Treener ehk kohtumine Kogemusega. Jaanus Kriisk

Чтение книги онлайн.

      26

      TREENER ehk kohtumine Kogemusega

      treeningu struktuuri loomisel osati juba toona arvestada harjutamise aja ja kohaga, eesootava võistlusgraafikuga, atleetide vanusega, nende kehalise ja vaimse seisundiga, õige toitumisega jne. On koguni väidetud, et antiikaegse meditsiini areng kulgeski käsikäes atleetika arenguga, jää-des toppama kohemaid, kui viimatinimetatu saabuva keskaja künnisel ajaloolistel põhjustel kokku kukkus.3

      Selles suhtes, kuidas harjutada, oli oma nägemus olemas paljudel. Kuulus arst Hippokrates näiteks uskus, et atleedile tuleb kasuks, kui treeningu järel veel jalutada – see andvat kehale võimaluse kiiremini taastuda. Aristoteles pani tähele, et puhkepäevadel ei peaks atleedid pelgalt puhkama, vaid võiksid lisaks teha madala intensiivsusega harju-tusi. Satiirik Lucianus aga tõdes, et häid tulemusi võib saavutada ainult „liialdatud” tingimustes harjutades ja arvas, et seetõttu tuleks treenida aastaringselt vabas õhus, päikese käes ning treeningud peaksid suurema koormuse huvides alati toimuma pehmel liival, maksimaalse pingu-tusega.4 Ei saa salata, et nii mõnigi siintoodud ideedest on tänaseni aktuaalne. Küllap näitab see toonaste põhimõtete ajale vastupidamist?

      Populaarseks treeningvõtteks kujunesid omalaadsed neljapäevased treeningtsüklid ehk tetraadid, mis olid mõneti sarnased nüüdisaegsele intervalltreeningule. Säärase tetraadi esimesel päeval toimus „ette-valmistus” (ehk virgutavad, kehaäratavad harjutused järgmise päeva pingutuseks), teisel päeval „kontsentratsioon” (maksimaalse pingu-tusega harjutused, kogu jõuvarude kulutamine), kolmandal päeval

      3 Judith Swaddling „The Ancient Olympic Games” (London 2008), lk 44.

      4 Ioannidis Theodoros, Marija Kariofu, George Stefanović „Syncretism Of Coaching Science in Ancient Greece And Modern Times” – Serbian Journal of Sport Sciences nr 4, 2008. – http://sjss-sportsacademy.edu.rs/archive/details/general/syncretism-of-coaching-science-in-ancient-greece-and-modern-times-35.html

      27

      Treenimise ajaloost

      „lõdvestus” (ehk pingutusest toibumine) ning neljandal päeval „mõõ-dukus” (sooritati tehnilisi erialaseid harjutusi).5

      Keskaegne vahepala

      Antiikse spordisüsteemi kokkukukkumise järel 4. sajandil algas umbes pooltuhat aastat kestnud periood, mille juures ajalooallikad spordi teemal sisuliselt vaikivad. Alles alates 11. sajandist võib selles osas täheldada muutusi, seda eeskätt tänu erinevatele rüütlikultuuriga seonduvatele aspektidele.

      Rüütliturniirid

      Rüütlite ettevalmistuses oli kehalisel tublidusel mõistagi täita oma roll, sest lihvimist vajasid nii ratsutamine, vehklemine, piigikäsitlemine, ammulaskmine kui ka muud sõjaliselt olulised kunstid. Nii hakatigi mitmel pool esialgu peamiselt treeningu, hiljem ühtlasi meelelahutuse eesmärgil korraldama eelnimetatud oskusi proovile panevaid võistlus-mänge ehk rüütliturniire.

      11.-13. sajandini olid turniirid esijoones aadlike meelelahutus, hil-jem muutusid aga linnakultuuri lahutamatuks ja populaarseks osaks, kus lõid kaasa nii aadlikud kui ka linnakodanikud. Rüütliturniire toimus hiliskeskaegsel Liivimaalgi, Tallinnast leidub sellekohaseid teated juba 1408. aastast.6

      5 H. A. Harris „Vana-Kreeka sportlased ja sport” (Tallinn 1979), lk 164-165.

      6 Põhjalikumalt on seda aega uurinud Anu Mänd. Vt nt: Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 364-367.

      28

      TREENER ehk kohtumine Kogemusega

      Märki laskmine

      Militaarseid oskusi sai lihvida muulgi moel, näiteks levisid noorte meeste hulgas mõõga- ja piigivõitlust imiteerivad rituaalsed tantsud,7 samuti harrastati usinalt täpsuslaskmist. Just seda viimast võibki pidada üheks populaarsemaks hiliskeskaegseks meelelahutuseks. Laskevõistluste võitjatele jagati enamasti väärt auhindu ja neid kroo-niti uhke tiitliga „kuningas”, millega võis kaasneda erinevaid privileege.

      Linnade kaitsevõime seisukohalt oli laskmine arusaadavalt igati soositud harrastus. Mitmetes linnades tegutsesid koguni meelelahutus-liku ammulaskmise huvilisi ühendavad omaette laskurite gildid või vennaskonnad.8

      Papagoilaskmine

      Tuntuim laskmissündmus oli papagoilaskmised ehk linnulaskmised, tavaliselt kevadiste ülestõusmispühade järel toimunud laskmisvõistlus, mille käigus püstitati kõrge ridva otsa kirev linnukujuline puidust märk-laud, misjärel võistlejad selle pihta kordamööda nooli lasid. Võitjaks osutus täpsuskütt, kelle lasust lind lõpuks alla kukkus. Eestis oli linnu-laskmine tuntud juba 14. sajandil, Tartust näiteks pärineb varaseim sellekohane teade aastast 1387.9

      7 Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 358-359.

      8 Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 184-185.

      9 Anu Mänd „Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350-1550” (Tallinn 2004), lk 189.

      29

      Treenimise ajaloost

      Kehaliste harjutuste väärtustamine

      Arusaam kehaliste harjutuste tarvilikkusest inimeste isiklikus arengus süvenes Euroopas koos renessanssiaegse vaimse ärkamise tõusuga. Keha ja vaimu käsikäes arendamist oskasid hinnata mitmed klassikalisest kultuurist innustunud intellektuaalid, pannes oma tegevusega aluse mõttesuunale, millelt mõnisada aastat hiljem võrsus 19. sajandil laiemalt levima hakanud kehalise kasvatuse süsteemne areng.

      Seesuguste pioneeride hulka kuulus esimeste seas Itaalia humanist ja pedagoog Vittorino da Feltre (ka Vittorino Ramboldini, 1378-1446). 1423. aastal rajas ta Mantuasse СКАЧАТЬ