Treener ehk kohtumine Kogemusega. Jaanus Kriisk

Чтение книги онлайн.

      31

      Treenimise ajaloost

      Amatörism

      Treenerite kvaliteet kosus samm sammu haaval. Ometi ei saanud see elukutse esialgu sugugi nii kõrget tunnustust, nagu me tänapäeval harjunud oleme. Esmasjoones olid selles süüdi toona laialt levinud arusaamad amatöörspordi väärtustest.

      Vanalt healt Inglismaalt levima hakanud kommete kohaselt har-rastasid tõelised džentelmenid sporti nimelt hobi korras, mingit tulu saamata, ise samal ajal traditsioonilisi rüütlitavasid austades ja kõrge-maid ideaale silmas pidades. Loomulikult oli säärastele alustele tuginev sportimine võimalik ainult majanduslikult heal järjel olevatele, põhi-miselt kõrgklassi kuuluvatele „ühiskondliku eliidi” esindajatele, kes hoogsalt uusi klubisid moodustasid ja edukalt spordiharrastajate arvu kasvatasid. Kuid aina enam tekkis selliseidki klubisid, kuhu koondus vaesemat seltskonda, kel piisav materiaalne kindlustatus puudus ja kes seetõttu, härrasrahvale vastupidiselt, võistlesid eeskätt mitte spordi-rõõmust, vaid soovist võita ja materiaalset tulu teenida.

      Põhimõttelistest konfliktidest ja vastastikusest ninakirtsutamisest üle saamiseks tuli paika panna ühtsed mängureeglid, neid kehtesta-des võeti aga lõpuks ikkagi aluseks amatörismi põhimõtete järgimise nõue. 1866. aastal loodi Inglismaal esimene kergejõustikku juhtiv organ Amateur Athletic Club (AAC), mis võttis kasutusele amatööri ehk spordiharrastaja definitsiooni: „Amatöör on iga härrasmees, kes pole kunagi võistelnud lahtistel võistlustel, raha nimel või stardiraha eest või kes pole kunagi elus enda ära elatamiseks kedagi sportima õpetanud või õpetamisel abistanud või kes ei kuulu tööliste või käsitööliste hulka.”11

      11 Yves-Pierre Boulongne „The presidencies of Demetrius Vikelas and Pierre de Coubertin” – Raymond Gafner (koostaja) „The International Olympic Committee – One Hundred Years: The Idea, The Presidents, The Achievements. Volume I” (Lausanne 1994), lk 24

      32

      TREENER ehk kohtumine Kogemusega

      Nagu näha, tehti selge vahe sisse nii klassipositsioonilt kui ka treene-rite ja spordiõpetajatega, kes samuti elukutselisteks kuulutati ja seeläbi kahtlasema seltskonna sekka langetati.

      Tõsi, eri spordialad ei suhtunud probleemi ühtmoodi. Kui Inglise kergejõustiklased (aga ka sõudjad jt) hoidsid au sees neitsiliku ama-törismi ideaale, siis näiteks jalgpall seda ei teinud. Juba alates 1885. aastast võisid elukutselised pallurid Football Associationi (FA) män-gudes ametlikult platsile tulla.

      Kahjuks jäid harrastajate-elukutseliste vahelised erimeelsused kestma pikkadeks aastakümneteks ja levisid Inglismaalt kaugemalegi. Ka 1894. aastal käivitunud rahvusvaheline olümpialiikumine valis Inglise spordisüsteemi mõjul amatörismi tunnustamise tee, keelates kõigi nende olümpialepääsu, kes spordiga raha teenisid. Ja nii langeski treenerite osaks esialgu võimalus tegutseda peamiselt elukutseliste spor-dis, kus tulu saamine ja rahast rääkimine ei olnud häbiasi.

      20. sajand

      Olümpialiikumine

      Olümpialiikumise sünd oli kahtlemata oluline murranguhetk spordi-maastiku kasvamise loos. Paraku, nagu eespool öeldud, võttis selle liikumise peamine arhitekt prantslane Pierre de Coubertin oma plaanide aluseks just inglaste põhimõtted, vaimustudes spordist kui võimalusest tulevast eliiti kasvatada.

      Teinud edukalt läbi esimese eksami, I olümpiamängud Ateenas 1896, ühendas olümpialiikumine oma katuse alla aina uusi riike-rahvaid. Kui Ateena mängudel lõi kaasa vaid vähem kui 300 atleeti kümmekonnast

      33

      Treenimise ajaloost

      riigist, siis 1912. aastal Rootsi pealinnas Stockholmis toimunud V män-gudele, kus esmakordselt osales ka Eesti sportlasi, tuli kokku ligi 2500 sportlast 28 riigist.

      Mõttesuuna muutused

      Kui esialgu treeneriamet olümpialiikumise aluspõhimõtetega kokku ei klappinud, siis juba 1920. aastatel hakkas olukord muutuma. Staadionitele ja spordiväljakutele ilmusid koguni esimesed püsivalt palgatud treenerid, kelle ülesandeks oli sportlaste ettevalmistamine konkreetseteks võistlusteks, lisaks võeti treeningu ja sportliku soorituse arendamisel abiks teaduslikud meetodid.

      Esimesi süsteemselt sporditeadusega tegelejaid oli USA spordi-psühholoog Coleman Roberts Griffith (1893-1966), kes avaldas teedrajava tähtsusega uurimused „Psychology of Coaching” (1926) ja „Psychology of Athletics” (1928). Oma töödes kirjutas Griffith treenerite mõjust tippsportlastele ning arendas välja teadusliku meetodi treening- ja võistlusprotsesse toetavat ettevalmistust СКАЧАТЬ