Treener ehk kohtumine Kogemusega. Jaanus Kriisk

Чтение книги онлайн.

      20

      TREENER ehk kohtumine Kogemusega

      võistluskoormus oli oluliselt langenud ja põhiliselt keskenduti 60 m ja 110 m tõkkejooksule. Ning „kirss tordile” tuli Ameerika üliõpilas-liiga NCAA meistrivõistlustel, kus koos meistritiitliga tuli kaks Eesti rekordiparandust (nii eeljooksus kui finaalis) ning ka olümpianormi ületamine. Kuidagi oli vaja Brenti tänada selle riski eest, mille ta võttis, sest USA ülikoolis, kui tudeng saab kas osaliselt või täielikult tasuta õppestipendiumi, on ta samas nagu palgasõdur, ja treener peab tooma maksimaalsed punktid ülikoolile teiste ülikoolidega võrrelduna. Tema „pea on pakul”. Tekkis mõte saata just Brent Tarmoga kaasa olümpiale, sest oli teada, kui kõrgelt hinnatakse Ameerika kergejõustikus olümpiat ja kuulumist koondisesse: treeneri CV on siis hoopis teise tasemega.

      Tegime juunis-juulis Tarmoga Tartus tublisti tööd ning rahuliku süda-mega saatsin ta ära olümpiaeelsesse laagrisse Kreekasse juba koos Brentiga, kes selleks ajaks Euroopasse tuli. Olümpial tuli välja korralik jooks ning lõpptulemusena olid kõik rahul. Paari aasta möödudes tehti Brentile kui olümpiamängude kogemusega treenerile teisest, tunduvalt suuremast, ülikoolist tööpakkumine, kus palganumber oli juba kaks korda suurem kui varem.

      Minu olümpia treenerina tuli neli aastat hiljem, kui juba koos oma kahe vanema lapse Triinu ja Veikoga, kellele olin ka treener, vaatasime nädala Hiinat ja nädala olümpiamänge. Nägime Usain Bolti tõusu ning tema võimsat 200 m ja teatejooksu, Gerd Kanteri võiduheidet ning Tartu tüdruku Kaire Leibaku eelvõistlust ja finaali. Külastasime olümpiaküla ning olümpiaparki. Kõik ei tule alati nii, nagu sa algul ette kujutad ja unistad, vahel tuleb teha korrektiive, aga välja võib tulla veel huvitava-malt ja iseendale olulisemal kujul.

      TREENIMISE

      AJALOOST

      VAHEPALA ÜKS

      22

      TREENER ehk kohtumine Kogemusega

      Treenimise ajaloost

      Kalle Voolaid

      Treeningust Antiik-Kreekas

      Taust

      Kehaline kasvatus ja atleetika (sisuliselt tänases tähenduses sport) olid vanas Kreekas kõrges hinnas, moodustades olulise osa helleeni maa-ilmapildist, kus kõigi vaimsete väärtuste kõrval tunnustati ka füüsilist sitkust. Kreeklaste aktiivne elustiil sisaldas rohkesti värskes õhus viibi-mist, mis aitas atleetikatraditsioonide arengule ainult kaasa, kusjuures lisaks muule kasule võis hea kehalise konditsiooni demonstreerimine mõnigi kord anda tõuke näiteks ühiskondlikult kõrge staatuse saavu-tamisele või juba saavutatud positsiooni kaitsmisele.

      Hinnatud olid atleetide omavahelised mõõduvõtud, mida Kreekas kutsuti mängudeks. Need võisid aset leida erinevatel põhjustel ning nende võitjad pälvisid kaaskodanike tunnustuse, kuulsuse ja au. Võisteldi nii kangelaste kui ka jumalate auks ja kuulsuseks – mõnikord traditsioonilistel perioodilistel pidustustel, mõnikord aga ühekordsetel ettevõtmistel (nt lahkunud üliku matusemängud).

      Eelöeldut arvestades polegi imestada, et mängudel osalenud noorte meeste füüsiline ettevalmistus – tänases mõistes treening – rohket ava-likku tähelepanu koges. Võit suurtel mängudel oli Kreeka linnadele tähtis sündmus ja nii oli oma noorsoole heade harjutamisvõimaluste pakkumine iga linna jaoks auasjaks.

      23

      Treenimise ajaloost

      Gümnaasiumid

      Põhiline osa noorte kreeklaste harimisest toimus paikades, mida kut-suti gümnaasiumiteks. See termin tuleneb vanakreeka sõnast gymnos (alasti, paljas) ning tugineb Antiik-Kreekas juurdunud kombele tree-nida ja võistelda alasti. Seega ei tähendagi gümnaasium otsetõlkes midagi muud kui kohta, kus alasti harjutati.

      Gümnaasiumites olid olemas võimalused mitmesuguste võistlus-alade (võidujooks, heited-hüpped jne) harjutamiseks, lisaks asusid nende juures tihtipeale palestrad (termin tuleneb kreeka sõnast pale – maadlus), kus treeniti maadlust, rusikavõitlust, pallimänge jmt.

      Kuid gümnaasiumid ei olnud ainult treeningasutused, aja jook-sul sai neist midagi kaugelt enamat, kogukonnale hoopis olulisemat, omalaadsed sotsiaalse suhtluse ja intellektuaalsete vestluste keskused, kus võisid asuda raamatukogud ja muudki enese harimise ruumid, mida sageli kaunistasid väärikad kunstiteosed. Treeningute kõrval korraldati gümnaasiumites näiteks loenguid ja diskussioone filosoo-fia, poliitika, kirjanduse ja muusika vallas, aidates seeläbi kaasa noorte (ja mitte enam nii väga noorte) asjahuviliste igakülgsele arendamisele. Sedalaadi ettevõtmisi korraldasid sageli väärikad linnakodanikud, kes

      Antiik-Kreeka maadlejad ja nende juhendajad (vaasimaal, 6. sajand eKr)

      24

      TREENER ehk kohtumine Kogemusega

      kunagi seal ise õppinud-treeninud olid ja nüüd oma gümnaasiumite heaks jätkuvalt panustada soovisid. Niisugune tihtipeale mitteametlik omavaheline suhtlus aitas noortel kogukonda sulanduda ja suhteid luua ning süvendas nende lojaalsust, kuid oli samas põnev ajaveetmise ja enesetäiendamise vorm ka teistele linnakodanikele.

      Juhendajad

      Kui Vana-Kreeka ühiskonna noorusaegadel oli mängudeks valmis-tuvate võistlejate ettevalmistuse kvaliteedi tagamine kuulunud suu-resti nende perekondade-sõprade kohustuste hulka, siis aegamisi pilt muutus. Juba 6. sajandist eKr leidub teateid konkreetsetele võistlus-aladele spetsialiseerunud juhendajate – nüüdsete arusaamade järgi

      Edgar Degas „Noored spartalased harjutamas” (õli, umbes 1860)

      25

      Treenimise ajaloost

      treenerite – olemasolust.1 Niisugused juhendajad vastutasid nii oma hoole-aluste sportliku sooritusvõime parenda-mise kui ka nende tervise ja toitumise eest, paljuski üpris samamoodi nagu see käib tänapäevalgi.

      Gümnaasiumites võis ringi liikumas kohata mitut sorti asjamehi. Atleetide treeningu üldpõhimõtete kujundamine kuulus avarama vaate ja suuremate koge-mustega spetsialistide (kreeka keeles gymnastes) vastutusalasse, nende suu-niseid СКАЧАТЬ