selle rahaga te välja ei tule, paneme kirja 1,5 koormust ja saate 149 rubla. Esimene väike võit saavutatud, astusime ülikooli kergejõustikumajast välja, et asuda ellu viima hinges kindlana näivaid võimsaid sporditulemusi meie õpilaste poolt. Olin ju õppinud ülikoolis, näinud ja teinud ise sporti. Kõik tundus lihtne ja teostatav. Vaja leida ainult õpilased ja...

      ...mõned aastad hiljem hakkas selguma, et nii lihtne see ikka ei ole. Tekkisid esimesed küsimused, millele vastust raamatust (mida muidu sai korralikult loetud) leida polnud võimalik. Lisaks tundus, et nii mõnegi, eriti tüdrukute, jaoks on trennis väga tähtis omavahel juttu ajada ja seda üldse mitte spordist.

      Mis toimub? Miks ei ole arengut?

      Vastus tuli ise ükskord Kiiev-Tallinn bussis. Kiievis toimusid N Liidu meistrivõistlused mitmevõistluses ja Eesti NSVst moodustus grupp, kes tahtis seda oma silmaga näha. Oli rahvusliku ärkamise aeg, meil oli kaasas sini-must-valged lipud! Kiievi peaaegu sajatuhandesel staadionil

      9

      Kasvamine

      tekkis aeg-ajalt sellest ametimeestega probleem, aga otseselt lippe ära ei võetud ja kedagi kinni ei pandud. Võistlus vaadatud, alustasime tagasiteed. Olin juba varem ise sporti tehes märganud, et ühe treeneri sportlased teevad asju väliselt ilusamini ja sujuvamalt kui teistel. Isegi võib-olla natuke liiga ühtemoodi, aga tundus, et on vaja ka midagi sellist enda jaoks välja mõelda. Ja seal ta nüüd istus, natuke murelik, sest tema parim õpilane oli kaugushüppel jala välja väänanud ja tiitlivõitluse norm ning kõrge koht, mis tundus enne võistlust nii lähedal, oli asendunud hoopis taastusraviplaanidega. Võtsin meie ühisest korvist kaks šampust ja läksin selle mehe juurde. Pärast enda tutvustamist küsisin otse: „Vaja oleks targemaks saada, kas olete nõus aitama?”.

      Ja nii algas minu kolmeaastane stažöörikursus Sven Andresoo juu-res. Minu mäletamist mööda sellel ööl ma silma kinni ei saanud: uusi ja uusi mõtteid, põhimõtteid, lähenemisi, võimalusi, metoodikaid ja harjutusi tuli nagu küllusesarvest Tallinnani välja. Tundsin, et olen selle õige otsa kätte saanud. Need õpetused/õppimised kestsid lühemate ja pikemate pausidega täpselt hetkeni, kui ükskord kohtusin Tartu Ülikooli spordihallis endise treeningkaaslase Valter Külvetiga ja jutuajamise sees ütles ta mulle päris otse, et kõik minu õpilased on oma väljanägemiselt ja liigutustelt nagu Sveni treeningrühmast tulnud. Ärgu СКАЧАТЬ